Keskkonnafüüsika kodamisküsimuste vastused. (5)

Eesti Maaülikool - Füüsika - Keskkonnafüüsika

4 HEA

Lõik failist

astronoomiline ühik – Maa keskmine kaugus Päikesest. 1aü = 150 miljonit kilomeetrit
parsek - see on kaugus, millelt vaadates Maa orbiidi nurkkraadiraadius on üks kaarsekund, st 1pc = 3,09 * 1016 m
valgusaasta – Kaugus, mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul. 1valgusaasta = 9,4605 * 1012 km

Galaktikate liigitus – a) kuju järgi võib galaktikate hulgas näha: elliptilisi galaktikaid (sarnanevad kokkusurutud kerale), spiraalseid galaktikaid (galaktika keskel asub tihe tuum, millest väljub kaks tähtedest ja gaasidest koosnevat spiraalharu ), ebaregulaarsed galaktikad
Linnutee- nõrgalt helenduv, ebaühtlase heledusega riba (meie kodugalaktika )

Päikesesüsteemi tekkehüpoteesid – 1) Päike oli enne olemas ja planeedid tekkisid Päikese ainesest (katastroofihüpotees). 2) Päike ja planeedid on ühtse päritoluga st. arenesid koos ühtsest pilvest (nebuulast). (Nebulaarhüpotees) 3) nn Kaasaegsed hüpoteesid

Päikesesüsteemi planeedid: Merkuur, Veenus , Maa, Mars , Jupiter , Saturn , Uraan , Neptuun ja Pluuto . Meie päikesesüsteemi üheksat planeeti saab liigitada mitmel viisil. Avastamise ajaloo järgi: 1) Klassikalised planeedid: Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn. 2)Kaasaegsed planeedid: Uraan, Neptuun, Pluuto. Koostise järgi: 1)Maa-tüüpi ehk kiviplaneedid : Merkuur, Veenus, Maa, Mars. Koosnevad peamiselt kivimitest ja metallidest, on suhteliselt suure tihedusega, neil on tahke pind, nad pöörlevad aeglaselt, neil pole rõngaid ja neil on vähe kaaslasi. 2)Jupiteri-tüüpi ehk gaasplaneedid: Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun. Koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist, on väikese tihedusega, pöörlevad kiiresti, neid ümbritseb paks atmosfäär, ei ole tahket pinda, neil on rõngad ja palju kaaslasi. Suuruse järgi: 1) Väikesed: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Pluuto. Nende planeetide diameeter on väiksem kui 13000 km. 2) Hiidplaneedid: Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun. Nende planeetide diameeter on suurem kui 48000 km. Kauguse järgi päikesest: Lähisplaneedid: Merkuur, Veenus, Maa, Marss. Asuvad seespool asteroidide vööd. Kaugplaneedid: Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto. Asuvad väljaspool asteroidide vööd. Asendi järgi maa orbiidi suhtes: Siseplaneedid: Veenus ja Merkuur. Nende orbiit on seespool maa orbiiti, neil on Maalt vaadeldavad muutuvad faasid nagu meie kaaslasel Kuul. Välisplaneedid: Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun, Pluuto. Nende orbiit on väljaspool Maa orbiiti.

Asteroidid on väikekehad, mis tiirlevad Jupiteri ja marsi orbiitide vahel. Kujult on nad enamasti ebakorrapärased. Tekkimine: Tänapäeval peetakse tõenäoliseks, et tekkiva Jupiteri häiriva mõju tõttu seal planetesimaalid (kehad, mille edasisel koondumisel moodistusid planeedid) planeeti ei moodustanudki, vaid omavaheliste põrkumiste tõttu lagunesid asteroidideks ja meteoriitideks. Komeedid: väikekehad, mille omapäraks on nähtava heleda saba tekkimine Päikesele lähedale jõudmisel. Koosnevad peamiselt veest ja vähesel määral süsinikust, hapnikust ja teistest elementidest. Tuum, pea, saba.
Meteoorid on eredad välgatused öises taevas, mida me kutsume “langevateks tähtedeks”. Meteoor pole tegelikult muud, kui Universumist Maa atmosfääri sattunud lendkivi. Maa atmosfääri sattudes süttivad nad põlema, sest hõõrdejõud, mida atmosfääri gaasid tekkitavad on suur. Kui taevakivid põlevad atmosfääris lõpuni kutsume neid meteoorideks.

Kepleri planeetide liikumise kolm seadust: a) Planeedi liikumistee (orbiit) on ellips , mille fookuses on Päike. B)Planeedi raadiusvektor (lõik Päikesest planeedini katab võrdsetes ajavahemikes võrdsed pindalad . C) Planeetide tiirlemisperioodide ruudud suhtuvad nagu nende orbiitide pikemate pooltelgede kuubid.

Päikesemass koosneb praegusel ajal 75% vesinikust ja 25% heeliumist, kõik ülejäänud metallid moodustavad ainult 0,1%. See koostis muutub aja jooksul aeglaselt, kuna vesinukku muundatakse Päikese tuumas ümber heeliumiks . Päikese energia allikad- päike saab oma energia termotuumareaktsioonidest – vesinikuaatomi tuumade (prootonite) ühinemisest heeliumi tuumadeks, toimub vaid väga sügaval tähe (Päikese) sisemuses. Päikeselaigud – on tumedad , temperatuur on neid ümbritsevast üle 1000-1500 K madalam. Seda seostatakse gravitatsiooniga. Planki valem absoluutselt musta keha kiirgamisvõime jaoks:

Wieni nihkeseadus – Lainepikkuse LambdaWien, mille puhul absoluutselt musta keha kiirguse intensiivsus on maksimaalne, on pöördvõrdeline absoluutse temperaturi T-ga. Wieni nihkeseadus seob omavahel keha temperaturi ja kiirgusspektri maksimumile vastava lainepikkuse. E=hv, h= Planki konstant.

Spektri liigid: otsene- ja hajuskiirgus , pidev ja neeldumine . Solaarkonstant on ajaühikus päikesekiirtega ristuvale pinnaühikule langeva päikesekiirguse hulk.

Molekulaarne hajumine - hajunud valgus on taevasinine, mida sinisem , seda puhtam on õhk. Aerosoolne hajumine- taeva värvus hele. Tegelikkuses tuleb arvestada mõlemat hajumist. Alumistes kihtides (4-5 km) tähtsam aerosoolne ja ülevalpool molekulaarnehajumine. Valguse hajumine- lühema lainepikkusega kirgus hajub rohkem. Rohkem hajub violetne, sinine, helesinine ning seepärast näeme taevast sinisena. Aerosoolne hajumine- toimub suurtel osakestel seepärast on pilved valged.

Bougueri seadus- neeldumiskoenfitsent näitab suhtelist valguse kiirgusvoo vähenemist kihi ühikulise paksuse korra.

Insolatsioon- horisontaalsele pinnale langev kiirgusvoog. Summaarne kiirgus- horisontaalsele pinnale jõudnud päikese otsese ja hajusa kiirguse summa. Albeedo - näitab aluspinna peegeldamisvõimet, millele langeb valgusvoog. Mida suurem on nurk, seda väiksem on albeedo.

Maa kiirgusbilanss - maale saabunud ja maalt lahkunud kiirguste vahe.

Atmosfääri koostis- N2 – 78%, O2 – 20,95%, Ar – 0,93%. Peale selle võib olla ka veeauru (kuni4%), heitgaase, tolmu jm. Osoonikiht – 10-15 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk trihapniku kiht. See kiht moodustab osonosfääri, kuhu on koondunud osooni põhimassning valitseb happer tasakaal osooni tekkimise ja lagunemise vahel. Neelab väga tugevalt UV kiirgust. Osooni tekkimine ja lagunemine O2+ho=O+O (ho-kiirgus lagundab). O2+O+M=O3+M. ergastatud olekusannab energia teisele molekulile. M(muu aine). O3 lagunemine valguse toimel. O3+ho=O2+O2 või O+O3=O2+O2. Inimene põhjustab selle lagunemist NOx – gaaside ja freoonide õhkupaiskamisega. Vulkaanipursetega paiskub õhku SO2, mis veeauruga reageerides tekitab H2SO4, mis lõhub osooni kinti.

Atmosfääri aerosooli keemiline koostis varieerub tugevasti sõltuvalt kohast. Atmosfääri aerosooli peamisteks komponentideks on pinnasetolm (20-45%), elementaarne süsinik (4-18%), mis tekib põlemisprotsesside tagajärjel, väävel mis esineb peamiselt SO4—ioonidena (30-50%), lämmastik (kuni 30%) mis peamiselt esineb ammoniumioonidena, ja kuni 20% orgaanilisi ühendeid (taimede jäägid, õietolm, bakterid, viirused , põlemisel tekkiv orgaanika)

Atmosfääri vertikaalne struktuur- on kihiline. Põhilised kihid on troposfäär (maapinnast 8-18 km kõrgusel, sõltuvalt geograafilisest laiusest), stratosfäär (kuni 50 km), mesosfäär (50-80 km), termosfäär (80-800 km) ja eksosfäär ( üle 800 km). Troposfäär sisaldab kogu atmosfääris leiduva veeauru ja hõlmab 4/5 atmosfääri massist, selles kihis toimuvad põhilised ilmastikunähtused. Et atmosfääri ülaosa sisaldab palju osooni, neelab ta päikese ultraviolettkiirgust ja kaitseb maa elusolendeid selle kahjuliku toime eest. Termosfääri nimetatakse ka ionosfääriks, sest seal on palju laetud osakesi. See kiht avaldab mõju raadiolainete levile, seal ilmnevad mitmed optilised nähtused nagu virmalised .

Atmosfääris toimuvad liikumised ja nende põhjused – Atmosfäär on pidevas korrapäratus liikumises. Sellist liikumisrežiimi, kui vedeliku või gaasiosakeste trajektoorid on ebakorrapärased või kaootilised nim. Turbulentsiks. Sel juhul liikumiskiirus pulsseerib, muudab suunda ja suurust. Atmosfääri turbulentne liikumine mõjutaboluliselt atmosfääri olekut ja füüsikalisi protsesse. Laminaarseks nim. Režiimi, kui osakesed liiguvad üksteisega paralleelselt. Trajektoorid on sujuvad, ajas pisut muutuvad kõverad. Tuul, tsüklonid, frondid .

Atmosfääri üldine tsirkulatsioon- õhuringluse globaalne mastaap . Üldist tsirkulatsiooni mõjutavad kõige enam troopikas toimuvad sündmused. Seal tõhusalt soojenev õhk kerkib ja tekitabtroopilise madalrõhkkonna, mis pikkuskraadi suunaliselt on üpris ebaühtlane.

Maakera veevarud – Atmosfääri vesi, Maailmameri 93,93%, jõed, järved, pinnase niiskus, põhjavesi, polaarjää. Veeringe – Eluta looduses toimub veeringe päikeselt saada energia ja raskusjõu mõjul. Päikeseenergia toimel vesi aurustub ja aur kandub atmosfääri., kus ta temperatuuri languse, aurukontsentratsiooni suurenemise tagajärjel kondenseerub taas veeks ja tekivad sademed. Vesi langeb maapinnale ja koguneb hüdrosfääri. Enamik (u. 92%) maailmamerest aurunud vett langeb sinna tagasi, moodustades nn väikese veeringe. Väiksem osa kandub õhuvooludega maismaa kohale ja satub nn suurde veeringesse, milles osa sademevett voolab tagasi merre ja suleb suure veeringe, osa imbub mulda, satub põhjavette, aurub või läheb organismidesse. Suures veeringes osaleb aasta jooksul u 107000 km3 vett. Osa vett , mille loomad saavad toidust ja joogiveena ning taimed juurte abil mullast või veekogudest, läbib organismi keemiliselt muutumatuna ning väljub loomadest eritisena ja taimedest gutatsiooni- või transpiratsiooniveena. Osa vett osaleb organismisisestes keemilistes reaktsioonides ja vabaneb alles orgaaniliste jäänuste lagunedes. Nn suur bioloogiline veeringe algab vee fotolüütilise muundumisega taimede fotosünteesis. Veemolekulid lagunevad, tekkiv vesinik osaleborgaaniliste ainete molekulide moodustamises, hapnik eraldub molekulaarsel kujul ja läheb atmosfääri (sellest protsessist pärineb õhuhapnik).

aurumine on vedeliku osakeste väljumine vedelikust läbi tema vaba pinna. Aurumisega väljuvad need vedeliku pinnakihis olevad osakesed, mille soojusliikumise kiirus on keskmisest suurem. Kondenseerumine on õhu küllastumine veeauruga õhutemperatuuri langemise tõttu. Kondenseerumine tähendab tihenemist, aine üleminekut gaasilisest vedelasse või tahkesse olekusse.

Õhuniiskuse karakteristikud – veeauru rõhk, absoluutne ja relatiivne niiskus, niiskuse defitsiit, katsepunkt jt.

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

Keskkonnafüüsika kodamisküsimuste vastused #1

Keskkonnafüüsika kodamisküsimuste vastused #2

Keskkonnafüüsika kodamisküsimuste vastused #3

Keskkonnafüüsika kodamisküsimuste vastused #4

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-12-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

201 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

lauri41 Õppematerjali autor

Küsimustele on vastatud kuni 21-se küsimuseni. On abiks materjali läbitöötamisel.

Sarnased õppematerjalid

doc

Füüsika spikker

1. astronoomiline ühik Maa keskmine kaugus Päikesest. 1aü = 150 miljonit kilomeetrit parsek - see on kaugus, millelt vaadates Maa orbiidi nurkkraadiraadius on üks kaarsekund, st 1pc = 3,09 * 1016 m valgusaasta Kaugus, mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul. 1valgusaasta = 9,4605 * 1012 km 2. Galaktikate liigitus a) kuju järgi võib galaktikate hulgas näha: elliptilisi galaktikaid (sarnanevad kokkusurutud kerale), spiraalseid galaktikaid (galaktika keskel asub tihe tuum, millest väljub kaks tähtedest ja gaasidest koosnevat spiraalharu), ebaregulaarsed galaktikad Linnutee- nõrgalt helenduv, ebaühtlase heledusega riba (meie kodugalaktika) 3. Päikesesüsteemi tekkehüpoteesid 1) Päike oli enne olemas ja planeedid tekkisid Päikese ainesest (katastroofihüpotees). 2) Päike ja planeedid on ühtse päritoluga st. arenesid koos ühtsest pilvest (nebuulast). (Nebulaarhüpotees). 4. Päikesesüsteemi planeed

Keskkonafüüsika

docx

Keskkonnafüüsika eksami konspekt

1. Astronoomias kasutatavad mõõtühikud. Galaktikate liigitus. Linnutee. Astronoomia kasutatavad mõõtühikud Astronoomiline ühik - Maa keskmine kaugus Päikesest. 1,495 978 7*1011 m. Tähist a.ü. (e.k.) AU (ingl.) Kaugus, mille korral punktmass tiirleb ümber Päikese 365,2568983 ööpäevaga. Valgusaasta - vahemaa, mille valguskiir läbib vaakumis ühe troopilise aasta (365d 5h 48 min 46 sek) jooksul. Troopiline aasta - ajavahemik, mis kulub Päikesel näivaks liikumiseks kevadpunktist kevadpunkti. Tähist. LY 1LY=9,4605*1015 m=63239 AU ; vc=2,997 924 58*108 m/s Parsek - par(allaks) + sek(und), rahvusvaheline tähis pc. Parsek on niisuguse objekti kaugus, mille aastaparallaks on 1 kaaresekund. Aastaparallaks - nurk, mille all taevakehalt vaadatuna paistab Maa orbiidi raadius (pikem pooltelg), et see moodustaks taevakehale suunatud sirgega täisnurga. 1pc= 3,09*1016m=3,263 LY=206265 AU Gallaktikate klassifikatsioon Hubble galaktikate klassifikatsioon: ·Elliptilised ·Spiraalse

Keskkonnafüüsika

doc

KESKKONNAFÜÜSIKA KORDAMISKÜSIMUSED 2014 sügis

KESKKONNAFÜÜSIKA KORDAMISKÜSIMUSED 2014 sügissemester 1. Astronoomias kasutatavad mõõtühikud. Vastus: Astronoomiline ühik - Kaugus, mille korral punktmass tiirleb ümber Päikese 365,2568983 ööpäevaga Valgusaasta - vahemaa, mille valguskiir läbib vaakumis ühe troopilise aasta (365d 5h 48 min 46 sek) jooksul. Troopiline aasta - ajavahemik, mis kulub Päikesel näivaks liikumiseks kevadpunktist kevadpunkti. Tähist. LY Parsek - par(allaks) + sek(und), rahvusvaheline tähis pc. Parsek on niisuguse objekti kaugus, mille aastaparallaks on 1 kaaresekund. Aastaparallaks - nurk, mille all taevakehalt vaadatuna paistab Maa orbiidi raadius (pikem pooltelg), et see moodustaks taevakehale suunatud sirgega täisnurga. 2. Galaktikate liigitus. Linnutee. V: liigitakud nende nähtava kuju järgi: •Elliptilised •Spiraalsed •Ebareeglipärased (ebakorrapärased) Hubble galaktikate klassifikatsioon L

Keskkonafüüsika

doc

Keskkonnafüüsika arvestuse spikker

Pilvede tekkimine soe veeaururikas õhk jõuab kõrgemal asuvatesse jahedamatesse õhukihtidesse. Seal kondenseerub veeaur õhus hõljuvatesse tolmuosakestele. Kiudpilved on valged, kiulise ehitusega; koosnevad jääkristallidest, sademeid ei anna. P ja K paistavad neist läbi ja maapinnale tekivad varjud. Kiudrünkpilved on valged õhukesed räitsaka- või puuvillatopikujulised; võivad esineda peenikeste lainetena. Päike ja kuu paistavad

Füüsika

doc

Keskkonnafüüsika

1.Astronoomiline ühik - maa keskmine kaugus päikesest 149 597 870 km(tähis AU, eesti k. a.ü) Valgusaasta- vördub vahemaaga ,mille valguskiir läbib vaakumis ühe troopilise aasta jooksul Troopiline aasta ajavahemik, mis kulubPäikesel näivaks liikumiseks kevadpunktist kevadpunktini(tähis LY) Parsek- parsek on niisugune objekti kaugus mille aastaparallaks on 1 kaarsekund(pc=par +sek) Aastaparallaks nurk, mille all taevakehalt vaadatune paistab Maa orbiidi raadius (pikem pooltelg) ,et see moodustaks taeva kehale suunatud sirgega täisnurga. On olemas eliptilised , spiraalsed ja ebakorrapärased galaktikad. Linnutee-meie kodu galaktika, Linnutee on tähesüsteem, suuruselt teine galaktika Kohalikus Galaktikarühmas. 2. Päikesesüsteemi tekkimine (nebulaarhüpotees)- Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest, mis iseenda raskusjõu mõjul kokkutõmbudes muutus üha kiiremini pöörlevaks ja lapikumaks kettaks 3. Klassikalised planeedid (

Bioloogiline füüsika

pdf

Päikesesüsteem

Päikesesüsteem Kevin Vene Sissejuhatus Päikesesüsteem on planeetide süsteem, mille keskseks kehaks on Päike. Päikese ümber tiirlevad 8 planeeti. Osadel neist on olemas ka kuud, mis ümber nende (vastavate planeetide) tiirlevad. Planeetide järjestus Päikesest loetuna on järgmine: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun. Kui suure osa moodustavad erinevad taevakehad Päikesesüsteemist? Päike: 99.85% Planeedid: 0.135% Komeedid: 0.01% Satelliidid: 0.00005% Asteroidid: 0.0000002% Meteoriidid: 0.0000001% Planeetide vaheline keskkond (tolm, gaasid, erinevad energiad): 0.0000001% Päikesesüsteem Päikesesüsteem on umbes 5 miljardit aastat vana. Sel ajal tekkis gaasipilv, mille mass oli umbes kaks Päikese massi. Raskusjõud tõmbas pilve aina kokku poole ja pärast miljoneid aastaid kestnud kokkutõmbumist muutus aine tihedus ning temperatuur pilves nii suureks, et kergemad aatomituumad (vesinik

Astronoomia

doc

Keskkonnafüüsika eksam

Astronoomiline ühik Maa keskmine kaugus Päikesest. 1aü = 150 miljonit kilomeetrit. Valgusaasta Kaugus, mille valgus läbib Asteroidid: väikekehad, mis tiirlevad Jupiteri ja Marsi orbiitide vahel. Kujult enamasti ebakorrapärased. Tekkimine: Jupiteri häiriva mõju tõttu seal vaakumis ühe aasta jooksul. 1valgusaasta = 9,4605 * 10 12 km. Parsek - kaugus millelt vaadates Maa orbiidi nurkkraadiraadius on 1 planetesimaalid (kehad, mille edasisel koondumisel moodistusid planeedid) planeeti ei moodustanudki, vaid omavaheliste põrkumiste tõttu lagunesid kaarsekund, st 1pc = 3,09 * 10 16 m. Galaktikate liigitus: a) kuju järgi võib galaktikate hulgas näha: elliptilisi galaktikaid (sarnanevad asteroidideks ja meteoriitideks. Komeedid: väikekehad, mille omapäraks on nähtava heleda saba tekkimine Päikesele lähedale jõudmisel. kokkusurutud kerale), spiraalseid g

Keskkonnafüüsika

pdf

Keskkonnafüüsika kordamisküsimuste vastused

KESKKONNAFÜÜSIKA KORDAMISKÜSIMUSED 1. Astronoomias kasutatavad mõõtühikud. Galaktikate liigitus. Linnutee. Astronoomiline ühik - on astronoomias kasutatav pikkusühik, mis võrdub Maa keskmise kaugusega Päikesest. Päikesest.1,495 978 7*1011 m Tähist a.ü. (e.k.) AU (ingl.) Päikesesüsteemi planeedid Toodud väärtused on keskmised kaugused. Planeet Kaugus Päikesest Merkuur 0,39 aü Veenus 0,72 aü Maa 1,00 aü Marss 1,52 aü Jupiter 5,20 aü Saturn 9,54 aü Uraan 19,2 aü Neptuun 30,1 aü Pluuto 39,44 aü Valgusaasta - vahemaa, mille valguskiir läbib vaakumis ühe troopilise aasta (365d 5h 48 min 46 sek) jooksul. 1 valgusaasta 63 241 aü Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul. 1 valgusaasta = 9,4605 × 1012 km = 9 460 500 000 000 km = 0,307 parsekit = 63 240 astronoomil

Keskkonnafüüsika

Rohkem sarnaseid