Keskaegne
linnakirjandus
Linnakirjandusele iseloomulik:
ARGIELU KUJUTAMINE (eriti labase ja inetu
esile toomine.
MÕISTUSE (nutikuse) VÄÄRTUSTAMINE
SATIIR (terav pilge), eriti pilgati truudusetuid
naisi ja liiderlikke kirikutegelasi.
MORAAL - tekstid sisaldasid õpetussõnu
LEVISID LÜHIKESED ANEKDOOTLIKUD
VÄRSSJUTUSTUSED
Väärustati lõbusust,
teravmeelsust, leidlikkust,
taibukust.
Piitsutati aplust, ahnust,
kirgi.
VAGANDID
rändurielu elavad alamast
vaimulikkonnast pärit laulikud,
kes olid kirikuga sattunud pahuksisse
ning seepärast pilkasid oma luules
kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist.
Kutsusid üles nautima maiseid rôôme
ja mônusid.
Vagandi patutunnistus (katkend)
KESKAEGNE LINNAKIRJANDUS ∙ Hilise rüütlikirjandusega samaaegselt hakkas linnades kujunema oma väljenduses lihtsam ja rahvalähedasem uut tüüpi kirjandus, mis esindas järjest tugevneva ”kolmanda seisuse”, s.o. keskklassi (kaupmeeskonna, käsitööliste) maailmavaadet. ∙ Kirjandus laskus rüütlikultuuri kôrgustest ”maa peale”. ∙ Tärkas protest seisusliku ebavôrdsuse vastu. Nördimust tekitas aadlike ja vaimulike jôudeelu. Linnakirjanduses saigi valitsevaks satiirilisdidaktiline vaim. See tähendab, et pilgati munkade ja kirikumeeste patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust, muid ajastu pahesid. Samal ajal aga ka moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida ôigele teele, jagada ôpetusivasid ja levitada elutarkusi. Selleks pöörduti tihti allegoorilise väljenduse poole.
· Kultuur arenes vastavalt ühiskondlikele muutustele: 2 etappi: üleminek sugukondlikult korralt feodaalsuhetele (kuni 10 saj) ja väljakujunenud feodaalriikide ajastu. (11-13 saj) · Esimesest perioodist vähe säilinud kultuuriliselt, sest ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut. · Paremini säilisid muistsed müüdid ja rahvapärimused suust suhu euroopa äärealadel, Iirimaal ja Islandil. 2. Vanim keskaegne eepika Islandil ja Iirimaal; Anglosaksi eepos (Beowulf) Iiri saagad Iirimaal olid keltide seas laulikud suure au sees. Meieni jõudnud saagad ja laulud kujunesid arvatavasti IIVII sajandil. Laulikuid-jutuvestjaid nimetati 1) filideks, kes oma lauludes jäädvustasid sugukondade genealoogiat, müüte ja uskumusi; 2) bardideks, kes esitasid ülistuslaule valitsejatele ja sangaritele. Iirimaal võeti ristiusk vastu rahumeelselt. Laulikute looming püsis suulises vormis, hiljem
Varane historiograafia ja didaktiline kirjandus järgisid ladinakeelse kloostrikirjanduse eeskuju. · Antiigil oli otsene mõju kirjandusele, nt varases rüütlilüürikas on Ovidiuse mõjud; rüütliromaanide ja jutustuste eelastmeks kujunesid Vergiliuse ,,Aeneise" töötlused ja Makedoonia Aleksandri legendid. 5.13.saj tekkisid paralleelselt ja eraldiseisvatena rahva-, rüütli- ja vaimulik kirjandus neid segab linnade tõus 12.saj paiku, mis muudab kirjanduse üldpilti: linnakirjandus ja kunst arenevad kiiresti ja haaravad juhtiva koha. Vaimulik kirjandus kaotab oma eraldatuse ja saab linnakirjanduse osaks. Feodaalne rüütlikirjandus püsib eraldi kuni keskaja lõpuni. Rahvaluule on linnakirjanduse alus, kuid linnade arenemise eripärastes tingimustes omandab ka rahvaluule uue, ajastule iseloomuliku vormi. 2) Vanim keskaegne eepika Islandil ja Iirimaal. (Vanem Edda) Anglosaksi eepos. (Beowulf).
Kirjasõna muutus Euroopa kultuuris väga oluliseks. d) ladinakeelne kirikliku sisuga kirjandus. Koostati pühakute elulugusid, kirjutati legende imetegudest, kirikulaule ja jutlusi, õpetlik-allegoorilisi nägemusi hauatagusest maailmast või reisidest imepärastesse maadesse, harva ka rahvapärimusi ja lugulaule. Proosas jätkus Rooma ajast pärit traditsioon jäädvustada ajalugu. Kirjutati kroonikaid, üks neist oli ka Läti Hendriku Liivimaa kroonika XIII sajandist. e) vanim keskaegne eepika. Rahvakeelne ja rahvalik kirjandus tekkis sedamööda, kuidas Rooma riigi territooriumil elanud või selle ääremail elanud rahvaid ristiusustati. Ristiusk tõi germaani rahvastele kirjaoskuse. Ladina keele eeskujul loodi oma tähestikud, tõlgiti vaimulikku kirjandust ning selle kõrval hakati kirja panema ka rahvaluulet ja muistseid pärimusi. Ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, mistõttu Euroopa mandril hävines see peaaegu täielikult
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Kõik kommentaarid