hiliskeskajal Katolikku kirikut juhib paavst, kelle valivad kõrgeimad vaimulikud kardinalid. 9.-11. Saj. paavstivõimu langus Ilmalikel valitsejatel oli kirikuasjade otsustamisel suur sõnaõigus. Paljud vaimulikud olid abielus ja vaimulikukohti sai omandada raha eest (simoonia). Katoliku kiriku rahastamine. · Kirikukümnis · Muud kirikumaksud · Indulgentsid e patulunastuskirjad Erinevused ida- ja läänekiriku vahel: Katolik kirik Õigeusu e. ortodoksi kirik Jumalateenistused ladinakeelsed Jumalateenistused kreekakeelsed Allub paavstile Allub Konstantinoopoli patriarhile Armulauat. pakutakse hapendamata leiba Armulauat. Pakutakse hapendatud leiba ja veini Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast Püha Vaim lähtub ainult Isast
Kontrolltöö kordamine ptk. 9, 14, 15 ptk. 9 Lääne euroopa ristiusukiriku kujunemine Ristiusu kiriku teke ja levik Lääne-Euroopa kaasaegne kirik oli katoliiklik esimesi kristlike kogudusi lõid apostlid 1. saj pKr. Nende koguduse liikmed uskudid, et Kristus naaseb ning toob jumalariigi maa peale veel nende eluajal Rooma riigis kuulutas ristiusu lubatuks keiser Constantinus Suur Milano edikt 313 381 kuulutati kristlus rooma riigiusuks Kirikust sai range hierarhia ja territoriaalse korraldusega institutsioon.
Katoliku kirik ja paavsti võim. Ilmalikel valitsejatel oli kirikuasjade otsustamisel suur kaal. Paljud vaimulikud olid abielus ja nad omasid perekonda. Üha sagedamini hakati tulutootvaid vaimulikukohti omandama raha eest. Seda nim. Simooniaks. Gregoriuse reformid. Tänu allakäigule tekkis kiriku sees uuendusliikumine, mille eesmärgiks oli vabasata kirik ilmaliku võimu mõju alt, keelates simooniat ja perekonnaelu. Seda uuendusreformi eest võitleja oli gregorius 8-s tema järgi hakati nimetama seda uuendusliikumist gregoriuse reformideks. Paavsti valimise korda sätestati, 1059 aastal otsustas lateraani kirikukogu, et edaspidi valivad paavsti rooma peapiiskopkonna kardinalid. Kreekakatoliku kiriku allutamise taotlus. Varakeskajal ei olnud kreekakatoliku ja roomakatoliku kiriku vahel veel suuremaid
Munklus sai alguse Idamaadest, esimesed mungad olid Egiptuse kõrbetes elavad erakud. Hakkas levima eremiitlus (inimesed läksid üksi üksikusse kohta ja elasid kõigist eraldatult). Algas ka religioosne ühiselu ehk kloostrite rajamine. Läände jõudis munkluse idee 4. sajandi II poolel. Erinevalt idast, kaasati see palju tihedamalt ühiskonnaellu. Munklus põhines põhimõttel, et usklikud peavad olema pühad.. Keskajal oldi kindlalt veendunud, et suurem osa inimkonnast on määratud igavesse hukatusse. Sellest pidavat pääsema vaid siis, kui anda kloostritõotus ehk kui loobutakse maisest elust, pääsetakse ka jumalariiki. Kloostrielu võrdus ingelliku eluga. Läbi palve oli aga jumalriik võimalik ka siinpoolsuses. Ka levis munkade hulgas juba antiikfilosoofiast pärit mõte, et ihu on hinge vaenlane. Aastal 529 rajab Benedictus Nursiast kloostri Monte Cassinosse ja paneb sellega aluse benediktlaste
Kristlasi kiusasid taga eeskätt inimesed, mitte riik. Kristlaste populaarsus süvenes. Esimene suurem üleroomaline kristlaste tagakiusamine on 249-251.a. Decius kohistas esitama tõendeid, et isik on toonud keisri kujule ohvri. Keeldujad ähvardas vangla, varast ilmajäämine, piinamine ja isegi surm. Osa kristlasi loobus usust. Valerianus alustas 257. a. kristlaste tagakiusamist uuesti. Kästi tappa kõik ohverdamisest keelduvad vaimulikud. Verisele terrorile vaatamata pidas kirik vastu. Diocletianus (284-305) alustas mõned aastad enne valitsemisaja lõppu (303. a) taas kristlaste tagakiusamist. Kõige rohkem kannatas impeeriumi idaosa. Hukati tuhandeid inimesi. Kiusamine lõpetati 311. a. tingimusel, et kristlased peavad palvetama impeeriumi hea käekäigu eest. Constantinus Suur võitis 312. a. Rooma ligidal vastast. Levisid kuuldused, et võidule viis ta kristlaste jumal. Enne lahingut tulnud taevasse kristlaste tunnus ja sõnad ``selle märgi all sa võidad``
Briti saarele saabusid keldid germaanlaste surve läbi ning sisseränne kestis sajandeid. 5 saj keskpaigast hakkas suur sissetung germaanlastel briti saarele. Ning tekkis anglosaksid- keldid hakkasid neile küll vastu kuid olid varsti hävinud ja orjastatud. 6 saj.lõpus hakkas anglosakside ristiusustamine. 6. Ristiusu kiriku kujunemine Lääne-Euroopas,kiriku organisatsioon ja õpetus, sakramendid- Lääne-Euroopa keskaegne kirik on katoliiklik. Esimesi kristlikke kogudusi lõid apostlid 1.saj.pKr. Ristiusu kuulutas Rooma riigis lubatuks Constantinus Suur oma Milano ediktiga. Kirikust sai range hierarhia ja territoriaalse korraldusega institutsioon. Esialgu oli kristluse keskuteks peamiselt linnad, enamik maapiirkondi aga ristiusustamata. Kokku kestsis Euroopa ristiusustamine üle tuhande aasta. Pärast keisririigi langust ning sellele järgnenud segadusteajastul kasvas kiriku autoriteet veelgi. Kujunes ka kiriku
Pärast Jeesuse surma hakkasid ta jüngrid uskuma, et tegemist oli messiasega (heebrea k. messias , kr. keeles “kristos -salvitu”. 10 p. pärast seda kui ülestõusnud Jeeus oli viimast korda ilmunud jüngritele (50 p. pärast ristilöömist) sündis nelipüha ime – püha vaimu väljavalamine. Nüüd hakkasid jüngrid e. saadikud (apostlid -kr. k. “saadik”) rääkima võõraid keeli, nad jätkasid Jeesuse tööd. Püha vaimu väljavalamisega loodi I kogudus Jeruusalemma e. kirik (kr. k. kyriakos “issandale” kuuluv). Esialgu levis kristlus vaid juutide hulgas nii Palestiinas kui diasporaas. Antiookias kujunesid juba segakogudused. Apostlitest tähtsamad olid Peetrus ja Paulus. Peetrus levitas kristlust juudi diasporaas, ta pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele ja sai Rooma 1.piiskopiks. Peetrus hukkus keiser Nero aegsete tagakiusamiste ajal. Paulus
Näiteks määrasid ilmalikud valitsejad vaimulikke kohtadele ja piiskopi- või paavstipoolne kiriklik ametissekinnitamine oli ainult formaalne. Paavstluse reformidega taheti tugevdada paavsti vaimulikku võimu ning kehtestada paavsti ülemvõimu ka kreekakatoliku kiriku üle.Täpset sätestamist vajas ka paavsti valimis kord, mis muutuski 1059. aastal. Lateraani kirikukogu otsustas, et edaspidi valivad paavsti Rooma peapiiskopkonna kardinalid. Kirik ja vaimulikud said endale nüüd sõnaõigust ja sõltumatust ilmalikust võimust, kuid võib arvata, et reformid põhjustasid ka uusi probleeme, sest paavstivõimu ja ilmaliku võimu vastuolu süvenes. Vastuolud peegeldusid kõige selgemalt investituuritülis, kus paavst nõudis, et Saksa- Rooma keiser loobuks vaimulikust investituurist. Sellist nõudmist paavsti poolt võib pidada samuti täiesti normaalseks, sest tulutoovaid vaimulike kohti sai lausa raha eest.
Kõik kommentaarid