Keskaeg - Poliitiline ajalugu (0)

Poliitiline ajalugu 
 
Suur Rahvasterändamine(375-568), selle põhjused ja käik: ​Põhjused: ​kliimamuutus, 
elanikkonna juurdekasv ja sellest tingitud maapuudus, hõimude sõjakus ja seiklushimu. 
Ajendiks on edasitungivad hunnid , kes hävitavad Musta Mere äärse Ida-Gootide riigi. 
Käik.​ .​ II saj. algasid germaanlaste rüüsteretked Rooma aladele , vallutati Rooma 
piirialasid (ka Daakia ). 
Roomlaste ja germaanlaste sõjad hoogustusid III sajandil. 375 hunnid purustasid 
tänapäeva Ukrainas asunud idagootide riigi. Läänegoodid liiguvad Ida-Rooma aladele, 
nende pealikuks saab Alarich. [​Adrianoopoli lahingus 378 ​läänegootide väed võitsid 
Rooma keisririigi vägesid, hukkus (Ida-)Rooma keiser Valens.] 
Läänegoodid avasid tee Balkani poolsaarele. IV sajandil asus osa goote ja franke Rooma 
riiki elama, sõjaväereformiga sattusid nad Rooma sõjaväe koosseisu (foederati= 
föderaat – barbarite hõim, mis pidi andma Rooma riigile sõjaväe- teenistust .). V. sajandil 
hõivasid germaanlased suurem osa Lääne-Rooma alasid. Keisrivõim säilis faktiliselt vaid 
Itaalias, ka keisri ihukaitsevägi koosnes germaanlastest . . 410 vallutasid ja rüüstasid 
läänegoodid Rooma linna. 
V sajandi I poolel rüüstasid kogu Rooma riigi hunnid, kes purustati 452 läänegootide 
abiga 451 Katalaunia lahingus. 476 Odoaker kukutas viimase Lääne-Rooma keisri ning 
kuulutas end Itaalia kuningaks. VI sajandil vallutasid Itaalia germaanlastest 
langobardid , samal ajal tungisid Pannooniasse avaarid, kes rajasid seal oma riigi 
Idagoodid liikusid Theoderichi ajal Balkani poolsaart rüüstama. Theodorich astus 
Ida-Rooma (Bütsansti) teenistusse ning vallutas 488-493 Odoakeri riigi Itaalias. V 
sajandil asusid Suurbritanniat vallutama anglid , saksid ja jüüdid. V sajandi lõpus 
vallutasid Frangid Põhja- Gallia . 568 tungisid Itaaliasse langobardid, kes vallutasid 
Põhja-Itaalia ning lõid seal oma riigi. 
Tagajärjed: ​Lääne-Rooma riigi kokkukukkumine ning germaanlaste riikide rajamine 
romaniseerunud aladele.​ Germaanlaste maha jäetud alad Elbest idas asustati slaavlaste 
poolt. 
Germaani, türgi ja iraani hõimud Euroopas II - VI ​. Rooma aladele tunginud germaani 
hõimud: II sajandil võideldi markomannide, kvaadide ja tšatide vastu, III sajandist alates 
alemannid, karpid ja süügid, idagoodid, läänegoodid, frangid, vandaalid, friisid , V 
sajandil burgundid, sueebid, gepiidid. VI sajandist langobardid 
Türgi ja Iraani hõimud: II sajandist sarmaadid, V sajandist hunnid, VI sajandist avaarid 
Barbarite riigid.​ Põhilised barbarite riigid olid: ​Frangi riik​ Gallias, ​Läänegootide riik 
Hispaanias (419-708, vallutati araablaste poolt), ​Vandaalide riik ​Vandaalid tungivad üle 
Reini jõe ja jõuavad 409 Hispaaniasse, lähevad sealt edasi ning loovad riigi. 
Põhja-Aafrikas (u 430-534,vallutati Bütsantsi poolt); alates ​Idagootide riik​ Itaalias 
(493-552, vallutatud Bütsansti poolt). ​Langobardide riik​ Põhja-ja Kesk-Itaalias 
(suuremjaolt endistel Idagootide riigi aladel, mis langobardid Bütsanstilt vallutasid). 
Kestis 568-774, selle vallutas Karl Suur. Väiksemad riigid. Sueebide riik Hispaania  
loodenurgas (vallutatud läänegootide poolt). Burgundid rajasid algul riigi Wormsi  
lähedal, kuid selle hävitasid hunnid. Seejärel liikusid burgundid Galliasse ning V saj. 
keskel lõid oma riigi tänapäeva Burgundias (vallutati frankide poolt 543), alemannide 
riik Gallias (vallutati Frangi riigi poolt). Gepiidide riik Daakias (hävitati 567 
langobardide ja avaaride poolt) Avaaride riik (565- u 800) Pannoonias (purustati Karl 
Suure poolt). Algselt oli barbarite riigi formaalselt (Lääne-)Rooma koosseisus  
föderaatidena​. 
Odoaker ​(elas 433- 493; valitses 476-493 )Germaani väepealik, kes teenis 
Lääne-Rooma keisri ihukaitses. 476 kukutas viimase Lääne-Rooma keisri ja kuulutati 
germaani palgasõdurite toetusel Itaalia kuningaks. Alates 477 allus ta vormiliselt 
Ida-Roomale, kui Itaalia asevalitseja ja sõjaväe juht. 488-490 idagoodid vallutasid 
Theoderich I juhtimisel Itaalia. 490-493 pidas Odoaker Ravenna (Lääne-Rooma pealinn) 
linnas idagootide piiramisele vastu. Lõpuks leppis Theoderich temaga kokku, et nad 
hakkavad Itaaliat ühiselt valitsema , kuid mõne päeva pärast lasi Theoderich Odoakeri 
tappa. 
 
Ihukaitse-kukutas476-IR-Theoderich-kokkulepe-mõrvamine 
 
 
Theoderich Suur​ (elas 454- 526;valitses 471-526)Oli pärit Amaalide suguvõsast ja üles 
kasvanud Ida-Rooma õukonnas pantvangina. Idagootide kuningas, kes omas võimu 
Illüürias, Pannoonias ja Reetias ning oli Ida-Rooma föderaat (Ida-Rooma keisri 
teenistuses). 488 tungis ta Bütsantsi keisri õhutusel Itaaliasse ja 493 vallutas selle 
lõplikult. 511 valiti ta ka läänegootide kuningaks (nende riik asus Hispaanias). Üritas 
kaasata mõjukaid roomlasi oma riigi poliitikasse, samas üritas ta goote ja roomlasi 
segunemast hoida (abielukeeld gootide ja roomlaset vahel). Tema ajal eksisteeris veel 
senat ja Colosseumis peeti etendusi. 
 
Idagoot-Irföderaat-Itaaliatung-läänegoodikunn-goodid roomlased  
 
 
Langobardid. ​Germaani hõim, kes tungis 568 Itaaliasse (tol ajal Bütsantsi ehk 
Ida-Rooma käes) ja vallutas ajapikku Põhja- ja Kesk-Itaalia. Nad lõid seal oma riigi. 
773-774 Frangi kuningas Karl Suur vallutas Langobardide riigi. 
 
 
 
Chlodowech I​ (valitses 481-511)Tournai ümbruse frankide kuningas. 482 sai ripuaari 
frankide kuningaks. Ta lasi tappa kõik teised frankide kuningad. Nii sai temast frankide 
kuningas ja FRANGI RIIGI RAJAJA. Võttis vastu roomakatoliku usu (​oma katoliiklasest 
naise õhutusel​), mistõttu ta sai paavsti toetuse ja samas ka ettekäände teiste 
germaanlastega sõdida. Nimelt olid muud germaani hõimud ariaanlikud kristlased . 506 
lasi kirja panna saali õiguse (Lex Salica). Vallutas Põhja-Gallia, alemannid ja Akvitaania. 
 
Ripuaarifrangid-elimineerisvastased-RAJAJA- roomakatolik -saaliõigus-Akvitaania 
vallutus 
 
Merovingid ja Frangi riik​. Merovingide ajal oli Frangi riik tihti killustatud, kuna 
kuningas pidi suremisel jagama riigi oma poegade vahel, seetõttu toimusid pidevad  
kodusõjad. Frangi riigi kirik allus kuningale , mitte paavstile. 7. sajandil said 
majordoomused tegeliku võimu riigis. Viimane Meroving kõrvaldati troonilt 751. 
 
 
Majordoomused​. Algselt kuninga koja ja majapidamise korrashoiu eest vastutavad 
isikud. Hiljem suurmaapidaja aj oma piirkonna ülikkonna juht. Võim kuningate üle 
koondus nende kätte. 687 sai Pippin Herstalist ainsaks majordoomuseks kogu Frangi 
riigis, isegi kui kuningaid oli rohkem. 
Karolingid​ oli frankide dünastia, mis sai oma nime Karl Suure järgi​. ​Alates 
majordoomus Pippin Herstalist (687-714) valitsesid Karolingid Frangi riiki. Karl Martell 
(714-741) valitses viimased viis aastat ilma uut kuningat valimata. 751 krooniti 
Karoling Pippin Lühike Frangi kuningaks. Pärast Frangi riigi jaotamist 843 püsisid 
Karolingid võimul: Itaalias aastani 905, Saksamaal aastani 911 ja Prantsusmaal aastani 
987. 
Poitiers ’ lahing 732 ​Frangi väed majordoomus Karl Martelli juhtimisel purustasid 
Kalifaadi (araablaste) väed ja peatasid araablaste edasitungi Lääne-Euroopas. Frangi 
riigi piirid ulatusid nüüd Hispaaniani. Seal kasutati esimesena raskeratsaväge. 
Pippin Lühike​ (elas 714-768;majordoomus 741-751; kuningas 751-768) 751 saatis ta 
viimase Merovingist kuninga kloostrisse ja lasi aadlikel end kuningaks valida. 754, 756 
tegi ta rünnakud Itaaliasse Langobardide riiki ja sundis neid andma paavstile mõningaid 
maavaldusi, nii tekkis Kirikuriik . Vastutasuks kroonis paavst Pippini Frangi riigi 
kuningaks. Tekkis liit paavstivõimu ja Frangi riigi vahel. Hiljem võitles ta veel 
araablastega ja alistas lõplikult Akvitaania. 
 
Majordoomus-Merovingidkloostrisse-langobardideltKirikuriik-kroonitikunniks 
 
Karl Suur​ (elas ; valitses 768-814)768-771 jagas trooni oma venna Karlomaniga. Rajas 
peaaegu kogu katoliiklikku maailma ühendava suurriigi ja pani aluse Lääne-Euroopa 
feodaalkorrale. 
 
(778 ründas ta Cordoba emiraati (araablaste riik Hispaanias), pidi aga rahutuste tõttu 
Reini ääres tagasi pöörduma, selle rünnaku ajal sattus jäi üks üksus (seda juhtis kindral  
Roland ) teistest maha ja see hävitati baskide poolt (kes olid muide kristlased). Nende 
sündmuste põhjal loodi hiljem Rolandi laul) 
. 
Tema sõjad ja vallutused  ​:vallutas Langobardide riigi (Põhja-ja Kesk-Itaalia), Baieri , 
avaarid (tänapäeva Sloveenia ja Horvaatia), saksid (sõda saksidega kestis üle 30 aasta), 
Bretagne (poolsaar prantsusmaa loodetipus) ja araablastelt Pürenee mäestiku ja 
Barcelona. 
Karl Suur tegi paar sõjakäiku paavsti vaenlaste vastu ja tänutäheks krooniti ta aastal 
800 paavsti poolt ​Rooma keisriks ​. 
 
Suurriik -feodaalkordL-E-Cordobaemiraat-langobardid- Baier -saksid-Bretagne-Pü
renee-Barcelona-keiser800 
 
Keisritiitel. ​Keiser oli Rooma keiser, mitte Frankide keiser, ​tiitliga​ ei​ kaasnenud 
tegeliku võimu ulatust teiste kuningate üle.​ Algul tiitel pärandus Frangi riigi valitsejate 
seas. Pärast Lothar I surma 855 sai keisriks see, kes kontrollis Itaaliat, või vähemalt 
Rooma linna ning sundis paavsti end keisriks kroonima. 962, kui Saksamaa kuningas 
Otto I krooniti keisriks, siis ühendati keisri tiitel Saksamaa kuningriigiga – tekkis 
Saksa-Rooma keisririik ​. Iga Saksa-Rooma keiser pidi vallutama Rooma linna ja laskma  
paavstil end kroonida. 
Karl suure riik​: tegemist oli sõjalisel teel ühendatud erinevate aladega, mis said igaüks 
iseseisvalt hakkama ja olid vaid sõjalisel teel koos hoitud. Riigil puudus kindel keskvõim 
ja isegi pealinn, samuti ühtne raharinglus , seadusandlus ja isegi ühtne maksusüsteem 
(makse maksti tavaliselt kohalikele feodaalidele, kuninga õukond reisis ühe feodaali 
juurest teise juurde ja elas kogu aeg kellegi kulul). 
Karolingide renessanss ​ – hakati taas väärtustama antiikaja kultuuripärandit, õukond 
kogus enda ümber teadlasi, kunstnikke ja kirjamehi. Kultuuris oli eesmärk saavutada 
antiik-rooma tase. Rajati ilmalikke õppeasutusi. Kujunes lõplikult välja kloostrite 
tähtsus käsikirjade ümberkirjutamises ja teaduse õpetamises. Hakati taas tootma  
kohalike münte – Karl Suure rahareform . Samuti tulid kasutusele uued põllutööriistad. 
Karolingide renessanss oli eelkõige majandusliku tähtsusega. Võeti kasutusele uus 
kirjavorm: Karolingide ​ minuskel ​. 
 
Antiikroomateaduskunstkirjandus-õppeasutused,kloostritegevus-rahareform-põ
llutööriistad-minuskel 
 
Karl Suure pärijad. ​Karl Suure poeg Ludvig I Vaga (814-840) suutis vaevaliselt riiki 
koos hoida, jagas juba oma elu ajal riigi oma poegade vahel. Ümberjagamistega 
rahuolematud pojad Lothar, Ludvig Sakslane , Karl Paljaspea ja Pippin pidasid tema 
vastu ja ka omavahel mitmeid sõdu ja jagasid riigi 843 oma vahel lõplikult ära. 
 
LudvigIVaga:Lothar,Sakslane,Paljaspea 
 
Strassburger eide 842​ vennad Ludvig Sakslane ja Karl Paljaspea vannuvad liitu 
vanema venna keiser Lothari vastu 
Verduni leping 843​ Lothar, Ludvig ja Karl jagavad Frangi riigi omavahel kolmeks. 
Lääne-Frangi riik (Prantsusmaa) Karlile, Ida-Frangi riik (Saksamaa) Ludvigule ja 
Kesk-Frangi riik Lotharile 
Edasised jagamised: 855​ jagatakse Kesk-Frangi riik: Itaaliaks, ​Burgundiaks​ ja 
Lotringiks​. ​870​ jagatakse Lotring Lääne- ja Ida-Frangi riigi vahel. 880 Lotringi lääneosa 
läks Prantsusmaalt Saksamaale. 
 
 
 
Välisintervetsioonide ajajärk: 
Viikingid ja nende riigid:​ Taani viikingid (nn suur vägi) rüüstasid Lääne-Euroopat, 
tihti maksid feodaalid või kuningad neile lunaraha. Nora viikingid asustasid Islandi, 
Gröönimaa. Rootsi viikingid kauplesid idateel. Viikingite riigid: Normandia  
(Prantsusmaa läänistas selle viikingitele), Danelaw (koosnes mitmetest riikidest), 
Inglismaa kuningriik (alates 1066,mil selle vallutas Normandia hertsog William 
Vallutaja) Sitsiilia (1060 vallutasid viikingid Sitsiilia ja lõid seal oma kuningriigi). 
Ungarlased ​ asusid 9. saj. lõpul elama ​Pannooniasse​ (tänapäeva Ungari). Vallutasid osa 
Suur-Määri riigist. Sooritasid rüüsteretki Lääne- ja Kesk-Euroopasse. Kaotasid 955 Lechi 
lahingu Saksamaa kuninga Otto I vastu ja jäid paikseks 
Saratseenid . ​ Eurooplased kutsusid nii kõiki Vahemereäärseid moslemeid, kes rüüstasid 
Vahemere rannikut ja käitusid merel piraatidena. Vallutasid 9.-10 saj. Sitsiilia ja 
Lõuna-Itaalia. 
 
 
 
Saksamaa: 
Saksi dünastia.​ Valitsesid Saksamaad (alates 962 Saksa-Rooma) 919-1024 Tugevdati 
kuningavõimu ja pandi alus keskaegsele Saksa-Rooma suurriigile. 
Heinrich I​ (valitses 919-936)Saksi hertsog, kes valiti Saksamaa kuningaks. Tugevdas 
kuningavõimu. Vallutas hevelid ja daleminsid. Nende aladel loodi Nordmark 
(Põhjamark, hiljem Brandenburg ) ja Meissen. Rajas ida- ja lõunapiirile linnuseid 
kaitseks ungarlaste vastu ning moodustas turvistatud ratsaväe, võitis ungarlasi 933. 
 
Truvistatud ratsavägi-ungarlastevõit-Nordmarkiloomine 
 
Lechi lahing 955 ​Saksamaa väed võitsid ungarlasi. Pärast kaotust Lechi all ungarlased 
enam rüüsteretki ei teinud. 
Otto I​ (valitses 936-973)Võitles hertsogite suure võimu vastu toetudes kirikule, annetas 
kirikule maad, andis õigusi, vabastas piiskopid allumisest hertsogile (piiskopid allusid 
kuningale). Lõi hertsogkondade süsteemi segamini ümberjagamiste ja jaotamiste teel. 
Jagas õukonnaametid hertsogite vahel (need nüüd kuningale truud). Franki hertsog 
lauaülem, Lotringi hertsog kojaülem, Švaabi hertsog joogiülem, Baieri hertsog talliülem. 
Otto ajal algab misjonitöö lääneslaavlaste hulgas, luuakse Magdeburgi peapiiskopkond . 
Tema ajal algas sakslaste idakolonisatsioon lääneslaavialadele. 
936-937 kindlustas idapiiri markkrahvkondade süsteemiga. 938 lõi tagasi Ungari. 938 
vallutas Burgundia . 939 Frankimaa, Lotringi, Mainzi peapiiskopi ning Otto venna 
Heinrichi ülestõus, mille surub maha Švaabimaa hertsog Hermann -Frankimaa liideti 
kuninga maadega. 941 Heinrichi nurjunud vandenõu. 950 Tšehhi sai Otto vasalliks. 955 
purustas Lechi lahingus ungarlased. Tegi kolm sõjakäiku Itaaliasse: 1) 951-952 – sai 
langobardide kuningaks, kuid kohalik Itaalia kuningas Berengar II säilitas oma võimu 
Otto vasallina 2) 961-965 päästis Kirikuriigi Berengar II käest. Krooniti Rooma keisriks 
– sellega algas Saksa-Rooma keisririik 3) 966-973 edutu võitlus Bütsantsiga, viimane 
tunnistab Ottot keisrina. 
 
Vs.hertsog-kirikulemaad/õigust-jagasümberhertsogid-ülemad-misjonitöö-läänes
laavlased-Madgeburgipiiskopkond-idakolonisatsioon-markkrahvkonnasüsteemi
das-kroonitikeisriks-päästisBerengarikäest 
 
Otto II​ (valitses 973-983) Abiellus Bütsantsi keisri tütrega. Ajas Itaalia poliitikat ja 
üritas luua Saksa suurriiki. 980 üritas vallutada Pariisi. 980-983 sõjakäik 
Lõuna-Itaaliasse saratseenide ja Bütsantsi vastu. 982 sai saratseenide käest pähe. 983 
suur slaavlaste ülestõus, sakslased kaotasid alad Elbest idas. 
 
Itaaliapoliitika-Skssuuriik-slaavlaste ülestõus-vs. saratseenid ja Bütsants 
 
Otto III​ (sünd 980; valitses kuningana 983- 1002 ; keisrina 996-1002)Kuni 995 
valitsesid tema ema Theophanu ja vanaema Adelheid . 996 vallutas Rooma, pani 
paavstina ametisse oma nõbu ja krooniti keisriks. Jättis Saksamaa unarusse ja üritas 
taastada Rooma suurriiki. (Suri sõjakäigul roomlaste vastu malaariasse.) 
 
Roomasuurriigitaastamine-Saksamaaunaruses-keiserjaRooma 
 
 
Translatio imperii.​ Keisririikide järgnevus. Kõigepealt oli Babüloonia, siis meedlased ja 
Pärasia, siis makedoonlased- kreeklased , pärast seda roomlased. Siis kreeklased 
(Bütsants), seejärel frangid (Karl Suur ja Karolingid), siis langobardid (9. sajandi lõpp ja 
10. sajandi I poole Itaalia “ keisrid ”). Alates Otto I-sest on võim Saksamaal. 
Translatio imperii mõiste tähendas võimu, kultuuri ning inimkonna juhtrolli kandumist 
idast läände. Selles peitus usk Euroopa arengusse. (XIV sajandi Inglased arvavad , et 
imperii on jõudnud nendeni ). 
Renovatio imperii Romanorum  ​on​ Otto III bulla aastast 998, millega ta kuulutab 
Rooma impeeriumi taastatuks. Rooma sai pealinnaks, millest pidi valitsema kogu 
keisririiki Galliast Slaavimaani. Eesmärgiks sai nüüd Gallia, Slaavimaa ning eriti Itaalia 
vallutamine. Samas aastal 1000 tunnustas Otto III Poola ja Ungari iseseisvust. Enne kui 
“uus Rooma” jõudis valmida suri Otto ära. 
Ottode Reichskirche. ​Keiser läänistas vaimulikele mittepärilikke lääne, sai vaimulikud  
oma vasallideks ja kindlustas nii nende lojaalsuse riigile. Vaimulikud allusid otse keisrile 
(nn riigivaimulikud), mitte hertsogitele või paavstile. Vaimulikud saavad riigiametid – 
muutuvad riigivõimu tugevdavaks ametkonnaks, täielik immuntieet (vabahärrast 
kirikufoogtil ka kohtuvõim), mille eest peavad piiskopod tasuma koormisi (2/3 riigi 
sõjaväest ja maksudest). Kirikust saab Saksamaa ühtsuse tagaja. Tühjaks jäänud 
kirikulääne ei pidanud keiser uuesti läänistama, vaid hoidis neid enda käes ja sai nii 
lääni tulud. Ottode Reichskirche oli investituuritüli põhjuseks. 
Ottode renessanss​ tugevama keskvõimuga keisrid (kolm Ottot) üritasid taastada 
antiigiaegset kunsti ja kultuuri. Uuenduste periood nii maaharimises, toitumises (oa, 
läätsede ja herne kasvatamise algus) kui ka kaubanduses. 
 
3Ottot-taastadaantiigikunstikultuuri-maaharimine-toit-kaubandus 
 
Franki ehk Saali dünastia ​valitses Saksa- Roomat 1024- 1125 . Nende ajal oli keskaegse 
keisrivõimu kõrgaeg. Liidendasid Saksamaaga Burgundia. Tekkisid tülid keisri ja paavsti 
vahel, paavstivõimu tugevnemise tõttu. 
Heinrich IV​ (valitses 1056-1106)Kuni 1066 valitsesid regendid. Võitles vürtside võimu 
vastu toetudes alamaadlile, ministeriaalidele ja linnadele. 1075 surus lõlikult maha 
saksimaa ülestõusu. 1076 ei nõustunud paavsti dekreediga ja kuulutas paavsti 
tagandatuks. Paavst tagandas Heinrichi ja viskas kirikust välja. Seetõttu langes Heinrichi 
reputatsioon Saksamaal ning 1077 valisid sakslased uue kuninga. 1777  
tegi Heinrich palverännaku paavsti residentsi Canossasse ( seisis legendi järgi kolm 
päeva lumes ) ja kahetses pattu . Seejärel kuni 1080 kindlustas ta oma võimu Saksamaal. 
1080 pandi Heinrich uuesti kirikuvande alla. 1083-85 sõjaretk Itaaliasse, pani võimule 
vastupaavsti, kes kroonis ta keisriks. 1090- 1097 uus sõjaretk Itaaliasse. 
Nimetas ametisse vastupaavste. II Itaalia sõjakäigu ajal tekkis temale tugev opositsioon  
Saksamaal. 1104 kuulutati Saksamaal rahu. 1106 Heinrich tagandati. 
 
Toetusalamaadel- ministeriaal -linnad-investituuritülipeakangelane 
 
Heinrich​ V​ (valitses 1106-1125)Tema ajal jätkus investituuritüli. 1110- 1111 I sõjakäik 
Roomasse, vangistas paavsti ning säilitas investituuriõiguse. 1112 pani paavst ta 
kirikuvande alla. 1117 Heinrich vallutas Rooma linna ning pani ametisse vastupaavst 
Gregorius VIII ( 1118 -1122). 1122 tegi paavstiga kompromissi (Wormsi konkordaat ). 
1124 ründas ta Prantsusmaad, kuid löödi tagasi 
Investituuritüli2.kangelane-Wormsikonkordaat 
 
 
Investituuritüli​ kestis 1075-1122. Tüli keisrivõimu ja paavstivõimu vahel. Keiser 
nimetas ametisse oma riigi vaimulikud (Ottode Reichskirche), reformivad paavstid ei 
lubanud enam seda (keelati preestrite abielu, vaimulike kohtade ostmine , ilmalik 
investituur – vaimuliku ameti võis anda vaid paavst). Paavst Gregorius VII (1073- 1085 ) 
nõudis, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnustaks, et 
vaimulik võim on ilmalikust kõrgem - kuna paavst on jumala ametikandjatest kõrgeim. 
Ilmalikud valitsejad olid troonil jumala arumust, sellest alates andis võimu paavst. 
Sündmustik: 
Jaanuar 1076 keiser kuulutab paavst Gregorius VII tagandatuks. Vastuseks paavst 
tagandab keisri ning viskab ta kirikust välja. 
Okt 1076 Saksa hertsogid otsustavad, et kui keiser aasta jooksul kirikuvandest ei 
vabane, siis ta tagandatakse 
15.-28. jaanuar 1077 Heinrich IV seisis kolm päeva lumes Canossas paavsti residentsi 
ees – paavst andis talle andeks ning vabastas ta kirikuvande alt. 
1080 Gregorius VII paneb Heinrich IV taas kirikuvande alla, Heinrich laseb valida 
vastupaavstiks Clemens III (1080-1100) 
1084 Heinrich IV vallutas Rooma ning lasi end Clemens III keisriks kroonida. 
1084 Saksa väed piiravad paavst Gregorius VII, too kutsub appi Lõuna-Itaalia 
normannid , kes vabastasid Rooma ning rüüstasid selle. 
1085 Gregorius VII suri, Heinrich IV kuulutas välja jumalarahu. 
Paavst Urbanus II (1088-1099)1094 suutis Rooma linna vastupaavstilt tagasi saada. 
1095 Clermonti sinodil uuendati ilmaliku investituuri keeldu. 
Heinrich IV II Itaalia sõjakäik (1090-1097) tõrjutakse tagasi gvelfide, welfide, Toskaana 
hertsogi ning keisri poja Konradi abiga. 1104 kuulutati üldine rahu. 
1110-1111 Heinrich V tungis Itaaliasse, tegi paavstiga (Paschalis II (1099-1118) Sutri 
lepingu – Heinrich V loobus ilmalikust investituurist, kirik loobus pärast Karl Suure 
valitsemist saadud läänidest. Heinrich krooniti keisriks. Samuti kõrvaldati võimult 
vastupaavst Silvester IV. 
1111 Heinrich V võttis paavsti vangi ning paavst pidi tunnustama Heinrichi õigust 
investituurile. 
1112 visati Heinrich V kirikust välja 
1118 Heinrich seadis ametisse vastupaavst Gregorius VIII (1118-1122) 
1122 Wormsi konkordaat lõpetab investituuritüli. 
Wormsi konkordaat 1122.​ Paavsti ja keisri kompromiss. Läänistavate varade ja 
vaimuliku ametikoha eristamine: keiser annab piiskopile ilmaliku võimu tunnused ja 
paavst vaimuliku võimu tunnused. Piiskopid valitakse kanoonilistel valimistel keisri või 
tolle esindaja juuresolekul. 
Selle kompromissi tõttu kadus Saksamaal Ottode Reichskirche süsteem, millele sealne 
keskvõim toetus – hertsogite ja feodaalide võim suurenes. Samal ajal sai Kirikuriik ja 
paavst Saksamaa alt sõltumatuks. 
Sacerdotium ja imperium . ​Sacerdotium ehk vaimulik võim (selle pea oli paavst); 
imperium ehk ilmalik võim (seda juhtis keiser). Keisri ja paavsti vaheline konflikt 
ülemvõimu pärast Euroopas vältas peaaegu kogu kõrgkeskaja, lõpptulemuseks oli 
ilmaliku võimu ülekaal. 
Welfid ja Staufenid. ​Welfid oli Baieri vürstisuguvõsa, kelle käes oli ka Saksimaa, 
sõdisid Staufenitega võimu eest Saksamaal, ainuke Welfi soost keiser Otto IV valitses 
(1198- 1218 ). Staufenid olid keisriteks (1137-1208 ja 1208-1254). Sisevõitluse ja 
keskvõimu nõrkuse tõttu suurenes tunduvalt hertsogite võim, Saksamaal hakkas 
tekkima feodaalne killustatus. Staufenite aegse Saksamaa suur territoriaalne ulatus oli 
tingitud ebaõnnestunud sisepoliitikast, mistõttu keisrid suundusid välisvallutustele. 
Staufenid allutasid keisritena kogu Itaalia. Samas tegeles aadel (Welfide juhtimisel) 
lääne-slaavlaste ja Baltikumi allutamisega. Aadli poolt vallutatud alade feodaalriigid olid 
küll Saksa-Rooma vasallid , kuid faktiliselt iseseisvad. Welfide ja Staufenite sisemised 
võitlused kestsid 1127-1254 ehk siis kogu aeg kui Staufenid valitsesid. 
 
WelfidBaierisuguvõsaOttoIV-pidevkonkurents-WelfidBaltikumslaavid-Staufenidt
roonilRoomasse 
 
 
Friedrich I Barbarossa ​ (valitses 1152- 1190 )Staufen, kelle emaks oli Welf (seetttu oli 
Saksamaal rahu). 1154 -55 I sõjaretk Itaaliasse - krooniti keisriks. 1155-1162 II sõjakäik 
Itaaliasse: 1158 Roncaglia riigipäev (vt Itaalia). 1159 tekkis kirikulõhe, Friedrich toetas 
vastupaavst Victor IV-d (1159-1164). 1163-64 III sõjakäik Itaaliasse, võitlus Verona  
linnade liiduga keisri vastu. 1166- 1168 IV sõjakäik Itaaliasse, Itaalia linnad lõid 
Lombardia Liiga. 1167 vallutas Rooma ning andis võimu vastupaavst Paschalis III 
(1167-1168) – Kirikuriigist sai Saksa-Rooma võimualune. 1174-78 V sõjakäik Itaaliasse. 
1177 Veneetsia rahu – vaherahu Lombardia liigaga. 1180 Friedrich tunnustas õiget 
paavsti Alexander III ja kaotas ülemvõimu Kirikuriigis. 1180-1181 kodusõda Heinrich 
Lõviga, kelle keiser pagendab. 1183 Konstanzi rahu Lombardia liigaga – Itaalia linnriigid  
saavutasid teatava iseseisvuse. 1184- 1186 VI sõjaretk Itaaliasse, abiellus Sitsiilia 
printsessiga. 1187 liit Prantsusmaaga –algas Stauenite ja Kapetingide liit Welfide ja 
Anjoude (Plantagenetid) vastu. Friedrich Barbarossa hukkus III ristisõjas. 
Tema aktiivne Itaalia poliitika jättis Saksamaa unarusse, mis tõigi kaasa hertsogite 
tugevnemise. Hertsogid tahtsid vallutada slaavlasi, samas kui keisrid üritasid hõivata 
Itaaliat – sellest tekkisid vastuolud. Friedrichi Itaalia poliitika ebaõnnestus –Lombardia 
liiga linnad iseseisvusid , samuti ei suutnud ta paavsti oma kontrolli all hoida. Tema 
abielu Sitsiilia printsessiga tõi ta pojale Heinrich VII-le ka Sitsiilia trooni. 
 
Staufen+Welf-Itaaliaskeiser-Roncagliariigipäev-sõdisLombardiaga-kodusõdaHei
nrichLõvi-liitKapetingiga-abieluSitsiilia-hukkusIIIristisõjas 
 
Heinrich Lõvi ​(valitses 1142-1180,suri 1195) Welf. Saksimaa hertsog 1152 sai Baieri 
hertsogiks. Pidas ristisõdu vendide vastu.1166 moodustasid teised aadlikud ta vastu 
liiga, kuid ei suutnud teda alistada. 1176 keeldus abistamast keisrit Itaalia sõjakäigus. 
1178-1180 toimus tema vastu protsess. Heinrich Lõvi kohtu ette ei ilmunud ja pandi 
riigivande alla. 1180 võttis keiser talt kõik ta valdused . 1180-1181 kodusõda Heinrich 
Lõvi ja keisri vahel, mille tulemusena sai Heinrich Lõvi tagasi oma pärusvaldused, kuid 
pagendati Inglismaale . 1194 leppis ta keisriga ära. 
 
Welf-Saksihertsog-Baierihertsog-vs.vendid-vs.teisedaadlikud-protsess-riigivanne
-kodusõdakeisriga-pagendatiInglismaalevaldusedagatagasi 
 
 
Philip von Schwaben​ (valitses 1198-1208)Švaabi hertsog, päritolult Staufen. Valiti 
keisriks. Kodusõda Otto IV-nda vastu. Kodusõja ajal suurenes taas päritava aadliku  
tähtsus – seetõttu keskvõim nõrgenes. Paavst toetas Philipi vastast Otto IV. Philip oleks 
kodusõja võitnud, aga mõrvati. 
 
Švaabiherstog-Staufen-valitikeisriks-vs.OttoIV-keskvõimnõrgenes-mõrvati 
 
Otto IV​ (valitses 1198- 1215 )Ainuke Welfist keiser. 1198-1208 kodusõda. 1201 loobus 
õigustest läänist ära lõigatud aladele. 1209 vallutas Rooma ja krooniti keisriks. Seejärel 
loobus ta Wormsi konkordaadist, mistõttu pan paavst ta 1210 . aastal kirikuvande alla. 
Saksamaa kuningaks valiti Sitsiilia kuningas Friedrich II ning algas taas kodusõda 
Saksamaal. 1213 kinnitas paavstile 1201 ja 1209 tehtud järeleandmisi. 1214 kaotas 
Bouvines lahingu (vt. allpool). 
 
Welfiainuskeiser-Roomavallutas-loobusWormsist- kirikuvanne -kodusõda-kaotas
Bouvinesi 
 
Taani poliitika Põhja-Saksamaal 12.-13. saj. ​üritati allutada Läänemere 
lõunarannikut. 1180-1219 hõivati Pommeri , Väike-Pommeri, Holstein ja Põhja-Eesti. 
Samuti oli Läänemere kaubandus skandinaavlaste käes. 1227 sai Taani kuningas 
Valdemar II Võitja Põhja-Saksa aadlike liiga käest lüüa ja need valdused kaotati. 
Friedrich II​ (valitses​ 1215- 1250 )Sitsiilia kuningas, Friedrich Barbarossa pojapoeg. 
Tänu Otto IV kaotusele Bouvines lahingus sai Friedrich 1215 Saksamaa kuningaks, 
hiljem ka keisriks. Lõi Sitsiilias tugeva keskvõimuga riigi, samas kui Saksamaa jäi 
feodaalselt killustatuks. 1220 andis Saksa vürstidele suured õigused: raha vermida, 
makse ja tolle võtta, linnu rajada, kohtuvõimu. Linnade liidud keelas ära. Saksamaa 
killustus feodaalvaldusteks ja linnadeks. 1228 krooniti Saksamaa kuningaks Heinrich 
VII (1228-1232), sest Freidrich valitses Sitsiilias. 1232 ilmalikele vürstidele samad 
territoriaalsed õigused kui vaimulikele vürstidele.1232 Heinrich tõstis keisri vastu 
mässu ning Friedrich pidi Heinrichi tagandama ja vangistama. 
1220 krooniti ta keisriks, lubas paavstile, et läheb ristisõtta, kuid lükkas seda edasi. 
1227 pani paavst ta kirikuvande alla, seetõttu korraldas ta VI ristisõja (1228-9) ja 
krooniti aasta hiljem Jeruusalemma kuningaks. 1226- 1237 sõda Lombardia Liigaga 
(Itaalia linnriigid), Friedrich allutas linnad riigile. 1230 leppis paavstiga ära ning 
vabastati kirikuvande alt – paavst sai Sitsiilias eriõigused. 1239 pani paavst ta 
kirikuvande alla,1245 kuulutas paavst ta ketseriks ja tagandatuks. Loomulikult säilitas 
ta oma võimu siiski edasi. 
1221-1231 Sitsiilia ümberkorraldamine modernseks ametkondade, seadusandluse, riigi 
monopolide ja rahandusega riigiks. 1231 Melfi konstitustioon – Sitsiiilia seadused. 
 
Sitsiilia-Barbarossapojapoeg-Saksakunnjakeiserka-oliSitsiilias-Melfikonstitutsio
on-Saksamaalfeodaalidevõim-allutasLombardia-lubasristidõda-kirikuvanne 
. 
1254-1273 oli interreegnum – Saksamaal puudus nii kuningas kui ka keiser. 
Habsburgide esiletõus​ 1273 Rudolph von Habsburg valiti Saksamaa kuningaks. Ta 
liitis  ​oma lääniga​ Austria. 1308 kaotasid Habsburgid keisritrooni, kuid hakkasid 
abielude ja diplomaatia abil oma pärusvaldusi pidevalt suurendama . 
Rudolph-Saksakunn-liitisläänigaAustria-abielu-diplomaatia 
Heinrich VII​ (valitses 1308- 1313 )Luksembrugi dünastia. Valiti Saksamaa kuningaks. 
Tegeles veel Itaalia poliitikaga. Vallutas Rooma, krooniti keisriks ja suri Itaalias. 
 
Luksemburgidünastia-Itaaliapoliitika-Rooma-keiser-suri-Itaalias 
 
Ludvig IV​ (valitses 1313- 1347 )Sõdis võimu pärast Friedrichi von Habsburgi ja tolle 
poja Leopoldiga. Paavst pani ta kirikuvande alla, kuid sellel ei olnud enam mõju. 
Keisrivõim ei sõltunud enam paavstist 
 
Habsburgigasõdis-kirikuvanne-keiserülimuslik 
 
Karl IV​ ( valitses 1346-1378)Tšehhi kuningas ja Saksa-Rooma keiser. Arendas  
Tšehhimaad, eriti Praha linna (Karli sild on tema auks tehtud). Andis välja kuldbulla. 
 
Tšehhikunn-Sks-R-keiser-Prahaareng-Kuldbulla-Karlisild 
 
Kuurvürstid ​Kolm vaimulikku ja neli ilmalikku vürsti, kellel oli õigus valida keiser, 
hiljem nende hulk kasvas. Tšehhi kuningas oli ka kuurvürst. 
Kuldbulla 1356​, selle järgi on kuurvürtsidel ainuõigus valida Saksamaa kuningat 
Ühtlasi on kuningaks valitud isik ka Rooma keiser (kroonida tuli ta siiski Roomas). 
Sigismund​ (valitses Saksamaad 1410 -1437)Oli Ungari kuningas, sõdis türklastega. 
1410 valiti Saksa-Rooma keisriks. Õhutas Konstanzi kirikukogu kokkukutsumise, kus 
hukati usureformaator Jan Hus - seetõttu algasid Tšehhis Hussiitide sõjad 
 
Ungarikunn-türklastegasõdis-Konstanzikogu-Hussiitidesõjad 
 
Friedrich III​ (keiser 1440 - 1493 , saksa kunn 1440. 1486 )Habsburg. Oli viimane 
Saksa-Rooma keiser, kes krooniti Roomas. Andis saksa kiriku vabaduse paavstile tolle 
toetuse eest. Oli halb valitseja, ignoreeris mässe ja ei suutnud kaitsta oma 
pärusvaldusi.1486 loobus valitsemisest, kuid jäi tiitli poolest veel keisriks 
 
ViimaneRoomaskrooniti-halbvalitseja-saksakirikpaavstile 
 
Maximilian von Habsburg ja tema Burgundia abielu ​(Kuningas 1486-1519; keiser 
1493-1519)1477 abiellus Burgundia Mariaga ja sai Burgundia ja Madalmaad. 1482 , kui 
Maria suri, andis ta Burgundia Prantsusmaale, kuid säilitas Madalmaad. 1486 sai 
Saksamaa kuningaks. 1491 liitis Habsburgide valdustega Ungari ja Tšehhi. 1499 kaotas 
sõja Šveitsiga, Šveits sai faktiliselt iseseisvaks, kuigi oli de jure Saksa-Rooma 
koosseisus. Võistles Prantsusmaaga Itaalia vallutamise üle. Naitas oma poja Joannaga 
Hulluga ( Kastiilia ja Aragoni pärijanna) 
 
MarygaMadalmaadBurgundia-Burgundiatagasi-Saksakunn-Ungari+Tšehhiliitmin
e 
 
Šveits 
1291 Eidgenossenschaft ja Šveitsi tekkimine​. 1291 sõlmisid kolm metsakantonit 
(Schwyz, Uri ja Unterwald) Igavese Liidu (Eidgenossenschaft) kaitsmaks ühiselt oma 
vabadust Habsburgide eest. Sellega liitusid hiljem teised kantonid ja tekkiski nn. Šveitsi 
riik. 
Itaalia 
Keisrivõim ja Itaalia ​Keisrid üritasid allutada Itaaliat ja taastada Rooma maailmariiki. 
Itaalia linn- ja väikeriigid olid kaubandusega jõukaks saanud ja soovisid iseseisvust. 
Roncaglia riigipäev 1158​ Keiser Friedrich I Barbarossa nõuab, et iseseisvunud Itaalia 
linnriigid annaks tagasi riigilt hõivatud valdused ja õigused , pani linnadesse keiserlikud 
asehaldurid (maksukogujad). Linnriigid kaotasid omavalitsuse. 
Lombardia Liiga: ​Põhja-Itaalia linnriikide liit kaitseks Friedrich I-se eest 1167-1191 ja 
1232-1237. Lombardia Liiga võitis keisrit ja saavutas iseseisvuse. 1191 läks liit laiali. 
1226 tuli liiga taas kokku Friedrich II vastu, kes allutas selle 1237 
Gvelfid ja gibelliinid. ​Itaalia poliitilised parteid 12-15 saj. Kujunesid välja 12. sajandil 
Konrad III Hohenstaufeni (teda kutsuti Waibilingiks) ja Baieri Heinrichi (Welf) vahelise 
konflikti kaudu. Itaalias: gvelfid toetasid paavsti ja gibelliinid keisrit. Nende 
omavaheline võitlus mõjutas kohalike poliitiliste juhtide valimist. 
Itaalia linnriigid. ​Vahemerekaubanduse pealt rikastuvad iseseisvad linnriigid tekkisid 
umbes 11.-12. saj. Nendele oli iseloomulik vabariiklik või aadlivabariiklik valitsuskord. 
Normannid Lõuna-Itaalias. ​u 1050 tungisid normannid Lõuna-Itaaliasse. Paavst tegi 
nendega liidu ja lasi normannidel vallutada Bütsantsilt kogu Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia. 
Seal rajasid nad oma riigid (Sitsiilia, Apuulia ja Kalaabria). 12 saj. algul liideti 
Lõuna-Itaalia Sitsiilia kuningriigiga 
Melfi konstitutsioon 1231 ​Sitsiilia kuningas ja S-R keiser Friedrich II koondas kokku 
Sitsiilias kehtivad seadused – loodi ametkonnad, seadusandlus, riiklik monopol ja 
otsesed ning kaudsed maksud  
Konradin ​Sitsiilia kuningas 1254-1258. Friedrich II pojapoeg. Nõustus saama paavsti 
vasalliks. 1258 Manfred kukutas ta Sitsiilia troonilt. 1268 üritas ta Sitsiilialt Anjou  
Carlolt tagasi vallutada, vangistati ja hukati. Ta oli viimane Hohenstaufen. 
 
SitsiiliakunnFIIpojapoeg-ÜritasSitsiiliatsaada-hukati 
 
Manfred ​(Sitsiilia kuningas 1258-1266)Friedrich II sohipoeg. 1254 alustas Regnos 
paavstivastast mässu. 1258 haaras Sitsiilia trooni. 1266 vallutas Anjou hertsog Carlo  
paavsti toetusel Sitsiilia ja tappis Manfredi 
 
FIIsohipoeg-paavstivastane-haarastrooni- tapeti  
 
Anjou Carlo​. (Sitsiilia kuningas 1266-1282; Napoli kuningas 1282-1285) Anjou hertsog, 
kes vallutas Sitsiilia riigi ja kuulutas end kuningaks. 1258 hukkas Konradini. Tekitas 
sitsiillastes vastumeelsust, sest tõi saarele prantslastest garnisoni. 1282 kukutati ta 
Sitsiilias Sitsiilia vesperi ajal. Säilitas võimu Lõuna-Itaalias, kus kuulutas välja Napoli 
Kuningriigi. Pidas seejärel sõda Sitsiiliaga 
 
Sitsiilias-hukkasKonradini-prantsusegarnison-kukutati-Napolisse 
 
Sitsiilia vesper 1282 ​Prantslastest garnisonist ja kõrgetest maksudest tüdinud 
sitsiillased hakkasid Lihavõtte esmaspäeval mässama ja tapsid prantslastest 
sõjaväelased. Anjou Carlo kaotas võimu Sitsiilia saare üle, Sitsiilia kuningaks kutsuti 
Manfredi pärija Aragoni Pedro III 
Aragoni dünastia It-s. ​Sitsiillased kutsusid enda kuningaks Aragoni kuninga Pietro. 
Sellest alates jäi Sitsiilia saar Aragoni dünastia kätte ( kusjuures Sitsiilia kuningad ei 
olnud enamasti Aragoni kuningad). 15. sajandil sattus Sitsiilia Aragoniga 
personaaluniooni. 1504 sai Hispaania (Aragoni ja Kastiilia) kuningas Fernando oma 
kätte ka Napoli kuningriigi. 
 
Pietro I​ (Aragoni kuningas (Pedro III)1276-1285;Sitsiilia kuningas 1282-1285) 
Manfredi pärija, valiti sitsiillaste poolt Sitsiilia kuningaks. Kaitses saart Anjou Carlo 
rünnakute eest. 
 
PedroIIIAragon-kaitsesAnjouCarloeest