Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Ekspressionism- Kunstivool, mis sündis XX sajandi algul Saksamaal. Ideede ja elamuste kujundirikas väljendamine. NT, Marie Under Eleegia- lüürikazanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust. 1 Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.
Natuke üldiselt Rootsi aja kohta: Eesti põlisrahva elu kulges XVII saj Rootsi sõjalise võimu tõusu ja seda toetava protestantismi huvisuundades. Toimus talupoegade lõplik pärisorjastamine protestantismi õigustusel. Protestantliku hariduse levitamise eesmärgil ja usalduslike ametnike saamiseks rajati gümnaasiume Tartus ja Tallinnas. Talupoegadel oli õigus astuda ülikool, kuid see oli tegelikult võimatu eelhariduse puudumise ja pärisorjuse tõttu. Vajadus vaimuliku kirjanduse järele oli üheks motiiviks kohalike trükikodade asutamisel Tartus (1631) ja Tallinnas (1633). Juriidiliselt vormistatud pärisorjus, eestlaste surumine ainult alamklasside seisundisse ja Eesti ala administratiivne killustatus takistas rahva normaalse ühiselu arenemist ja pidurdas ühtse kirjakeele väljakujunemist. Lääne-Euroopas moes olnud värsivormilisi pühendusi pulmade, väitekirjade kaitsmise, raamatu ilmumise, matuste jm puhkudel hakkasid kirjutama luulehuvilised Tallinnaski
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline
tellitud) tarbeluule. Maarjamaal hakkab juhuluule sugenema XVI sajandil algselt ladinakeelsena. Tekkiva juhuluule autorid leidsid eeskuju Saksamaa aristokraatlikust baroksest luulest, mis ühiskondlikku temaatikat vältides peegeldas parasiteerivate kihtide jõudeelu. Juhuluule õitsengut soodustas haritlaskoondiste kujunemine Tartus ja Tallinnas seoses gümnaasiumide ja ülikooli asutamisega ning trükikodade avamisega neis linnades(VIII saj). Neis tingimustes virgub ellu balti-saksa kirjanduse lisavõrsena eestikeelne ilmalik luule. Juhuluulet harrastavad vaimulikud või sellele kutsele valmistuvad üliõpilased. Erinevalt kirikikukirjandusele on see määratud ainult härrasseltskonnale. Esimese eestikeelse kirjutas Reiner Brockmann ,,Carmen alexandrinum esthonicum"(Opitzi poeetikareeglite järgi loodud eestikeelne laul aleksandriinis, 1637) Eestikeelseid laulutekste on käesolevast ajastust tuntud kakskümmend üheksa
sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (18281906), rootslane August Strindberg (18491912), venelane Anton Tsehhov (18601904), sakslane Bertolt Brecht (18981956); eestlased Eduard Vilde (18651933) "Tabamata ime", August Kitzberg (18551927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (18781940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (19221971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". draamakirjandus üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jmt) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. dramatiseering kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus
saa; emana käsitleb metafoorselt Riia e Liivimaa kirikut. Eesitmaa kirik on alluvussuhetes selle kirikuga, oleks nagu tema tütar. „Liivimaa kroonikas” saavad alguse ka piirkondlikud narratiivid. Kroonikas on tähelepanu pööratud eri Eesti aladele. Henrik käsitleb eestlaste lugu tendentslikult, poolikult, lähtuvalt oma poliitilistest huvidest. Kroonikaga käivad alates 19.saj keskelt kaasas representatsioonid: Henriku valesid on läbi jutustuste, teadusliku kirjanduse, filmide püütud parandada. Sama teema juurde võiksid käia ka representatsioonid või Henrikust alguse saanud ilukirjandus, kus väideldakse autoriga. Kroonika kui traumakirjandus: analüüsitakse traagilisi üleelamisi nii indiviidi kui ka rahvagrupi tasandil, nt koonduslaagri kogemus. Ka Eesti rahva ajalugu on võimalik kirjeldada traumaatilise 2 kogemusena
Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu
Kõik kommentaarid