Janne Änilane Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi klassiõpetaja. Kobras Kobras on Eesti põlisasukas, kes poolteist sajandit tagasi liigse küttimise tagajärjel siit kadus – viimased andmed aastast 1841 – ja sajandi jagu hiljem (1957) taas meie jõgedele asustati ning samal ajal ka ise kagu poolt sisse rändas. Ta on jõudsasti levinud ja paiguti väga arvukas, ning seetõttu sattunud pahuksisse nii metsa- kui ka põllumeestega: tema hingele pannakse rohkesti pahandusi. Ent looduses on just kobras see, kes loob soodsaid elutingimusi paljudele teistele. Välimus Koprad on suured närilised: pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad.
Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid. Neile veekogudele ehitab ta veetaseme tõstmiseks enda langetatud puudest ja mudast tugevaid tamme, tekitades sellega sageli kahju ümbritsevale loodusele. Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru
kopra keha on jässakas.kopra pikkus on kuni 1 meeter,kehakaal 30 kilogrammi.kopra tagajalgadel on ujunahk mille abil nad vees edasi liiguvad.saba kasutavad koprad tammide ja kodude ehitamiseks. Sukeldumisel kopra nina ja kõrvaavad sulguvad et vesi nende sisse ei pääseks. Oma kodu rajavad koprad jõe või järve kaldale. kodu ehitavad nad puuokstest. Kopratel on väga teravad ja tugevad närimishambad et nad saaksid puuoksi kodu ehitamieks.paksu puutüve närib kobras vabalt ära. Kobras toitub söödavatest juurikatest,puukoortest ja veetaimedest.kopra lemmiktoit on vesiroos.
KOBRAS Välimus Koppral on lai soomuline saba,mis meenutab ujulesta ja mida ta kasutabujudes tüürina.Kobras on jässaka kehaga..Ta lai,lapik,soomusja nahaga kaetud saba on toeks puude langetamiseks ja kaitsevahendiks hädaohu korral.Tagajala pikad ja tömpide küünistega varbad on omavahel ühendatud ujulestadega.Täiskasvanu looma pikus on tavaliselt 75-80 sentimeetrit ja sellele lisandub 27-30 sentimeetri ja 12-14 sentimeetri laiune saba.Enamik kopraid on tumepruunid.Hambaid on kopral kuni 20
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed,
umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui varem) ja 1890. aastaks elas Maal 1,6 miljardit inimest. Järgmine rahvastiku
Õppejõud lekt Elle Rajandu ja dots Tiina Elvisto EESTI ELUSTIK JA ELUKOOSLUSED Kordamisteemad rekreatsiooni tudengitele I. Eluslooduse süsteem. Eesti taimestiku ja loomastiku klassifikatsioon 1. Eluslooduse jaotus. Elusloodus: –domeen-riik-hõimkond-klass-selts-sugukond-perekond-liik NÄIDE Liigist alustades: Rasvatihane – tihane – tihaslased – värvulised – linnud – keelikloomad – loomad – eukarüoodid 2. Mitteloomsed organismid Eestis. Üldiseloomustus, paljunemine, liigiline mitmekesisus. Bakterid- n kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Paljunevad pooldumisega. Ligikaudu 1-5 mikromeetri suurused. Seened- Neile on iseloomulikud pikad torujad rakud. Seened moodustavad eoseid. Esineb nii sugulist kui ka mittesugulist paljunemist. Umbes 100 000 seeneliiki
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal
Kõik kommentaarid