Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kirjandusteaduse alused 1. Kirjandusteaduse mõiste ja uurimisobjekt Kultuur (ld k cultura) kultus, rituaalne elu, millest tekivad kõikvõimalikud tekstid. Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. T
Kirjandusteaduse alused 1.Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt? Kirjanduse mõiste on ajalooliselt palju muutunud. Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu
Võib olla nii kerge ja tantsuline kui ka jõuline ja rustikaalne Loob vahel õrna, vahel melanhoolse, vahel ka pahaendelise meeleolu Kirjandus ja muusika Doris Kareva: Skertso Kirjandus ja religioon (usulise sisuga tekstid) Kirjandus ja film (teoste ekraniseeringud) Kirjandus ja sport Kirjandus ja ... Positivism Auguste Comte (1798-1857), pr. filosoof 1830- 1842 Positiivse filosoofia kursus (6 osa) Kõik teadused piiritletakse ilmingute maailmaga. Ilming tõeliselt eksisteeriv objekt Ilmingut on võimalik objektiivselt tunnetada. Positivism ilmingu vastuvõtmine vastuvõtud ilmingute korrastamine teatud seaduste järgi, seaduspärade tunnetamine tunnetatud seadustest püütakse järeldada tulevasi sündmusi/ilminguid Positivism Positivistlik kogemine: vaatlus ja eksperimentavavad erinevate nähtuste omavahelised
1. Võrrelge Aristotelese ja Platoni kunstimõistmist. Kuidas nad suhtuvad jäljendmisse? Aristoteles käsitleb kunsti kui jäljendamist (mimesis). Jäljendamine on inimestele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et inimene on kõigist jäljendavaim ning oma esimesed õpingud teeb ka jäljendamise abil. Jäljendused valmistavad kõigile rõõmu ning see on meile loomupäraselt juba omane. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, vaadates kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi. Tragöödia on kõige tähtsam žanr. Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omavategevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellest kannatustest. Öeldust ilmneb
Kirjanduse tõlgendamise alused Kunstipärane keelekasutus Fiktsionaalsus Eesmärk Sissejuhatav aine. Eesmärgiks on anda ülevaade Fikseeritus (littera ´’täht’ – Literatur; kirjandus kui kirjandusteaduse terminoloogiast, kirjandusžanritest ja kirjanduse midagi kirjutatut) analüüsi põhilistest kategooriatest ja analüüsimimeetoditest. Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Lühikirjeldus: Kirjanduse mõiste, selle muutumine ajas. Semiootikud on küsimusele lähenenud järgnevalt: Kirjanduslikud epohhid. Kirjanduse ja ajaloo suhe. “Teksti mõiste aluseks on ilmselt sobiv võtta
Kirjanduse Secunda teine arvestus Pilet nr 1: 1) G. B. Shaw elu ja looming, ,,Pygmalion" Inglise teatri ja realistliku draama uuendajaks sai iiri päritolu näitekirjanik George Bernhard Shaw (1856 1950). Süstemaatilist kooliharidust saamata siirdus ta 1876. aastal Londonisse, kus püüdis edutult romaanikirjanikuna läbi lüüa. Kirjutas ka kunsti- ja muusikaarvustusi, kuid pühendus hiljem peamiselt teatrikriitikale. Shaw polnud teatrihuvilisena rahul tolleaegse inglise kodanliku teatriga, kes tema arvates seisis tegelikust elust väga kaugel, pakkudes publikule vaid tühist ajaviidet. Shaw´le meeldis Ibsen. Oma essees "Ibsenismi olemus" (1891) nõudis ta, et teater peab etendama ühiskonnas olulist rolli. Tema arvates pidi pearõhu asetama kaasaja probleeme käsitlevatele näidenditele. Liitunud "Sõltumatu Teatriga", otsustas Shaw hakata ise näidendeid kirjutama. · "Ebameeldivad näidendid" Esimene näidend "Leskmeeste majad" (1892) kuulus koos
Secunda 1. Goethe (1749-1832) Goethe isa oli jurist, kohaniku keisri nõunik, järelikult oli ta majanduslikult kindlustatud perest. See võimaldas tal saada hea hariduse. Esmalt koduõpe, hiljem kooliharidus. 16-aastaselt läks Goethe Leipzigisse ülikooli. Ta asus õppima juurat. Ta oli laialdaste huvidega, lisaks õigusteadusele huvitas teda kirjandus, füüsika ja ka loodusteadused. Mingi aeg ta haigestus ja oli ligi aasta aega kodus. Pärast tervenemist läks ta edasi Strasbourg'i ülikooli. Seal lõpetas ta õigusteaduse kursuse, aga oluline on see, et seal mõjutas teda Herder. Neist said sõbrad. Goethe leidis enda jaoks ka Shakespeare'i. Ülikoolipäevil tegeles Goethe luuletajana, luuletas armastuse teemal. Tal oli olnud palju armumisi, mis õhutasid teda luuletama ja oma elamusi väljendama. Esimene suurem tuntus on tal näidendiga ,,Götz von Berlichingen
kirjanduse eksami küsimused 1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus. Seos teiste kunstiliikidega. Ilukirjandus ehk belletristika. Tekstid jagunevad: teaduskirjandus (teatmeteosed, uurimustööd, referaadid), publitsistika (artiklid, uudised, intervjuud, reklaamid), ilukirjandus (novell, sonett, tragöödia, draama, ...), tarbetekstid (telefoniraamatud, õpikud, viidad, kalendrid), graafilised (skeemid, joonised, tabelid), elektroonilised tekstid (e-mail, msn, sms, reklaam netis). Ilukirjanduse alaliigid: proosa, lüürika(luule), ja näitekirjandus(dramaatika). Ilukirjanduse funktsioonid: emotsioonid, silmaringi laiendamine, meeleolustik, faktid, keeleoskus. Proosa: müüt, naljand, romaan, novell, mõistatused. Miniatuur: ,,Poiss ja liblik" Tammsaare. Luule: haiku (E. Niit), sonett (M. Under), ballaad (M. Under), ood (Peterson), pastoraal (Peterson). Lüroeepika: eepos, valm (jutustava sisuga, tegelased tihti loomad, lõpus moraal), poeem, värss. Jõgiromaan: tegelased kattuvad erin
Kõik kommentaarid