Autogeenne suktsessioon koosluste vahetus, mille korral põhjustavad muutusi ökosüsteemi sisetegurid. A. s. algab esimeste organismide saabumisega asustamata elupaika ja kestab mitme järgkoosluse vahetudes suhteliselt püsiva oleku kliimaksi kujunemiseni. S-I tõukejõuks peetakse organismide keskkonda muutvat toimet: muutunud tingimustes osutuvad konkurentsivõimelisemaks uued liigid ja hakkavad vanu välja tõrjuma. Autotroofid (produtsendid) organismid, mis eluks vajalikke orgaanilisi aineid (sahhariide, lipiide, valke, vitamiine) võivad ise lihtsaist ühendeist (süsinikdioksiidist, veest, mineraalsooladest, ammoniaagist) sünteesida. Selleks saavad nad energiat kas mineraalühendeist (näit. nitrifitseerivad bakterid) või päikesekiirgusest (rohelised taimed, fotosünteesivad bakterid). Autökoloogia organismiökoloogia, liigi (seda esindavate isendite) ja keskkonnategurite suhteid uuriv ökoloogia haru
paljunemisvõimelisi järglasi. Erineb igast muust liigist mitme tunnuse poolest, vahepealsied vorme pole, või on väga vähe. 23. Indiviid isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev. 24. Biotsönoos (kooslus) elukooslus, ühesuguste keskkonnatingimustega ala elavate organismide kogum. Mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum. Koosluse organismid sõltuvad nii üksteisest kui keskkonnast. B-s eristatakse taime-, seene- ja loomakooslusi ning mikroorganisme. 25. Populatsioon asurkond, rühm ühe liigi isendeid, kes elavad ühel ajal samagas paigas. a) funktsionaalsest aspektist populatsioon on liigi eksisteerimise elementaarvorm, st. isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvates keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade rea vältel) säilitada oma arvukust;
Biogeotsönoos on looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi) eluta keskkond. Biogeotsönoos on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid (V. Sukatsov, 1944). Iga biogeotsönoos on ökosüsteem, kuid kõik ökosüsteemid ei ole biogeotsönoosid. Ökosüsteem 1. (A. Tansley) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku. Ö-i põhikomponendid on anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet sünteesivad autotroofsed taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. 2. Biosfääri
sellesse rühma mittekuuluvate organismidega ristudes ei anna paljunemisvõimelisi järglasi. Indiviid isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev. Biotsönoos (kooslus) elukooslus, ühesuguste keskkonnatingimustega ala elavate organismide kogum; mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest moodustuv kogum. B-i organismid sõltuvad nii KK-st kui ka üksteisest. Bioom samatüübiliste ökosüsteemide kogum (makroökosüsteem, ühe kliima- ja taimevööndi või mäestike kõrgusvööndi biogeotsönooside kogum). Kasutatakse nii regionaalses (Siberi taiga b.) kui ka tüpoloogilises tähenduses (okasmetsad.) Kohanemine pöörduv, ontogeneetiline (ontogenees üksiku organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani) isendiline adaptatsioon. K. seisneb mittepärilikes,
Indiviid isend, üksikolend, terviklik, enamasti jagamatu organism, mis on ainevahetuse poolest keskkonnaga suhteliselt iseseisev. Vegetatiivselt paljunevail taimedel, kännistena elavail ainuõõsseil jts organismidel on indiviide raske eristada. Biotsönoos elukooslus, ühesuguste keskkonnatingimustega ala elavate organismide kogum (ökosüsteemi elusosa); mingi piirkonna kõigi elusolendite populatsioonidest koosnev kogum. Biotsönoosi organismid sõltuvad nii keskkonnast kui ka üksteisest. B-s eristatakse taime-, seene- ja loomakooslusi ning mikroorganisme. Populatsioon rühm ühe liigi isendeid, kes elavad samal ajal samas paigas. a) funktsionaalsest aspektist populatsioon on liigi eksisteerimise elementaarvorm, st. isendite rühm, mis suudab pidevalt muutuvates keskkonnatingimustes pikka aega (põlvkondade rea vältel) säilitada
soolist (sugude suhe), seisundilist e. füsioloogilist (seisund, vitaalsus), ruumilist (territoriaalset) ja sesoonset populatsioonistruktuuri, loomadel ka etoloogilist e. sotsiaalstruktuuri · Kohanemine- Muutused mis on toimunud organismi elu jooksul · Kohastumine- Muutused mis on tekkinud paljude põlvkondade vältel · Ontogenees- Fenotüüpne kohanemine · Ökosüsteem- Funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete kaudu seostunud organismid.Koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku. · Ökotoop- Taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite kompleks. · Biotoop- Elukoht · Ökoton- Kahe järsult erineva koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seetõttu keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist · Biosfäär- Maa sfääriline kest, mille koostis, struktuur ja energeetiline seisund on
esmajärjekorras kalade kasvu kiirus ja suguküpsuse saabumise aeg. See tähendab, et intensiivse kalapüügi tingimustes saavad järglasi eelistatult need kalad, kes koevad võimalikult noorelt. Hilisema suguküpsemisega isendid püütakse tõenäoliselt enne, kui nad jõuavad paljuneda. Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne väljasuremine. Näiteks forelli ülepüügi korral võib karpkala energiaahelas vabanenud koha üle võtta, takistades sellega hilisemat forellipopulatsiooni taastumist. Tagajärgedeks on suur rahaline kahju, toidupuudus Veekogude seisund: vee inimtekkeline eutrofeerumine (toitesooladega
Viimasel ajal on täheldatud nitraatide kujumist, sest neid tekib ka inimese tootmistegevuses. Samal ajal looduse saastumise tulemusena denitrifikatsioon väheneb. Hästi lahustuvana kogunevad nitraadid peamiselt veekogudesse. Nii kujuneb ringdefitsiit-üha rohkem lämmastiku väljub ringest. Fosforiringe Fosfori oksüdatsiooniaste ringes ei muutu, fosfor jääb kõigil fosforiringe astmeil fosfaatrühma osaks. Sellisena võivad fosforit omastada peaaegu küik organismid. Kõrgemad loomad, ka inimene, saavad vajalikku fosforit orgaanilistest ühenditest. Fosfor mängib organismide elus suurt rolli. Valkude moodustumine ilma P-ta on võimatu. Pole P-d gaasilisel kujul ning madala migratsioonivõimega. P peamiseks allikaks on kivimid.P ühendid uhtuvad mullast küllaltki kergesti välja ja võivad reostada veekogusid. Peamisteks P akumuleerijatsek on mered ja ookeanid. Veekogudesse sattudes väljuvad P ühendid pikaks ajaks bioloogilisest
Kõik kommentaarid