KIIRGUS - JA NEELDUMIS S PEKTRI TE UURIMINE S PEKTROMEETER- GONIOMEETRI ABIL Spektrist Spekter on kiirgusenergia jaotus sageduste(lainepikkuste)järgi Valge valgus (liitvalgus) on lahutunud koostisosakesteks (värvusteks) Koosneb 7 värvusest Spektrist Üleminek värvuste vahel on pidev. Spekter tekib dispersiooni tulemusel. Spektrite jaotus Is e lo o mu järg i Te kke põ hjus te järg i 1. PIDEVSPEKT 1. KIIRGUS- RID SPEKTRID 2. J OONSPEKT 2. NEELDUMIS- RID SPEKTRID Kiirgusspekter näitab, millise lainepikkuse ja intensiivsusega valgust keha kiirgab tekivad valguse kiirgumisel erinevate ainete aatomitest Neeldumisspekter Näitab, millise lainepikkuse ja intensiivsusega valgust keha neelab. Neeldumisspekter on mustade joonte kogum, mis tekib siis, kui asetada pideva spektri allikast tuleva kiirguse teele mingi aine Spektromeeter-goniomeeter
·Esindatud kõik lainepikkused. ·Pidev kiirgus ja neeldumisspekter on omane tahketele kehadele ja vedelikele. Kiirguse saamiseks tuleb neid kuumutada k õrge tempni.(ning tihedad hõõguvad gaasid) NT: Päikese v hõõglambi valgus Joonspekter: ·Koosneb eraldiseisvatest joontest, millest igale vastab kindel lainepikkus. ·Joonspektri annavad ained gaasilises olekus, madalal rõhul. NT: Elavhõbeda auruga täidetud kvartslamp Spektraalanalüüs nim. ainete koostise kindlakstegemist nende spektrite järgi, kasutatakse joonspektril. Eelised: ·Tundlik meetod ·Ta ei muuda aine keem. koostist ·On võimalik analüüsi teha suurte vahemaade tagant (nt.tähtede keem. koostis) ·Täpne ja lihtne.
kasutatakse samuti mee murdumisnäitaja mõõtmisi. Suhteline murdumisnäitaja on määratud kahe keskkonna absoluutsete murdumisnäitajate suhtega. On kokku lepitud, et suhteline murdumisnäitaja näitab teise keskkonna absoluutse murdumisnäitaja suhet esimese keskkonna absoluutsesse murdumisnäitajasse. Esimeseks keskkonnaks nimetatakse seda keskkonda, kust valgus tuleb ja teiseks seda, kuhu valgus läheb. Ainete suhtelised murdumisnäitajad õhu suhtes on praktiliselt võrdsed nende ainete absoluutsete murdumisnäitajatega, sest õhu absoluutne murdumisnäitaja on küllalt suure täpsusega võrdne ühega. Kujutise tekitamine läätse abil Optikas me nimetame läätseks läbipaistvat keha, mille pindadeks on kõverpinnad. Sirget, mis läbib nende kerade keskpunkte, nimetatakse läätse optiliseks peateljeks. Kõik teised sirged, mis läbivad läätse keskpunkti, on optilised teljed. Läätsi liigitatakse kumer- ja nõgusläätsedeks
tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud. Varsti hakati spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkusest. Max Planck avastas hiljem, et sagedus iseloomustab elektromagnetkiirguse energiat: E = h kus E on footoni energia, h on Plancki konstant ja on valguse sagedus. Sõna "spekter" hakati ilmse analoogia põhjal kasutama ka muud liiki lainete, näiteks helilainete kohta ning ka muude juhtude kohta, kus midagi lahutatakse sageduskomponentideks. Spekter on tavaliselt kahemõõtmeline diagramm, mis kujutab sageduskomponente teise mõõtme järgi. Mõnikord mõeldakse spektri all ka liitsignaali ennast: näiteks optiline spekter on need elektromagnetlained, mis on inimsilmale nähtavad. Spektrite uurimist nimetatatakse spektroskoopiaks. · Elektromagnetlainete spekter on elektromagnetilise signaali võimsusspekter. Seda mõõdetakse spektroskoopia abil.
Aine kiirgusspekter iseloomustab aine kiirgust. Spektrite liigid: pidevspekter, joonspekter, neeldumisspekter 13. Pidev-, joon- ja neeldumisspektri mõiste ja mis tingimustel nad tekivad? Pidevspekter on selline, kus on esindatud kõik lainepikkused, selles pole tühje kohti ja spektrograafi mattklaasile tekib vikerkaare värviline riba.Pideva spektri annavad kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad ja vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid. Joonspekter koosneb erivärvilistest joontest tumedal taustal. Joonspekter on aine "sõrmjälg", seda ei saa teistega segi ajada. Joonspektri annavad kõik ained gaasilises olekus madalal rõhul. Neeldumisspekter näitab, millise lainepikkusega valguslaineid antud aine neelab. Kui valge valgus suunata spektraalriista läbi külma, mittehelendava gaasi, ilmnevad pideva spektri taustal tumedad jooned
absoluutse murdumisnäitaja suhet esimese keskkonna absoluutsesse murdumisnäitajasse. Dispersiooniks nimetatakse aine absoluutse murdumisnäitaja sõltuvust valguse lainepikkusest või sagedusest. Aine murdumisnäitaja on seda suurem, mida väiksem on valguse lainepikkus. Vikerkaar tekib, kuna valguslained murduvad ja peegelduvad vihmapiiskades. Spektrite liigid on kiirgusspekter, mis jaguneb pidevspektriks (annavad kõrge temperatuurini kuumutatud tahked kehad, vedelikud ning tihedad hõõguvad gaasid. Kuju oleneb aine temperatuurist) ja joonspektriks (annavad kõik gaasilised ained madalal rõhul; mustal taustal on värvilised jooned) ning neeldumisspekter (annavad külmad gaasid; pideval spektri taustal on mustad jooned). Spektraalanalüüsiks nimetatakse aine keemilise koostise kindlaks tegemist selle kiirgus- või neeldumisspektri järgi. Ainete koostise teadmine on oluline nii farmaatsias, astroloogias, mineraloogias, loodushoius, metallurgias,
tähendas värvuste skaalat, mida vaadeldi, kui valge valgus oli prismat läbides murdunud. Varsti hakati spektriks nimetama diagrammi, mis näitab valgustugevuse sõltuvust sagedusest või lainepikkusest. Max Planck avastas hiljem, et sagedus iseloomustab elektromagnetkiirguse energiat: E = h kus E on footoni energia, h on Plancki konstant ja on valguse sagedus. Sõna "spekter" hakati ilmse analoogia põhjal kasutama ka muud liiki lainete, näiteks helilainete kohta ning ka muude juhtude kohta, kus midagi lahutatakse sageduskomponentideks. Spekter on tavaliselt kahemõõtmeline diagramm, mis kujutab sageduskomponente teise mõõtme järgi. Mõnikord mõeldakse spektri all ka liitsignaali ennast: näiteks optiline spekter on need elektromagnetlained, mis on inimsilmale nähtavad.
absoluutseks murdumisnäitajaks . Seda saab leida valemist na =c/ v ,kus v on valguse kiirus keskkonnas. Suhteline murdumisnäitaja näitab teise keskkonna (selle kuhu laine läheb ) absoluutse murdumisnäitaja suhet esimese keskkonna (selle ,kust laine tuleb) absoluutsesse murdumisnäitajasse. Suhtelist murdumisnäitajat saab leida seostest : Ns =v1/v2 =n2/n1 Ainete suhtelised murdumisnäitajad õhu suhtes on praktiliselt võrdsed nende absoluutsete murdumisnäitajatega. Valguse dispersioon Aine absoluutse murdumisnäitaja sõltuvust valguse lainepikkusest ( või sagedusest) nimetatakse dispersiooniks. Vikerkaar koosneb 7-st värvusest : punasest,oranzist,kollasest,rohelisest,helesinisest ,sinisest ja violetsest. Seda värvilist riba hakkas Newton nimetama spektriks. Valguse spekter näitab,millistest komponentidest liitvalgus koosneb.
Kõik kommentaarid