Empiiriline uurimus I viidi läbi perioodil veebruar 2010 – märts 2012. Selle raames viidi vaatlus ja seda täiendavad mittestruktureeritud intervjuud läbi kolmes suuremas Euroopa ökokülas (Damanhur, Sieben Linden ja Tamera) ja nende lasteaias ning kolmes võrreldavas Eesti organisatsioonis (Lilleoru kogukond, Rosma waldorflasteaed ja Pallipõnni lasteaia „Karlssonite” rühm). Uuringu tulemusel selgus, et 1) jätkusuutlikkuse ja kogukondlikkuse õppimiseks tuleb luua sobilik keskkond või minna keskkonda, mis juba elab jätkusuutlikult; 2) vanemate ja täiskasvanute eeskuju ja osalus selle temaatika õppimisel on väga oluline; 3) oluline on tihe viibimine looduskeskkonnas, otsene kontakt looduse elementidega. Kasutades ökokülade praktikat, õuesõppe, Reggio Emilia ja waldorfpedagoogika metoodikaid ning Koolieelse Lasteasutuse Riiklikku Õppekava (2008), loodi metoodiline materjal. Metoodilise
arengut ohustab. · Keskkonnas tegutsedes kujuneb vajadus positiivse vaate (heakskiidu jms) järele, see teeb tundlikuks kriitika & kiituse suhtes. Oma potentsiaali realiseerimiseks vajame positiivset vaadet oma minale · Rogers: Positiivse enesevaatega võib tekkida probleeme, kui püüame oma käitumist kohandada teistele meeldimise alusel, kaotades silmist selle, mis on vajalik oma mina arengu seisukohalt igaüks peab õppima hindama, mis on väärtuslik tema mina jaoks. Selleks vajab ta ümbritsevatelt inimestelt (eriti lapsepõlves) tingimusteta positiivset vaadet. 6) Tunnetuslik motivatsioonikäsitlus (käitumise aluseks keskkonna & enese tunnetuslikud esindused psüühikas) Latentne õppimine Tolmani katses osutas, et keskkonna tundmaõppimine ei eelda mingite kinnituste hüvituste saamist. Tunnetusliku motivatsioonikäsitluse ootuste- väärtuste teooria kohaselt on keskkond psüühikas esindatud ootuste kujul, mis esinevad käitumise tõenäolise tulemuse hinnanguna
kaasa alandust, piinlikkust, solvumist, ärritumist 7 Kahtlemata on inimestega suhtlemine, mida teenindustegevus eeldab huvitav ja enamasti positiivseid emotsioone pakkuv. Kuid vahel tulevad mängu ka olukorrad, mil enam ei jaksa suhelda. Teenindajatel tasub endale aru anda, et suhtlemine ei ole alati ainult mugav meie turismihooaeg on mõnikord nii külalisterohke, et teenindaja ei jaksa ja lõbus tegevus, vaid see võib nõuda palju energiat, tahet ja ka sügisepoole enam suhelda. eneseületamist. On inimesi, kellega suhtlemine on ebameeldiv kas tema käitumise, enda varasemate kogemuste või eelhoiakute tõttu (ei tahaks üldse suhelda). Ometi
Ta ei põikle kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest. Siiski suudab ta ühtaegu aduda õpetajate muresid ja neile esitatavaid nõudmisi ning kaitsta õpilasi, kõnetades nende vajadusi, pädevusi ja õigust Autorist lugupidavale lävimisele. Ta teeb seda selguse, elujõu ja huumoriga. Iga õpetaja vajab seda raamatut ja igal õpilasel on vaja, et tema õpetajad oleksid seda lugenud.“ Sue Roffey / Lääne-Sydney Ülikool ja Londoni Ülikool Bill Rogers õpetas palju aastaid, enne kui te- „Bill on selle valdkonna autorite seas erandlik, sest ta töötab klassiruumides õpetajate kõrval, et nende tõhusat tegevust toetada ja neile eeskuju anda
uus põlvkond - indigo- ja kristall-lapsed on tugeva tahtega vabad süsteemipurustajad jms. Tavaliselt lõpevad need raamatud üleskutsega vanematele: peate leidma uued meetodid oma lastega suhtlemiseks, juurde õppima, rühmades infot koguma ja endaga tööd tegema! See kõik kestab terve elu, aga tasub end ära. Selle tee lõpus ootab teid parem maailm! Michael Winterhoffi raamat "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?" (2010) räägib risti vastupidist juttu. Pika tööstaaziga psühhiaater kirjeldab, missugused on tema 20-aastase praksise igapäevased kogemused. Raamatu põhisõnum on lihtne: lapsi on vaja kasvatada, sest psüühilised funktsioonid ei arene iseenesest. Et autor on arst, mitte kasvatusteadlane, nimetab ta traditsioonilist kasvatust intuitiivseks. Tegelikult on see klassikaline arusaamine kasvamisest ja kasvatusest
inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui varem) ja 1890. aastaks elas Maal 1,6 miljardit inimest. Järgmine rahvastiku kahekordistumine toimus aga veelgi kiiremini 72 aastaga ja 1962 aastaks elas Maal juba 3,2 miljardit inimest. 1980 aastaks loeti meie planeedil kokku 4,5 miljardit inimest, 1987. a. 5 miljardit ja 1999. a. oktoobris juba 6 miljardit. Sellist rahvaarvu kiiret plahvatuslikku kasvu lühikese aja jooksul nimetatakse demograafiliseks plahvatuseks. Demograafilised uuringud näitavad, et maailmas sünnib sekundis 4,2 inimest, minutis 252, ööpäevas 250 000, aastas 90 miljonit inimest. Maailmas sureb 1,6 inimest sekundis, minutis 96, 5927 tunnis ja 51923209 aastas
Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõepärastena nagu härra Anquetili ajaloos ära tunda Louis XIII, Austria keisrikojast pärineva kuninganna Anna, Richelieu, Mazarini ja suurema osa tolleaegsete õukondlaste kujud. Nagu teame, ei avalda see, mis kütkestab poeedi tujukat mõttelendu, sageli mingit mõju laiadele lugejate hulkadele. Ja nii juhtuski, et kuigi meie, nagu kahtlemata [teisedki inimesed, imetlesime eespool mainitud üksikasju, huvitas meid siiski kõige rohkem asjaolu, millele kindlasti ikski enne meid ei olnud pööranud vähimatki tähelepanu. 1 D'Artagnan jutustab, et ta oma esimesel külaskäigul kuninglike musketäride kapteni härra de Treville'i juurde 3 kohtas ootetoas kolme noormeest, kes teenisid selles kuulsas väeosas, kuhu temagi tahtis astuda, ja et nende noormeeste nimed olid Athos, Porthos ja Aramis.
Suurimad välisõhu saasteallikad on põlevkivi, järgmine on transport. Looduslikele ökosüsteemide elupaikade vähenemine. Rohealade suurendamine linnades. Joogivee kvaliteet ja suplusvee kvaliteet hea ja väga hea. Eesti jaoks on kõige olulisem otsida võimalusi põlevkivijäätmete taaskasutuse suurendamist. Globaalne keskkonnaseisund: Ökosüsteemide hävimine ja globaalne kliimasoojenemine on tänase tarbimisühiskonna kõrvalnähud, millel võivad olla meie tsivilisatsiooni hävitavad tagajärjed. Üheks tähtsamaks häiritud protsessiks ökosüsteemides (ja biosfääris tervikuna) on kliimaregulatsioon. Kliimasoojenemist peetakse üheks inimkonda kõige rohkem ohustavaks keskkonnaprobleemiks. Inimtekkelise kiire kliimamuutuse põhjuseks peetakse 20. sajandi kiiret majanduskasvu ja fossiilsete kütuste põletamist, mis on kaasaegse majanduse peamiseks energiaga varustajaks. Kliimasoojenemisel on mõju nii veeringlusele
Kõik kommentaarid