Seostab vastandväljendusi kuni mõttetuseni - kuum lumi, elav laip, magus valu, ma olen jäämäe öökuub ja köietantsija nutt. SÜNTEESIA ! Kõnekujund, mis ühendab eri meelte tajusid märkivaid sõnu. - Oaõievärvi hobused, neist müdises laas - värvid, lõhnad, maitsed jne. IROONIA e PILKAV TEESKLUS ! Öeldakse ühte, aga vihjatakse millelegi vastupidisele - Kapsapead ja kaalidintellektuaalid (H. Runnel). ! ! Iroonia võib ulatuda peenest vihjest lõikava sarkasmini Lihtne luuletus Jüri Üdi (J. Viiding) Kord öeldi õnn tuli õuele ja õu sai õnne täis õnn tuli siis ka kambrisse ja kamber sai õnne täis viimaks õnn tuli sahvrisse lauta ja aita ka rõivad veel mahtusid kohvrisse siis pidi minema METONÜÜMIA ! Sarnaneb METAFOORIGA tähendusliku ühisosa rakendamisel, ainult et tähenduse ülekanne ei toimu eri mõistete vahel, vaid ühe ja sama nähtusega seostuva piires - oktoober sadu alla tilgutas. Sinise taeva silm - metafoor
kasutatavaid termineid: sugu (ingl.k gender), Teine, võim, keel, diskursus, ideoloogia jne, kuid samas luuakse ka postkolonialistlliku teooria raames uusi mõjukaid mõisteid ja töötatakse välja mitmeid just postkoloniaalsest kogemusest lähtuvad tõlgendus- ja lugemisviisid. Olulisemad teoreetikud: Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty Spivak 7. Mis on ,,kummastus" (uncanny) kirjanduses? 8. Luule värsisüsteemid ja värsimõõdud Meetrum ehk värsimõõt. Trohheus- Värsijalg, milles ühele rõhulisele või pikale silbile järgneb üks rõhuta või lühike silp. Nt. As-tu-si-me lä-bi lu-me, Pil-ves o-li tae-vas tu-me. Jamb- Värsijalg, milles ühele rõhuta või lühikesele silbile järgneb üks rõhuline või pikk silp. Nt. On soe ja sä-de-lev kui va-se lõi-ge Daktül- Värsijalg, milles ühele rõhulisele või pikale silbile järgneb kaks rõhutut või lühike silp.
tõlgenduskogukonnast (kooslus, keda ühendab sarnane ellusuhtumine), põlvkonna ootushorisondist (teatud vanusegrupi ootused ja eeldused, millest lähtuvalt teost hinnatakse) Retseptsiooniteooria tekkis 1960-1970ndatel vastukaaluks uuskriitikale, uurib teose vastuvõttu (kõigis kunstivaldkondades). Alusideed: kirjanduslikus kommunikatsioonis on oluline koht vastuvõtjal, tähenduse tekke protsessist ei ole võimalik lugejat eemaldada, lugemine on tähenduse tekke hädavajalik dimensioon. Teos saab teoseks alles siis, kui keegi seda loeb. Lünk, lõhe tekstikohad, mille lugeja peab ise täitma Lugejate kogukond individuaalne lugemine on suunatud lugemisharjumuste ja konventsioonide poolt, võib olla negatiivne anname hinnangud sõltuvalt oma kultuuritaustast Lugemist mõjutavad tegurid: võim, vastuhakk universaalsele lugejale 19
sajandil. !9. saj. keskpaigast peale on olnud laialdane ühiskondlik kõlapind. Kirjanduslik kommunikatsiooni mudel ehk ahel: AUTORTEOSLUGEJA. Kogu kirjandusajaloo vältel ehk umbes 200 aastat on kõige enam uuritud kirjandust lähtuvalt AUTORIST. 3.Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis AUTORI positsioon suureneb alates 16. sajandist renessansi ajast ja saavutab kõrghetke 18. sajandi lõpust 19. sajandi romantismiajastul. Romantismiajastul on kirjanik nagu ,,geenius". Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19. saj-l levima hakanud teadusliku mõtteviisiga(positivism-seostub loodusteadustega:midagi saab mõõta, kaaluda) saavad oluliseks faktid ja need on võimalikud seoses AUTORIGA(NT. KUS SÜNDIS, MILLISES PEREKONNAS, KUS REISIS-need asjad peegelduvad autori loomingus) Nt. Kirjanduse uurija M. Kampmaa uuris
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus,
ümberpaigutamisel Paragrammid näivad teisiti- või väärkirjutused Need on aluseks kõlaluulele ähmane piir luule ja muusika vahel häälutus Salmid stroofid, kuhu on koondunud sarnase ehitusega värsid Näivsalmid värsside arv või ehitus muutub korrapäratult Kinnisvormid Luuletused jagunevad zanriteks kas sisu ja temaatika või värsimõõdu ja salmide järgi. Poeem lüüriline või eepiline jutustav luuletus Ballaad dramaatiline lüroeepiline luuletus Valm allegooriline ja õpetuslik luuletus Ood ülistuslaul Pastoraal karjaselaul Epigramm - pilkelaul --- eristus käib sisu järgi. Samas võib neid luua mis tahes värsimõõdu järgi Kinnisvormideks on kujunenud romanssid, gaseelid, tankad, haikud, sonetid Dramaatika Näidend teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst Draama võib tähistada zanri (tragöödia, draama, komöödia), põhiliiki (lüürika, eepika, dramaatika). Täpne tähendus selgub kontekstis.
pool, 3 EAP)) FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse (3 EAP) KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS 2010 / 2011 1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. Ilukirjanduslik tekst erineb teistest selle poolest, et see on kujundliku mõtlesmise ning keelekasutuse tulemus ja kuulub kunsti sfääri. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? Kommunikmatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid on autor, tekst ja lugeja.
Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu igapäeva suhtluskeelele ja seda eriti tänapäeval, kus keelekasutusse imbuvad võõrkeelsed sõnad ja – ühendid. Mõnikord on raske aru saada mida noored mõtlevad
Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu. Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine,
kriteeriumide hulk, mille järgi lugejad hindavad kirjandusteost mingil perioodil Tekstilüngad Tekstisisesed lüngad, seotud lugeja kujutlusvõimega Taevas on sinine nagu apelsin Avatud ja suletud teosed Avatud teos: jätab lugejale suure mõttevabaduse Suletud teos: Autor suunab lugejat Passiivne ja aktiivne lugeja Aktiivne: Lugeja on osav ja iseseisev infotöötleja. Lugemise ajal keskendub lugemisele, otsib olulist ja kontrollib, kas kirjutaja on eesmärgikindel. Pärast lugemist ta analüüsib, kas saavutas soovitud eesmärgi, kas ta mõistis teksti. Passivne lugeja:
Väljendudes kujundite kaudu talle eriomases kunstilises vormis, kutsub ilukirjandus lugejas esile sügava kaasaelamise. Seetõttu tunnetatakse teost lugedes tavaliselt hoopis sügavamalt kõiki elunähtusi, mida see peegeldab. Esteetika teadus ilu olemusest looduses ja kunstis, kaunite kunstide seaduspärasustest ja nende mõjust inimesele. Esteetika uurib kunsti ja tegelikkuse suhteid, kunstimaitset, väärtushinnanguid, otsib vastust küsimustele: mis on ilu? Milline peab olema lugejat kaasahaarav kunstiteos? Miks teos lugejale mõjub ja kuidas ta seda teeb? Esteetiline nii elus kui kunstis jaguneb nelja põhikategooriasse: ilus ( kaunis ), ülev, traagiline ja koomiline. ILUS ( kaunis ) sellesse kuuluvad nähtused, mis kutsuvad meis esile positiivse esteetilise suhtumise ja vastavad meie ilusa ideaalile. Kui esteetiline suhtumine muutub negatiivseks, siis on tegemist vastandnähtusega inetuga. ILUSA mõiste muutub koos ühiskonna arenguga.
teistest tekstidest? a. Kirjandus on seotud keelega b. Tavaliselt kirjalik c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma b. tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt. o Topeltkronoloogilisus jutustamise ja sündmuste toimumise aeg. Narratiivil on kaks külge 1) mida jutustatakse? ja 2) kuidas jutustatakse? Ajaga on narratiivis võimalik manipuleerida, sellest tuleneb ka süzee. Lihtsamalt öeldes on olemas lugu ja selle esitus. Narratiivil on jutustaja ja teda iseloomustab see, milline on tema vaatepunkt loole ja milliselt positsioonilt ta lugu esitab, näiteks mina või tema vormis esitatud narratiiv on võrdlemisi subjektiivne, kuid kõiketeadva autori vaatepunkt on kõige objektiivsem, kuna tegelased saavad üsna võrdselt tähelepanu. 13. Kirjandusteose vaatepunkt o mina-vaatepunkt lugu nähakse minategelase mõttemaailma kaudu o tema-vaatepunkt tema vormis jutustatud tekstid
Kujundilisus Tähelepanu vormil Enesele osutav Sisuühtsus ja väljendusühtsus Stiil o Väljendusvahendite korrastatus o Ajastu, autori, kunstivoolu loome- ja maailmanägemise viis Rütmiline kõne Keeleline heakõla Kordused Kõne- ja lausekujundid Tähendusühtsus Koondumine määrava mõtte ümber Kontrast Uudsus Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile? Poeesia ehk luule on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk
- on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises
saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses
3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; - Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandus-teaduslikud käsitlused) otstarve? Kirjanduskriitika – tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel
(Bloom) Kirjandusteose analüüs Kirjandusteose analüüsikese: autorist, teises või lugejas? 1. Autorikeskne lähenemine seob teise tähenduse autori tahtega, näeb kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust, otsib teosest autori sõnumit (positivistlik lähenemine) 2. Teosekeskne lähenemine huvitub kirjandusteosest kui isesesvat elu elavast tähenduslikust tervikust. 3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid: Fiktsionaalne maailm, selle algus ja lõpp Narratiiv Teema, motiiv (peamotiivid, kõrvalmotiivid) Kujund (sümbolid), pealkiri, moto Probleemistik Lugu, faabula, süžee, sündmus, episood Justustaja, vaatepunkt Tegelased Miljöö, tegevusaeg ja –paigad
Jutustus -- + -- Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid, muinasjutud, muistendid, kroonikad, näidendid, stsenaariumid. Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, zanrina kujunes draama välja 18-
mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. ● Mis tüüpi tegelasega on tegu ? Tüüp – tüübiks nimetatakse tegelast, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Sügav tegelane – on arenev ja keeruline, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. Lame tegelane – muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindab üht ideed või iseloomujoont. ● Kelle nimel räägib kirjandus ? Jutustaja positsioon tekstis: ● Heterodiegeetiline jutustaja – asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja. Liigub
Klassitsism: selgus, lihtsus, reeglipärane vormitäius. Võeti kasutusele analoogiameetod, uuriti allikaid. Poeedi loovus allutati võimele ette antud reegleid järgida. Muutus arusaam tõlgendusest: - ENNE: korrastatud reeglite süsteem - NÜÜD: mõistmise analüüs, kuidas saadakse tekstist aru. Romantism: fookus poeedil ja lugejal, huvi kultuuripärandi ja ajastu vastu, reeglite täpne järgimine vähe oluline. Kirjandusteos kui sisemiselt struktureeritud tervik, mis iseenesest õigustab teose olemasolu. Kirjandusloo mõiste. Kirjanduslugu kui kirjanduse ajalugu. Kirjanduslugu kui kirjanduse (tekstide kogumi) suhe ajaloosündmustega. Kirjanduslugu on kirjanduse sisemine ajalugu, kas üldiselt või zanrite kaupa, ajaliselt ulatuslikul perioodil või ainult teatud ajal. Viimasel juhul vaadeladakse mingi ajaperioodi kultuurilisi (k.a. kirjanduslikke) jooni
sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. - Laiem kirjanduse mõiste kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka "madalamaid" zanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide kirjutatud tekstid) 8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? - Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne - Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt - Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada - Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. - Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. - Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika - Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja
rikkust Eleegia algselt leinalaul (elegos `kaebelaul') isel nukrus,kurbus, filosoofilisus Rooma armastuseleegia 16.-18. saj inglise pastoraalne eleegia (Spenser, Sidney, Shakespeare, Fletcher, Ben Jonson, Milton, Pope) prantsuse klassitsismi eleegia 18.-19.saj sentimentalismi ja romantismi eleegia (surma ja kalmistu teema: Thomas Gray) EpigrammAlgselt mälestusmärgi või kingi pealdis, hiljem lühike luuletus Väike maht;Satiirilisus-sageli vägivaldne;Puänt-üllatuslik terav mõte Mihhail Bahtin (1895-1975) romaaniteooria, kirjeldas varast ja renessansi romaani "Eepos ja romaan" Romaan Ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis zanr Teisi zanre parodeeriv või jäljendav (V. Woolf: romaani "kannibalism") Enesekriitilisus Peegeldab tegelikkuse muutumist ja arengut Romaani kangelane on kujunev ja muutuv Eepose ja romaani võrdlus:
4. Kirjanduse sotsioloogia a) retseptsiooni uurimine. Kirjanduse ja kunsti vastuvõtmise uurimine. Teoreetilise aluse andis retseptiivne esteetika. 1970.aa Konstanzi ülikool: H.R Jauss ja W. Iser väitsid, et tekst on autori ja lugeja ootusehorisontide kohtumispaik. Ootushorisont on autori või lugeja kultuurikompetents, mis määrab ära autori ja lugeja vahekorra. Tekst on dialoog, seega üksnes lugeja osavõtt annab tekstile lõplikkuse. Tekst sisaldab küsimust ja stimuleerib lugejat küsimusi esitama, saades tekstist ka vastuseid. Lugeja suhtub teksti valikuliselt ja loob uue teksti. Tekstis on muutumatu ja muutlik osa. Muutumatu osa on materiaalne (kirjamärgid), muutlik osa kerkib lugeja teadvuses. Tänapäeval on teksti muutlikkus suurenenud. Retseptivistika uurib teksti muutlikku osa: lugejaid, hinnanguid, arvamusi ja tõlgendusi. Vastuvõttu eri kultuurides ja ajas. b) mentaalsuste uurimine. Tekkis saksa ja inglise romantismis. Volksgeist (rahva
kõne, parallelism (kordus), lausekujundid, kontrast, uudsus, harjumatus. • J. Wainright: Keele viipeline mõõde, keele läbipaistmatus: mitmetimõistetavus, sõnamängud, keele loovpaindlikkus, keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused. • Iseloomulikud jooned: kujundilisus, tähelepanu on vormil; enesele osutav, sisu- ja väljendusühtsus. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). • Luule e poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid. • Värss – rida. Värsipiir kattub süntagma (sõnavormid, mis omavahel ühilduvad) või lause lõpuga). • Siire – süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires.
juhtunut, tegelase välimust jne) - Hüpe ehk ellips märgib seda loo osa, millest tekstis ei räägita o Tähtsusetu hüpe – ebaolulise informatsiooni kõrvalejätmine o Tähtis hüpe – olulise informatsiooni varjamine ja pinge kruvimine Jutustajatüüp ja jutustamistüübid - Jutustamistüüp o Järgnev – jutustatakse millestki möödunust (väga tavaline) - Jutustajatüüp o Autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja. Eesmärgiks on subjektiivse kogemuse ja emotsioonide võimalikult täpne esitamine. Jutustaja kui peategelane Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sisevaade jutustaja sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Lugeja võtab sageli omaks autod. jutustaja
Näitekunst teatri ja näitlemise sünonüüm Teater a) kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad b) teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus lavastuse ühekordne esitamine, variant. Teatri uurimise ajalooline perspektiiv teatrihoonete ajalugu
>< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Humanistlik vaateviis - parem teadmine kirjandusest teeb meid ka paremaks inimeseks, ning kirjandust saab käsitleda nii, et see süvendaks, rikastaks ja avardaks meie elu.
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
ka kitsamas tähenduses, märkides üht näitekirjanduse kolmest klassikalisest anrist (tragöödia - komöödia - draama). Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramaturgiline tekst teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava). Alustekstide suhtes on see tõlgendus. Kuuldemäng lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos. Liberto muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali eraldusjoone lõplik kadumine, näitlejate ja vaatajate muutumine mingi ühise tegevuse osalisteks ning teatri kui kunsti ülekasvamine. Genoteksti - mõtteline konstruktsioon, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust,