................................................................... 8 *** "LUMI AMMU ÄRA SULAS..."................................................................................9 SEE ON VIIMANE LUULETUS.....................................................................................9 KASUTATUD KIRJANDUS:.......................................................................................10 Elu- ja loometee Õige vähe on Eestis kirjanikke, kes ei ela Tallinnas või Tartus. Andres Ehin elab koos Ly Seppeliga Raplas, mis oleks justkui linn, aga Tallinna poolt vaadates väga maa moodi. Ehin, 65-aastane mees, ütleb uhkusega, et on luuletanud juba üle neljakümne viie aasta. Ja alates esikkogust "Hunditamm" (1968) on ta harrastanud järjekindlalt sürrealistlikku luulet. Kas pole see tõeline haruldus meie muidu maalähedase ja üsna möödapääsmatult realistliku luule taustal? Kust on selline mees tulnud?
ANDRES EHIN Andres Ehin on sündinud 13. märtsil 1940 Tallinnas. Ta on eesti kirjanik ja tõlkija. Andres Ehini vanemad olid Venemaal sündinud ning seal saksa luterlikus gümnaasiumis hariduse saanud eestlased, kes tulid tagasi Eestisse 1921. aastal. Nad valdasid vene ja saksa keelt sama hästi kui eesti keelt. Isa oli maksuameti asedirektor ja ema oli välisministeeriumi tõlk. Nad tundsid hästi vene, saksa ja prantsuse luulet. Eesti luuletajatest on Andres Ehinit kõige rohkem mõjutanud Artur Alliksaar, Ilmar Laaban ja Jaan Kaplinski. Sõprus Jaan Kaplinskiga avardas tunduvalt Ehini silmaringi. Inspireeriv oli ka kokkupuude sölkuppidega (Sölkupid elavad Siberis Tazi jõe ääres ning Obi ja Jenissei keskjooksu vahelisel alal). Ehinit peetakse Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürrealistlikuks (Sürrealism on 20. sajandi kunsti ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, jms) luuletajaks
Luulekogu „Kaitseala“ analüüs Kristiina Ehin sündis 18. juulil aastal 1977 Raplas. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. 2004. aastal omandas ta magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Tänavu on Kristiina Ehin tuntud eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kristiina Ehin sai aastal 2006 lausa kaks preemiat luulekogu „Kaitseala“ eest, Gustav Suitsu stipendiumi ja Kultuurikapitali luulepreemia. Selle alusel võib väita, et tegemist on Ehini enim tunnustatud teosega. Minu arvates teose pealkiri „Kaitseala“ seostub Ehini enda sisemise kaitsealaga ning väärtustega. Autori enda sõnul otsib „Kaitseala“ vastust küsimusele, mida ehedat ja kaitsmisväärset on tänapäeva maailmas meis enestes ja meie ümber. Kristiina Ehin kijutas teose 2005
detsember 2011 Eesti luuletaja, tõlkija ja kirjanik. Ta õppis Tallinna 21. Keskkoolis, edasi läks õppima Tartu ülikooli kus ta valis erialaks soome-ugri keeled. Töötas 1960.--1970-ndail ajakirjandusväljaannetes ,,Küsimused ja Vastused", ,,Sirp ja Vasar", ,,Kultuur ja Elu" (1990-ndate alguses lühiajaliselt ka ajakirjas ,,Mana"), seejärel ENE toimetuses. Luuletusi avaldas ta küll juba alates 1960. aastast, kuid tema debüütkogu ,,Hunditamm" ilmus alles 1968. aastal. Seejärel on Ehin järjekindlalt avaldanud õhemaid ja toekamaid luuleraamatuid. Lisaks on talt ilmunud romaane, näidendeid, arvustusi, filmistsenaariume, esseid jm. Andres Ehin oli üks kõige rohkem reisinud eesti luuletajaid, ta esindas ja tutvustas meie kirjandust väsimatult ja laiahaardeliselt. Ka tema enda loomingut on rohkesti tõlgitud ning ta ise on jätnud oma jälje originaalse ja julge luuletõlkijana, paljude eri kultuuriruumide vahendajana (antoloogia ,,Kaksainus: maailma armastusluulet")
Andres Ehin Andres Ehin, Eesti luuletaja, fennougrist ja kirjanik, sündis 13. märtsil 1940. aastal Tallinnas 1921. aastal Venemaalt opteerunud eestlastest vanematele. Tema isa oli maksuameti asedirektor ja ema välisministeeriumi tõlk, kes mõlemad tundsid hästi vene, saksa ja prantsuse luulet. Andres Ehin lõpetas 1958. aastal Tallinna 21. Kooli ning kuus aastat hiljem Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina soome-ugri keelte erialal. Andres Ehin elas 1964-1965 Ratta külas Jamalo-Neenetsi rahvusringkonnas Tazi jõe ülemjooksul sölkuppide juures, kus töötas kehalise kasvatuse ja ajaloo õpetajana. Sölkupid (söl' 'taiga', kup 'inimene') elavad Siberis Venemaal. Nad räägivad samojeedi lõunarühma kuuluvat keelt. Sölkuppide traditsiooniline maailmapilt tunneb universumi kolmeks jagamist, müütilisi jõgesid, ilmapuud ja taeva jagunemist seitsmeks astmeks - need elemendid on olemas pea kõigi Lääne-Siberi rahvaste mütoloogias
Kõik kommentaarid