„Keskaegne rüütel“ (0)

Sarnased õppematerjalid

32

docx

Keskaegse rüütli koondportree

3 Siinkohal tekib juba esimene vastuolu rüütlikultuuris. Ühelt poolt ütleb üks autor, et rüütlite puhul ei tähtsustatud lugemisoskust ega ka kirjaoskust, kuid siis ütleb teine autor, et neile õpetati värsside koostamist ja prantuse keelt. Siiski tuleks järeldada, et kindlasti oskasid rüütlid minimaalsel määral lugeda ja kirjutada ent suurem rõhk oli siiski pandud mälu treenimisele, et hiljem kuuldut õiges kontekstis taas kasutada. Sünnist kuni seitsmenda eluaastani kasvas rüütel oma isakodus ning ema hoole all. Ent juba siis moodustasid lõviosa tema mänguasjadest väikesed puust relvad. Last õpetati juba varakult tundma relvade käsitlemist, karastama oma keha, lapsel lasti palju liikuda, joosta, ratsutada ja vehelda, õpetati hobuseid tundma ja neid ka armastama. Keelatud oli lapse hellitamine ning 1 Tilk, Maria. Kasvatus eri kultuurides II. AS Trükk. Tallinn 2004, lk. 160. 2 Duby, Georges. Guillaume le Marechal ehk Maailma parim rüütel. Peatoimetaja Henno

Ajalugu

15

docx

Rüütlikultuur

küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel. Ta saatis oma isandat, kuid lahingus hoidsid nooremad kannuposid tahapoole. Paa või skvaier pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loomulik osa. Ta pidi harjutama piigivõitlust, nii et piik ei libiseks rüütlit tabades tema sõrmede vahel tagasi.Vanuses 18-21 löödi noormees pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlus oskust. Tihti tegi seda rüütel, kes oli teda välja õpetanud. Noormees löödi rüütliks: tema mõlemat õlga puudutati mõõgaotsaga ja talle tuletati meelde ideaale, mille nimel ta peab võitlema. 4.Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus Keskaja esimesel poolel olid rüütlite seas palju jõhkerdeid, kuid järk-järgult olukord paranes. Juba esimesed rüütlid andsid isandale vande olla ustav ja valmis isanda eest surema. Peamine,

Ajalugu

4

doc

Rüütlivägi ja jalamehed: võim ja sõjaline efektiivsus

hädavajalikku pahet, et sundida halbu head tegema. Pärimisõiguse kohaselt sai vanim poeg kogu päranduse endale. Kuna aadlik seisuse tõttu põldu harida ei saanud, jäid üle vaimulikuamet või pidi ta hakkama kannupoisiks rüütli teenistuses. Guillaume, räägib oma viimasena sündinud pojast, kelle jaoks ei jätku maad ega varandust: "Tema on mulle iseäranis armas. Elaks ta selle eani, et tast rüütel võiks saada, sõitku ta ringi, et kuulsust leida; küll siis leiab ta ka selle, kes teda armastab ja kes talle suurt au osutab, suuremat kui kellegile teisele." ("Guillaume le Maréchal" G.Duby, lk13) Maad olid keskajal väga killustunud. Läänikord nägi ette, et aadlikud seisavad üksteise järel hierarhiliselt teenistuses ja saavad tasuks teenete eest lääni ehk maad. Kuna keskvõim oli nõrk ja maad killustunud, siis esines palju aadlike omavahelisi rüüsteretki

Ajalugu

11

odt

Keskaja rüütel

ning selle põhimõtted ja viimasena rüütli dresseeritud käitmist. Poisist rüütli tegemisel keskendun õppetundidele, mida talle anti. Turvistikes pööran tähelepanu rüütli varustuse arenemisele. Rüütellikuse osas avan rüütli mõttemaailma, mida ligi kümme aastat kohandati. 3 Rüütel Keskaegse sõjaväe peamise löögijõu moodustasid raskelt relvastatud ratsasõdalased ehk rüütlid. Rüütel (sks.keeles der Ritter) tähendas algselt lihtsalt ratsanikku. Varakeskajal olid ratsasõdalasteks talupoegadest sõjasulased. Selle tagajärjel nad eraldusid muust talurahvast ning muutusid feodaalide klassi alamkihiks. Rüütliks saamist alustati juba seitsme aastaselt, tavaliselt oli laps vasalli poeg. Noored poisid saadeti kuninga juurde, kus nad rüütliseisuse tarvis ette valmistati. Noort rüütli õpipoissi nimetati paaziks, kelle ülesanne oli täita teiste antud ülesandeid, õppida

Ajalugu

7

doc

RÜÜTLID JA RELVASTUSE ARENG

....................................................................................5 Relvastus.......................................................................................6 Lahingukord ja vägede koosseis.. ........................................................................................7 Kasutatud kirjandus............................................................................8 1. RÜÜTLI MÕISTE Pildil: keskaja rüütel. Rüütel oli raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10.­11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi.Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12.­13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks, kus feodaali esikpoegadele anti rüütlikasvatus.Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda

Ajalugu

2

docx

Rüütlielu hiilgus ja viletsus

Rüütlielu hiilgus ja viletsus Rüütlielule mõeldes tulevad inimestel ilmselt esimeste märksõnadena pähe vaprus, rikkus, osavus, daamide austamine. See võib tunduda inimesele, kes asjast palju ei tea, kadestusväärne elu. Teatud hetkedel nii see ka ilmselt oli. Kuid rüütlid pidid järgima kindlat reeglistikku, rüütliks treenimine võttis aastaid ja mees pidi varuma kannatlikkust, et temast kord rüütel saaks. Rüütlikslöömise päev oli aga eriti oluline ja püha. Edasine elamine uue staatusega tõi kaasa palju uut- nii katsumusi kui õnnehetki. Rüütliks saamisele eelnes pikk protsess. Rüütliks oli võimalik minna enamasti feodaalide poegadel ja neil tuli valida, kas saada ratsasõdulaseks-rüütliks või omandada vaimuliku elukutse. Rüütliks saada soovijaid kasvatati konkreetselt selles suunas, keegi ei saanud lihtsalt rüütliks hakata

Eesti kultuuriajalugu

4

doc

Rüütlid ja rüütlikultuur

­ 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda huvides. Rüütlit pidi innustama üksnes au ja õiglus, au aga tuli hoida rohkem kui elu. Tuli kuuletuda vanematele rüütlitele ja elada vennalikus sõpruses omasugustega. Ei tohtinud minna mitmekesi ühe vastu ja rünnata maaslamajat, võtta vastu aunimetusi ning tiitleid võõraste riikide valitsejatelt. Rüütel pidi hoiduma igasugusest pettusest ja valest ning mitte panema relva käest, enne kui endale võetud kohustus oli täidetud. Vangilangenuna pidi rüütel tasuma kokkulepitud ajaks lunaraha või tulema tagasi vangipõlve, sest vastasel korral kuulutati ta sõnamurdjaks ja au kaotanuks. Rüütel pidi valdama seitset rüütlivoorust: ratsutamine, ujumine, vehklemine, oda ja vibu käsitsemine, maadlemine, kabemäng ning luuletamine, st galantsete värsside sepitsemine ning

Muusikaajalugu

14

doc

Aadel ja relvastus keskajal

Tavaliselt võideldi turniiril nüride relvadega, näiteks odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru. Sellest hoolimata polnud võitlus päris ohutu ja õnnetuid surmajuhtumeid esines turniiridel üsna tihti. Turniiril võideldi mitmel eri viisil, kõige sagedamini peeti ratsakahevõitlust. Varasemal ajal tormasid kaks rüütlit hobustel lihtsalt vastamisi ja üritasid odadega teineteist sadulast maha tõugata. 15. sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teiselpool barjääri. Et odahoop oli küllaltki võimas, siis kasutati turniiridel sageli tugevamaid ja raskemaid raudrüüsid ja kiivreid. Jalgsivõitlust peeti aiaga piiratud platsil. Kasutatavad relvad ja tihti isegi lubatud löökide arv olid eelnevalt määratud. Hoope andsid vastased kordamööda ja võitluse lõpul teatas kohtunik, kumma löögid olid paremad. Peeti ka grupivõitlusi, varasematel aegadel koguni ehtsate lahingurelvadega

Ajalugu

Kommentaarid (0)