100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-01-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
167 laadimist
Kokku alla laetud
4 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
annye
Õppematerjali autor
Tähtis saavutus oli gümnastika. Kreeklasi võib pidada nüüdisaegse spordi rajajaks. Oli olemas ka hemerodroomide (kiirkäskjalad) koolitus. 4 saj.eKr kehtestati efeebia teenistus. See oli kõikidele ateenlastele kohustuslik alates 18. (16.) eluaastast ja teenistus kestis neli aastat. Füüsilist ettevalmistust korraldasid ja jälgisid pedotriibid. Sõjalised instruktorid jälgisid otseselt sõjalisi ettevalmistusi. Sparta kasvatus- arenes füüsiline kasvatus intellektuaalse ja esteetilise arvel. Spartalastelt nõuti vaprust, distsiplineeritust, suutlikust taluda valu, surmapõlgust, kiiret otsustusvõimet, tagasihoidlikkust, ükskõiksust igasuguse omandi ja varanduse suhtes. Ei välistanud lõbustusi. Kasvatus oli rajatud kiitusele ja laitusele. Spartas kasvatati lapsi väljaspool kodu ja see nõrgendas perekondlikke sidemeid. Kuni seitsmenda aastani kasvas poiss ema ja hoidjate järelvalve all. Mänguasjadeks olid
TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere kolledz alushariduse pedagoog AP I Sigrid Kaasik KASVATUS ERI KULTUURIDES Juhendaja: magister Lehte Tuuling Rakvere 2008 Sissejuhatus Esimeses raamatu osas on üldistatud iga perioodi ideaaltüüpi: muinasaeg on loodus- inimese kujundamine, Vana-Idamaades kujuneb kirjutaja, juudid on ennekõike ühe jumala ja tema seaduse inimesed, kreeklased kasvatavad kangelast ja roomlased rõhutavad kodanikku.
TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere kolledz alushariduse pedagoog AP I Sigrid Kaasik KASVATUS ERI KULTUURIDES Juhendaja: magister Lehte Tuuling Rakvere 2008 Sissejuhatus Esimeses raamatu osas on üldistatud iga perioodi ideaaltüüpi: muinasaeg on loodus- inimese kujundamine, Vana-Idamaades kujuneb kirjutaja, juudid on ennekõike ühe jumala ja tema seaduse inimesed, kreeklased kasvatavad kangelast ja roomlased rõhutavad kodanikku.
iseärasustele ning erinevustele, kuigi suures plaanis on neil ka palju sarnaseid jooni. Seetõttu ei saagi nendest riikidest rääkida kui ühest suurest Vana-Idamaast. Üldiselt saab tuua Vana Idamaade tunnusjoonteks maaeraomandi puudumise, omandi kogukondlike vormide säilimise ning kunginga despootliku võimu. . (Struve ,,Vana- Idamaade ajalugu" 1949: 6, 8) Vana-Idamaade kasvatuskultuuri ajaloost Nii nagu teisteski iidsetes kultuurides, nii sai ka Vana-Idamaal riigieelsel ajal lapsest sündides sugukonna lastegrupi liige ning tema kasvatamine oli suuresti ühiskondlik. Lastegrupp oli kõige tihedamalt seotud sugukonna naiste grupiga, kuni nad jõudsid ikka kus neil tuli läbida initsiatsiooniriitus, mille läbinud tütarlapsed liitusid naiste ning noormehed meeste gruppidega ning selleks ajaks olidki nad omandanud kõik eluks vajalikud teadmised ja töövõtted. Töövõtteid õpetati lapsele perekonnas,
(Kool) Antiikaja usund Referaat (õpilase nimi) (klass) Juhendaja õpetaja (õpetaja nimi) Tallinn 2009 SISUKORD Sisukord........................................................................................................... 2 Sissejuhatus.....................................................................................................3 Müüt: pärimus ja lugu.....................................................................................4 Ürgjumalad.....................................................................................................4 Olümpose jumalad...........................................................................................5 Tempel.............................................................................................................6 Ohverdamine..........
iga toimingu juures hüüti appi eraldi jumalust, iga jumaluse nimi oli tuletatud vastavat toimingut tähistavast tegusõnast. Need jumalused olid abijumalused, kelle poole pöörduti, kui oli abi vaja. Samuti pöörduti ka tähtsamate jumaluste poole. Inimese sündi ja surma ning olulisi staatuse muutusi nagu täiskasvanuks tunnistamist, abiellu astumist tähistavad traditsioonilistes kultuurides siirderiitused. Inimese elu koosneb paljudest erinevatest üleminekutest, kus tema sotsiaalne seisund muutub, näiteks leeriõnnistamisel tunnistatakse laps täiskasvanuks. Väga oluliseks peetakse sündi, puberteeti, kihlust, abielu, rasedust, isadust ja surma. Lapsele on oluline tema nimi, näiteks õigeusklikel anti lastele sünni päeva pühaku nimi. Kunagi jäeti surnuga üsna pikalt hüvasti, surnu valvamisel lauldi vaimulikke laule, mis olid kinnituseks lahkunu minekul teise ilma.
Muusikaajalugu: I kursus, I semester Vanamuusika: Vanaaeg Keskaeg Renessanss Abi ja lisamaterjal õpiku (Toomas Siitan. Õhtumaade muusikalugu I, 1998) ja isikliku konspekti kõrvale Koostas: Oliver Vatsfeldt 2010 LOODUSRAHVAD JA NENDE MUUSIKA EE: ,,Loodusrahvad: ühiskonna ja majanduse arengult ürgkogukonna tasemel elavad, algelise kultuuriga (minu kurs. v.j.) rahvad, kes sõltuvad elatusvahendite hankimisel otse looduskeskkonnast." Umbes 40 000 aastat tagasi ilmus Euroopasse homo sapiens e tarkinimene. Alles tarkinimesel arenes heatasemeline häälikuline kõne (varasemate inimtüüpide lõualuu kuju ei võimaldanud veel kõnelemist). Häälitsused, mida see inimene kuuldavale tõi, on vaadeldav ühe vanima muusikana. Taolise inimese põhitegevuseks oli küttimine, kalapüük, korilus toidu hankimine. Kiviaja inimene oli loodusega väga tihedalt seotud. Tunti oma elupaiga loomi ja linde ning nende käitumist, taimi ja nende toite- ning raviomadusi. Loomad
kujutlused teispoolsusest (surmavaldadest). Põletusmatust kasutatakse ka teistsugustel praktilistel kaalutlustel: kaitseb metsloomade eest, väldib ebasanitaarset lagunemist, kõrvaldab rüveduse, surnu väljub kurja vaimu meelevallast, sest tuli puhastab jne. Balsameerimine on ilmselt samuti väga vana, kuid levinud lokaalselt ja suhteliselt väheste rahvaste juures. Semiitidel ja kristlikes kultuurides on kõige enam levinud laibamatus, alates 19. sajandist on hakanud ennekõike sanitaarsetel ja majanduslikel põhjustel levima põletusmatus, kuigi eriti roomakatoliku kirik seda heaks ei kiida. Põletusmatus oli väga levinud muistsetel indoeurooplastel. Ent germaanlastel, aga ka muistsetel eestlastel oli levinud nii laiba- kui ka põletusmatus. Zoroastristid ja parsid jätsid surnud lahtistesse matusetornidesse, kus röövlinnud luustiku puhtaks nokkisid, sest elemente (maad, vett ja tuld)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid