.................................................................3 1. Keskaeg ja keskaja mõiste.......................................................................4 2. Keskaja inimeste jagunemine....................................................................5 2. 1. Munk.............................................................................................5 2. 2. Rüütel............................................................................................6 2. 3. Talupoeg ja põllutöö...........................................................................7 2. 3. 1. Talupoja elamu.............................................................................7 2. 3. 2. Talupoja rõivastus.........................................................................8 2. 3. 3. Talupoja söök ja jook.....................................................................8 2. 3. 4. Feodaalmõis................................................................
Mehed ise sealjuures pidid aga väljaspool kodu teenima rikkust. Perekond tähendas naisele tervet hulka inimesi kelle eest tuli hoolitseda. Esikohal oli mees ja seejärel tulid lapsed. Keskajal jäid naised siiski perekonna taastootmisele allutatud hammasrattaks. Kuigi naise allutatust ei eitatud, sai see aina sagedamini õigustatuse, seletamise ja arutlemise objektiks. Tähendab enam ei olnud tegemist päris enesest mõistetava tavaga. 1. Talupoja elamu Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare, mida kattis õlgedest või roost katus. Tare keskel asus kolle, jõukamatel talupoegadel ka ahi, mille ees ja sees sai valmistada toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suits, mistõttu inimesed liikusid poolkummargil, suitsupilvest madalam. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati tegema läbi katuse ulatuvaid laudadest pustakloore. Need olid
Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Keskaja inimene sõltus väga palju kirikust. Inimese poolt korda saadetud teod jaotati kahte gruppi: teod mis olid jumalale meelepärased ehk teisisõnu teod, mis oli kirik heaks kiitnud või paganlikud ehk kiriku vastased teod. Ketserlikkust ei sallitud ning need kes sellesse uskusid põletati tuleriidal. Seega järeldub, et Keskaja inimene oli kirikule aupaklik ning Jumalale alluv. Talupoegade koormised Enamik talupoegi oli keskajal sunnismaised pärisorjad. Erinesid orjast selle poolest, et neid müüdi koos maa ja perega. Peale pärisorjadest talupoegade kõrval leidus ka vabutalupoegi. Nende koormised feodaalile olid väiksemad ja võisid oma elukoha ise valida. Talupoegade põhiliseks tööks oli põllu harimine. Peale selle pidid talupojad kandma ka ränkraskeid koormisi, milleks olid loonusrent ja mõisategu. Talupoegadel oli ka oma maalapp, kus nad kasvatasid vilja, heina.
Talupoegade elu keskajal Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid).
Keskaegsed elamumajad olid erinevad, olenevalt sellest, kas oli tegemist talupoja, feodaali või linnakodaniku eluasemega ning kas elamu paiknes karmi ilmastikuga põhjapoolsetel aladel või mahedakliimalistes Vahemeremaades. Tasandikul või mägedes. Kuna feodaali linnusest ja selle sisustusest oli juba juttu, siis vaadelgem keskaegse talupoja ja linlase elamut. Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare, mida kattis õlgedest või roost katus. Tare keskel asus kolle, jõukamatel talupoegadel ka ahi, mille ees ja sees sai valmistada toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suiots, mistõttu inimesed liikusid poolkummargil, suitsupilvest madalamal. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. Umbes meetri kõrguselt olid seinad lausa pigitatud ning lõhnasid nii talvel kui suvel tugevalt suitsu järele. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati
pidid harima. Suuremaid ja tähtsamaid tõid tehti koos, näiteks: suvine heinategu. Välismaailmaga polnud talupoegadel erilist konktakti. Vahel juhtus külla rändkaupmees,kes pajatas jutte ja rääkis uudiseid välismaailmas toimuvast,mis tõi ka natuke vaheldust talupoegade raskesse ja üksluisesse ellu.Talvel oli talupoegadel rohkem aega,siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu tulevaseks suveks. Pärisoriste talupoegade kõrval oli ka vabutalupoegi. Nende koormised feodaalide jaoks olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Mõnel pool olid talupojad küllalt jõukad Jõukamate talupoegade elamud olid ehitatud kindlalt ja hoolega,mis tõttu nad võisid püsida aastasadu. Talupojad kandsid linasest või villasest kangast rõivaid,mis olid tavaliselt tumedat värvi. Külmemal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide asemel olid sidumispaelad. Taskud puudusid,mistõttu kaasavõetud esemes seoti vööl rippuvasse kukrusse.
Talupojad pidid kandma koormisi feodaali maa kasutamise eest,mis tähendas ,et nad pidid täitma kohustusi feodaali heaks .Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema majapidamistöid,seda nimetati mõistateoks.Talupojad said ka oma maajupi ,kus nad võisid kasvatada vilja ,heina kasvatada või muud,aga nad pidid selle eest tasuma loonusrenti,mis tähendas ,et nad pidid osa oma saagist andma feodaalile.Pärisorjast talupoegade kõrval oli ka vabutalupoegi.Nende koormised feodaalile olid väiksemad ja nad võisid ka mujale elama asuda . Feodaalilinnuseid ehitati looduslikult hästi kaitstud paika :sügavast jõeorust ümbritsetud kaljukünkale ,järve keskel asuvale saarele või poolsaarele .Feodaalide eluruumid erinesid muidugi talupoegade omast :Need olid suuremad ,seinad olid kivist ja ruume oli lossis rohkem .Feodaalide elamute põrandaid kattsid õled ja nii ka talupoegadel .Keskaaegsed
lisa toidulauale, vaid ka tröösti ja joovastust. Nende abil sai rõhutada oma sotsiaalset positsiooni ja väljendada lugupidamist, ühtlasi kehtisid joogid alati maksevahendina Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Veejoomist võeti kui märki puudusest. Levinumaid teraviljast hapendatud jooke oli keskaja Tallinnas dunnenber. Kahjuks pole täpselt teada, mis joogiga oli tegu. Mõdu valmistamine toimus Tallinnas range kontrolli all: ,,See saksa mees, kes teeb mõdu müügiks, ei või pruulida õlut müügiks".4 Keskaja Tallinnas valitses vaieldamatult õlu, mis maitses ühtviisi hästi nii talupoegadele, linnaelanikele kui ka feodaalisandatele
paljususest. Talupojad pidid maksma neile antud maalapi eest erinevaid koormisi oma isandale. Teatud koguse saagist pidid talupojad oma isandale loovutama, kõik ülejäänud võis endale elamiseks jätta. Veel tehti ka teorenti, käies mõisas tööl, mõnel puhul oli seda paar päeva aastas või nädalas. Hiljem, kui arenes raha mindi edasi raharendile, siis pidi talupoeg ise oma saagi lähimal turul maha müüma ja sellest oma maksud tasuma. Sageli andis talupoeg end röövimistest ja sõjakäikudest ohustatuna feodaali kaitse alla, millega aga kaasnes tema maa minek feodaali valdusesse. See samm võis küll tuua hetkelise kasu talupojale, kuid see-eest võttis ära järeltulevate põlvede vabaduse. Nende olukord muutus sarnaseks orjade järeltulijate omaga. Kuna feodaalid teatsid, et maa-ala ilma talupoegateta on väärtusetu, siis üritasid nad võimalikult palju talupoegi oma maal kinni hoida
3 1. TALUPOJA ELAMU Keskajal elasid talupojad enamasti kindlustamata külades. Küla võis koosneda 5-- 6 talust, kuid nende arv võis küündida isegi kuni 60--70-ni. Igal talul olid omad majapidamishooned, elamu ja köögiviljaaed. Ühes talus elas ja töötas tavaliselt üks pere, kuhu kuulusid isa, ema, lapsed ning vanaema ja vanaisa, tihti ka peremehe vallalised õed-vennad ( Põltsam-Jürjo 2011: 64). Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare, mida kattis õlgedest või roost katus (vt joonis 1). Joonis 1. Talupoja elamu (Talupoja elamu. Vikipedia) Tare keskel asus tulekolle, jõukamatel talupoegadel oli ahi, mille sees sai valmistada head toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suits, mistõttu inimesed liikusid pooleldi kummargil, suitsupilvest madalamal. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. 4
Keskajal jagunes ühikond kolmeks:vaimulikeks,feodaalideks ja talupoegadeks.Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad.Erinevalt orjast müüdi neid koos maa ja perega.Talupojad pidid kandma koormisi.Nendeks olid näiteks mõisategu ja loonusrent.Elati väikestes külades,kus majad paiknesid tihedalt koos. Elamuteks olid muldpõrandaga,korstnata suitsutared mida kattis õlgedest või roost katus.Tare keskel asus kolle, jõukamatel talupoegadel ahi.Kütmise ajal täitus tare suitsuga.Mööblit leidus tares napilt.Peamised mööbliesemed olid söögilaud ja kirst rõivaste hoidmiseks,jõukamatel talupegadel olid ka voodid. Kanti kodukootud linasest või villasest kangast halle,pruune ja musti rõivaid.Talvel kanti ka lambanakset üleriiet.Talupoegade igapäevane toit oli nisu-,või rukkileib ,hirsi-ja kaerapuder,hiljem ka tatrapude,ja pealerüüpamiseks kali või õlu.Leiba söödi palju.Puhast leiba saadi vaid headel saagiaastatel
Hobuse vankri või adra ette kinnitamiseks tulid kasutusele rangid. 11.saj hakati hobuste kapju rautama. 7. Kolm maaviljelussüsteemi, mida kasutati keskajal. Kahevälja süsteem- Põllumaa jaotati kaheks, üks pool hariti üles ning teine pool jäeti kesa alla. Järgmisel aastal vahetati pooled. Ent saagid olid kasinad ning sellest ei jätkunud kogu rahva toitmiseks. Kolmeväljasüsteem- Ühele kolmandikule põllust külvas talupoeg sügisel talivilja, s.o nisu või rukist. Teisele kolmandikule külvas ta kevadel suvivilja: kaera, otra, samuti kaunvilju. Ning kolmas osa jäi kesa alla. Iga aasta vahetati pooli. Alepõllundus- Vahemere kliimas olid mullad vaesed ning seal jäi koos kaheväljasüsteemiga kasutusele, ka alepõllundus. 8. Maaisanda ja talupoja vastastikused kohustused. Maaomanik ei olnud mitte ainult oma maa vaid ka sellel elavate inimeste isand
Tallinna Mustamäe Gümnaasium Talupoegade elu Eestis keskajal Õpilane : Sandra Verrevmägi Tallinn 2010 Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad. Oma seisuse üle nurisemist ei peetud jumalale meelepäraseks. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Nad pidid maksma ka kirikukümnist mis oli
Sügistööd algasid rukkilõikusega. Rukist lõigati sirbiga, et ükski kõrs kaduma ei läheks. See oli austus leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks, mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama.
teraviljatoidud. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga . Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja
See koosnes vaid linastest pükstest ja särgist ning villasest kuuest. Talupoja igapäevaelu koosnes peamiselt tööst. Kuna keskajal oli valitsevaks naturaalmajandus ning kõik vajalik valmistati enamasti ise, siis oli talupoegadel käedjalad tööd täis. Koos külarahvaga künti ja külvati põldudel, tehti heina sisse ning koristati saaki. Talupoja maailmapilt ning silmaring polnud tol ajal väga lai. Nad mõtlesid enamasti emastele vajadustele ning igapäevaelule. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, see tähendas, et ta ei saanud vabalt liikuda, kuid võis luua perekonna, saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupojal oli oma maalapp ja majapidamine. Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi ja ta sõtlus feodaalist. Feodaal oli keskajal läänimaa saaja, kes vastutasuk kohustus teenima maaisanda sõjaväes. Nad jagunesid ühiskonnas veel omakorda tähtsuse järgi
isanda loata elukohta vahetada). Vabatalupoegi e isiklikku vabadust omavaid talupoegi oli varakeskajal vähe. Kõige rohkem oli neid Skandinaavias, kus Lääne- ja Ida-Euroopale tüüpilist pärisorjust välja ei kujunenudki. Omaette sotsiaalse kihi moodustasid maata talupojad, kes leidsid sulaste ja teenijatena peavarju ja teenistust paremal järjel olevate talupoegade juures. 3.2. Talupoegade koormised: Koormised, mida tasuti feodaalile maa kasutusõiguse eest, olid eri sõltuvusastmega talupoegadel erinevad ning muutusid aja jooksul. Koormised jagunesid laias laastus kaheks: a) Teotöö (e teoorjus)- talupoegade kohustus harida mõisa põlde. Teotööd arvestati rakmepäevades (talupoeg kündis mõisa põldu oma veoloomade ja põllutööriistadega, vedas sõnnikut jne) või jalapäevades (talupoeg niitis mõisa
sunnismaised (talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada). Vabatalupoegi e isiklikku vabadust omavaid talupoegi oli varakeskajal vähe. Kõige rohkem oli neid Skandinaavias, kus Lääne- ja Ida-Euroopale tüüpilist pärisorjust välja ei kujunenudki. Omaette sotsiaalse kihi moodustasid maata talupojad, kes leidsid sulaste ja teenijatena peavarju ja teenistust paremal järjel olevate talupoegade juures. 3.2. Talupoegade koormised: Koormised, mida tasuti feodaalile maa kasutusõiguse eest, olid eri sõltuvusastmega talupoegadel erinevad ning muutusid aja jooksul. Koormised jagunesid laias laastus kaheks: a) Teotöö (e teoorjus)- talupoegade kohustus harida mõisa põlde. Teotööd arvestati rakmepäevades (talupoeg kündis mõisa põldu oma veoloomade ja põllutööriistadega, vedas sõnnikut jne) või jalapäevades (talupoeg niitis mõisa põllul heina, lõhkus puid või
inimese toitumiskultuuri, ning kas oli selles suhtes maa- ja linnaelanike vahel erinevusi. Keskaja Liivimaal leidunud toiduainete väljaselgitamisega, ühtlasi linna- ja maaelanike toitumise kõige üldisemate, põhimõtteliste erinevuste kindlakstegemisega ongi alustatud raamatus tallinlaste toitumiskultuuri rekonstrueerimist. Vaatluse all on keskaja linn- toiduainete tootmine ja toidukaubandus Tallinnas. Ent ülevaade linnas leidunud toidukaupadest annab sellele ainult osalise vastuse, mistõttu tuleb selgitada kuidas ikkagi keskaja linnaelanik varustas end toiduainetega, milline osa oli selles kodutööndusel ning kui palju tarbiti ostetud toitu. (6) 5 2. Toiduainete valik Liivimaal 2.1 Teravili Keskaja Euroopas kuulus inimese toidusedelis tähtsaim koht teraviljast valmistatud toitudele, ennekõike muidugi leivale, aga ka purudele ja suppidele, samuti mitmesugustele jookidele, millest olulisim oli nn vedel leib ehk õlu
Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 1 Eesti talurahva eluolu XIX sajandil ELAMU Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi väiksemad loomad tuppa. Põrandad olid savist, kivist või lihtsalt mullast. Laudpõrandaid hakati panema XIX sajandi teisel poolel. Mööbel oli peamiselt puust: laud, pingid, magamisasemed, kirstud riiete hoidmiseks jne. Talu juurde kuulusid ka abihooned, nagu üks ait riiete ja teine toiduainete jaoks, püstkoja sarnane suveköök, laut ning saun. Taluõuel asus kindlasti ka koog
Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv
kahte klassi. Lõpuks töötav klass. Sinna kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord on kõikjal enam- vähem sama ja kes toidavad töösaadustega ära teised kaks ühiskonnakihti.(lisa 1) Talupojale tegi pidevalt muret igapäevase toidu hankimine ja enda olemasolu kindlustamine. Eelkõige oli ta leivatootja. Teda painas põllumajanduse ebakindlus- võrrelduna looduse stiihiate ja tema enda kasina sissetulekuga. Talupoeg oli inimene, kes armastas elu vabas õhus. Suvel töötas ta väljas, sügisel tappis sea ja selle lihast pidi jätkuma kogu talveks. Sotsiaalses mõttes asetses talupoeg isanda (senjööri) ja külakogukonna vahel. Töötav klass oli keskajal kõige arvukam ja just nemad tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Sellepärast valisingi oma referaadi teemaks just talupoegade elu. 1. TALUPOEGADE ÕIGUSLIK SEISUND
sakramenti. Teisalt oli tegelik rüütlikarjäär kiirelt mööduv, äärmiselt lühiajaline nähtus. See kattus üldjoontes eluperioodiga, mil iuvenis kuulus mõnda noorte rüütlite gruppi, rändas mööda maad ringi ja otsis seiklusi. Sageli tegelesid noored rüütlid seikluste otsimisega, mis päädisid tavaliselt mõttetu vägivalla ja ülbusega. Kõige levinum seiklus, mis võimaldas samas kõige mõjuvamat eneseesitlust, oli turniir. Esialgu võis turniiridel haavata saada, mistõttu oli kirik turniiridele vastu. Aja möödudes muutusid turniirid aga vähem agressiivseks ja ohtlikuks. Algselt oli turniiride põhialaks suurema arvu osavõtjatega lähivõitlus, hiljem muutus see kahe ratsutava rüütli piigivõitluseks. Kui õnn rüütli lõpuks abielusadamasse juhtis, riputas kaunis sõdalane meelsasti oma mõõgavöö, relvad ja kullatud kannused varna ja hakkas tegelema nii omaenda kui ka abielu teel lisandunud varanduse haldamisega. 11. -13. Sajandil moodustasid aktiivse
Hoopis vähem tähelepanu pöörati pesule. Kui seda kanti, siis lasti kenasti volditud või pitsidega kaunistatud särgil kaelaaugust välja paista. Alussärk oli päevane riietusese, mis voodisse minnes seljast võeti. Alles keskaja lõpus ilmus öösärk ja selles magamise komme. Jalatsid õmmeldi hästi painduvast nahast pehme tallaga ja kitseneva pika terava ninaga. Poristel teedel ja tänavatel käidi kas paljajalu või rohmakates puukingades. Söök, jook ja lauakombed Söödi kaks korda päevas. Keskpäeval oli varajane lõuna ja kella 6 paiku õhtul tugev õhtusöök, päeva peamine söögikord. Sellid ja õpipoisid said süüa isanda lauas. Õhtusöögiks oli vaesematel käsitöölistel supp, mille sees ujus pikka aega keenud lihatükk. Praadi võidi endale lubada ainult pidupäevadel. Paremal järjel olevad inimesed sõid aga praadi ja keedetud liha mitu korda päevas. Laua keskele pandi suur vaagen või savikauss liha ja kastmega
Tülid kasvasid üle avalikeks kodusõdaseks. Aastal 843 sõlmisid Karl Suure pojad Verduni linnas lepindu, millega jagasid riigi kolmeks. Tekkisid Ida-Frangi riik, Lääne-Frangi riik ning Lõuna-Frangi riik. Frangi riigi lagunemisega kujunes feodaalkord. Võitluseks välisvaenlaste vastu vajasid nad tugevat sõjaväge. Nad vajasid sõjamehi, kes oleksid igal ajal valmis lahingusse astuma. Seetõttu anti sõjameestele maatükk. Sealt saadava tulu eest pidi talupoeg endale soetama varustuse ning igal ajal ilmuma väeteenistusse, kui vaja. Maatükk kandis nime feood ehk lään. Selle maatüki andmist nimetati läänistamiseks, maatüki saaja oli feodaal ehk läänimees. Feodalism oli ühiskonnakorraldus, kus maa on läänistatud feodaalidele ning seda harivad feodaalidest sõltuvad talupojad. Valitsejad läänistasid sageli oma vasallidele suuri maavaldusi koos paljude küladega. Neid vasalle nimetati seetõttu suurfeodaalideks
eraldatud ruum). Ka vastsündinud põrsaid ja tallest ja vasikaid toodi tuppa. Isegi poegivaid lambaid ja lüpsmasaanud lehmi, rääkimata haigetest loomadest. Soojade ilmadega leidsid noored magamise õuehoonetes, tüdrukud aidas, poisid lakas, täiskasvanud kambris. Rehielamu kõrval on Eesti äärealadel tuntud ka ürgne suitsutuba. Nii on setu sautare valdavalt sama tüüpi suitsutuba nagu ümberkaudsetel venelastel. Umbahi oli ehitatud palkalusele, tare põrand olid alati laudadest ja selle all asus kelder, tare kõrval oli avar seenine (esik) ja selle teisel küljel sageli teine elutuba. Põhjarannikul kalurikülades kujunes 18.-19.saj jooksul Soome elamute ja Eesti rehielamute eeskujul omapärane rannaelamu. Koosnes kõrvutisest toast ja kojast ja nende kõrvale hoone otstesse ehitatud tubakambrist ja kodakambrist. Viimast kasutati sahvri või aidana. Lõpuks on olemuselt suitsutuba (ka see rannaelamu on) ka
Kreeka ajaloo periodiseerimine: 1. Tume ajajärk( u 1100-800 eKr) * Kreeta-Mükeene kultuuri põhjalik häving. * Osa kreeklasi rändasid segasel ajal üle Egeuse mere Väike-Aasia läänerannikule. Ja see piirkond muutus siis püsivaks asulaks ja Egeuse meri muutus Kreeka sisemereks * Samal ajal võeti seal ka raud kasutusele. * Kreeka oli tol perioodil nii Idamaade kui ka eelnenud Kreeta-Mükeene ajajärguga võrreldes üsna vaene ja mahajäätud maa. Ka välissuhted olid 2. Tsivilisatsiooni uus tõus ( u 8.-6. Saj eKr) * Uuteks keskusteks said linnad * Kerkis esile aristokraatia- rikas ja mõjukas ülemkiht * Hakati seadusi üleskirjutama * Tekkisid taas tihedad välissidemed, eriti Idamaadega. Eelkõige foiniiklastega. * U 800 eKr loodi tähestik foiniikia tähestiku põhjal * Iilias ja Odüsseia * Suur kolonisatsioon, mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd * 7 saj lõp eKr hõberaha * Sparta, Korintos, Ateena, Mileetos, Sürakuusa. * 776 eKr hakati pidama Olümpiamänge 3. Kreeka-Pär
Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaa järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta järel adramaarevisjone. 1783. aastal kehtestati pearahamaks.. Mille järel hakati korraldama ka hinge loendusi. Talurahva olukord Rootsi ajalTalupoegadel oli peal sunnismaisus. Talupoeg seati mõisnikust sõltuvusse. 1696. aastal avaldati Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisadele. Keelati ära talurahva karistamine. Talurahva olukord pärast Põhjasõda Majandusreglement jäi kehtima ka vene ajal, kuid kroonumõisade arv vähenes. Kõikidel talupoegadel oli omanikuõigus vallasvarale.Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks sai pagemine, mis oli eriti ulatuslik 18. saj
Domineeris metsmesindus. Mesilasi peeti metsas puutüvede õõntes. Eriline koht oli ka kalapüügil. Jõed-järved olid kalarohked. Paastuaegadel asendas kala liha. Kalapüügis kasutati juba enne 13. sajandit puuvarbadest või -vaiadest valmistatud kalapüünist kaitsa. Kasutati ka noota ning kivist ja puust kalatõkkeid. Jahindus andis toidulauale lisa. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi, jahilinde. Algselt oli küttimine vaba, hiljem kujunes see aadlike privileegiks. 3. Talupoegade koormised, nende liigid Kümnis, hinnus, loonudandam, preestriviljamaks, ainodiviljamaks, sõjateenistuse kohustus, teokohustus (talgud) korrategu. peamisteks koormisteks maksud põllu- ja karjasaadustelt. Eksisteeris kümnis protsentuaalne maks, võis igal aastal olla erineva suurusega ja hinnus püsiva suurusega maks. Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümnise õiguse
Talude suurused kõikusid ½ 5 adramaani (adramaa suuruseks loeti 8-12 hektarit) Suuremates taludes olid tööl palgalised sulased ja teenijatüdrukud (sulased käisidki mõisas) 2. Üksjalgade kiht: Kategooria moodustasid adramaatalupoegade nooremad pojad Elasid oma väikestes taludes kusagil äärealadel Nimetus tuleneb sellest, et üksjalgadel oli kohustus teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas Ajapikku kasvasid nende talud ja ka koormised 3. Vabatalupoegade kiht: Tasusid koormisi rahas Olid teotööst vabad 4. Maavabade talupoegade kiht: Kõige kõrgem kiht talupoegade hulgas (neid esines üksikuid) Peamiselt moodustasid kihi muistsete eesti ülikute järglased kes omasid talu läänikirja alusel Ei kandnud tavalisi talupojakoormisi Sõja korral pidid teenima feodaali ratsaväes 11 7
Lemmikajaviiteks oli jahipidamine, kust ülikud said liha oma toidulauale. Kõrgelt hinnati küttimist hagijate ja jahikullidega, eriti viimastega, sest lindu oli märksa raskem välja õpetada kui jahikoera. Väga levinud olid turniirid. Enamasti peeti seal ratsakahevõitlusi: täies relvastuses rüütlid püüdsid teineteist piikidega hobuse seljast maha lüüa. Söögilaud oli lihtinimeste omast tunduvalt rikkalikum: söödi liha, saia, joodi veini. Liha pakuti enamasti keedetult, mistõttu ta riknes üsna kiiresti. Kõrvalmaitset püüti kaotada ohtra vürtside lisandamisega. Säilitamiseks soolati liha sisse, kuid ka siis ei püsinud see kaua, eriti lõunapoolsematel aladel. Joogiks tarvitati veini, mida sageli segati veega; vahel lisati mett. Mingeid sooje jooke ei tuntud, kui just veini soojaks ei aetud. Rõivastusesemete põhimaterjaliks oli lina ja sedasorti riiet kasutati õige laialdaselt Puuvillane
· Hõredamini asustatud aladel olid üksiktalud, kus iga pere elas eraldi oma põldude keskel. e. Heina- ja karjamaad ning mets: · Paiknesid põldudest eemal, kusjuures mets kuulus sageli isandale. · Mets andis küttepuid, seeni ja marju. · Jahilkäik oli isanda eesõigus ja talupoegadele osaliselt keelatud. · Mägistes piirkondades moodustasid omaette grupi mägikarjused, elades pool aastast kõrgetel karjamaadel. 3. Koormised ja turusuhete areng. a. Mõis naturaalmajanduslik suurmajandus, kus peamise tööjõu moodustasid sunnismaised talupojad: · Kuni XII sajandini oli linna ja kaubandust vähe, mistõttu talupojad pidid varustama mõisa eluks vajalikuga. b. Koormised talupoja tööd ja maksud maarendi eest. · Loonusrent kuni pool talupoja põllusaagist, lisaks tuli mõisa viia oma loomi ja teisi toiduaineid (mune, juustu, sinki jne).
· Sisu: riigistati kõik maad, mis antud eravaldusesse Rootsi võimu ajal; mõisnikest said rentnikud. · Liivimaal kujunes aadli vastasseis, juhiks J. R. von Patkul. · Tulemused: 1. Liivimaal võeti kõige rohkem mõisasid tagasi; 2. Rootsi riigi sissetulekute suurenemine; 3. aadlike pahameel Rootsi võimu vastu; 4. talupoegade vakuraamatud, kuhu pandi kirja talupoegade koormised see puudutas vaid riigimõisate talupoegi. · Vana hea Rootsiaeg tõeline talurahva kuningas Karl XI edendas talurahva olukorda. 5) Kohtukorraldus · Rootsi võimu ajal kehtestati 3-astmeline kohtukorraldus, mis kehtis XIX sajandini. · Seisuslik kohus: Kohtuaste Eestimaa kubermang Liivimaa kubermang
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
