KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6. võõrsõnu silbitat
nt selgroo omamine ning kõigi järglaste imetamine. Terminitevaheliste suhete määratlemine sõltub määratleja teadmistest ja oskustest. Termineid ja mõisteid saab võrrelda ainult siis, kui nende vahel on mingi sisuline sarnasus, vastasel juhul on need võrreldamatud. Seegi võib sõltuda määratleja teadmistest, nt ,,siga" ja ,,kägu" esindasid tavakeeles naljatamisi öelduna võrreldamatuid asju, kuigi nad on lähemal vaatlusel täiesti võrreldavad. Termini analüüs mahu alusel Selle järgi, kas terminit saab rakendada ainult ühele objektile või on see rakenduv mitmele objektile, jaotatakse terminid üld- ja üksikterminiteks. Juhul kui termin rakendub küll igale objektile eraldi, ent neid objekte võib olla mitu, siis öeldakse, et termin on jaotuvalt (distributively) rakenduv mitmele objektile. Siin peab rõhutama, et neid objekte VÕIB olla mitu, ent neid võib olla ka ainult üks. D3.6
Kõik kommentaarid