Kapibaara (Hydrochoerus hydrocharis) Kapibaara ehk veesiga on poolveelise eluviisiga näriline. Taksonoomia: Riik- Loomad Animalia Hõimkond- Chordata Klass- Imetajad Mammalia Selts- Närilised Rodentia Sugukond- Merisigalased Caviidae Perekond- Hydrochoerus Liik- Kapibaara Hydrochoerus hydrocharis Kapibaara on maailma suurim näriline. Ta on maismaaloom, ent ka suurepärane ujuja ning võimeline isegi sukelduma, jäädes vee alla kuni 5 minutiks. Kapibaaral on massiivne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarasid kütiti massiliselt liha ja naha pärast ning tänasel päeval on ta mõnedes piirkondades juba väga haruldane. KESKKOND
Kapibaara Kapibaara on maailma suurim näriline. Ta on maismaaloom, ent ka suurepärane ujuja ning võimeline isegi sukelduma, jäädes vee alla kuni 5 minutiks. Kapibaaral on massiivne keha ja nurgeline pea, seetõttu näeb ta esmapilgul välja nagu karva kasvanud merisiga. Kapibaarasid kütiti massiliselt liha ja naha pärast ning tänasel päeval on ta mõnedes piirkondades juba väga haruldane. Kapibaarad elavad harilikult karjadena, mida juhib domineeriv isasloom, kes märgistab oma territooriumi oma nina kohal paiknevate lõhnanäärmete eritisega. Kari koosneb harilikult ühest või kahest emasloomast, mõnest alluvast isasest ja erinevast arvust poegadest. Palju kapibaarasid elab erakuna. Isased püüavad sageli edutult ühineda suuremate karjadega.Domineeriv isane säilitab oma positsiooni tänu sellele, et ajab pidevalt rivaale eemale ja näitab oma karjas kõigile, kes on võimul
.................5 Välimus..................................................................................................................................5 Leviala ja elupaigad...............................................................................................................5 Toitumine...............................................................................................................................6 Jaaguar püüab saaki enamasti öösiti, oma näljaste poegade toitmiseks ka päeval. Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi.......................................................................................6 Paaritumine...................................................
näiteks enamik linde; · · polügaamia (mitmikabielu), kus isendil on rohkem kui üks sigimispartner. Polügaamia jaguneb omakorda alatüüpideks: o o polügüünia (mitmenaisepidamine), kus üks isane paarub mitme emasega, igal emasel aga on vaid üks isane sigimispartner. Polügüünia puhul eristatakse samaaegset polügüüniat (esineb ühe ja sama sigimiskorra ajal) ja järjestikust polügüüniat (isane viljastab erinevad emased mitte ühel sigimiskorral, vaid eri aegadel). Piir ajutise monogaamia ja järjestikuse polügüünia vahel on seetõttu tihti üsna kokkuleppeline. Polügüünia esineb näiteks enamikul imetajatel; o o polüandria (mitmemehepidamine), kus üks emane paarub mitme isasega, igal isasel aga on vaid üks emane sigimispartner Jaguneb analoogselt polügüüniale.
võimelised korjust lühikest maad ka lohistama, vedamaks seda ohutusse toitumispaika. Väiksemad kaslased otsivad närilisi ja linde, ja mõned neist, näiteks kalakass, kahlavad ojades, et krahmata sealt kalu. (Loomad, 2001) 2 Soolakass ( Leopardos geoffroyi) Soolakass on väike kaslane Lõuna-Ameerikast. Tema suurus on ligilähedane selline nagu kodukassil. Isased isendid on veidekene suuremad kui emased loomad. Neid on võimalik taltsutada ja seetõttu on neid kasutatud Safari kassi tõu aretamiseks. Soolakasside kasukavärvus varieerub hõbehallist kuni kollakas-pruunini. Karvkatet kaunistavad pruunid või mustad täpid, mis katavad kogu keha. Lisaks täppidele on kõikidel isenditel mõlemal põsel kolm triipu. Harvem esineb ka üleni musta karvkattega loomi. Põhjapool elutsevad isendid on kollakama värvusega ja lõuna poolsed hõbehalli karvaga. Soolakassi kasv on 42-66
see maad, ja tagajalgadel 4 tugevate, enamasti musta värvi tömpide küüntega varvast. Silmad on kollased, ehkki kutsikat sünnivad siniste silmaiiristega, ja kõrvad kikkis. Tema keha on lihaseline ja jalad jõulised. Kaaluvad keskmiselt 30-60 kilo, kusjuures Eesti raskeim tabatud hunt on erinevatel andmetel kaalunud 62-82 kilo (L.Mätingu andmeil tabati Jankovitsi poolt Loksa lähedal 82 kilone isahunt), maailmarekord on aga 86 kilo kaalunud isend, kes lasti maha peale Teist maailmasõda Ukraina territooriumil. Hundi keha pikkus ja suurus varieerub palju, sõltudes nii piirkonnast, üldiselt on lõunapoolsemad isendid väiksemad kui põhjapoolsed; kui ka soost, emased on umbes viiendiku võrra isastest väiksemad. Pikkus nina otsast kuni koheva saba tipuni võib olla meeter kuni 2 meetrit. Emased võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest.
Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt. METSKITS (Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukond, metskitse perekond, sõraline. Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed.
talla- ja varbapäkki raske eristada (võrreldav villastes sokkides kõndimisel tekkinud jälgedega). Lihatoidulised, kuid söövad ka taimset toitu (marju, puuvilju). Peamiselt söövad putukaid, limuseid, pisiimetajaid, linnupoegi ja -mune, oravaid (eriti metsnugis), raibet. Nugised on üksikeluviisiga , peamiselt öise aktiivsusega kiskjad. Pesadega, milleks on puuõõnsus või endine röövlinnu või oravapesa, on nad seotud vaid poegade kasvatamise perioodil. Kivinugis (Martes foina) www.jahindusinfo.ee Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood (latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt.
. 5 1.1. Vähid ja nende kehaehitus....................................................... 5 1.2. Vähi elutsükkel.....................................................................7 Kasv ja kestumine ..................................................7 Suguküpsus..........................................................8 Paaritumine ja kudemine.......................................... 8 Marjaterade ja poegade arv....................................... 9 1.3. Vee kvaliteet.........................................................................9 Temperatuur.........................................................9 Hõljuvained..........................................................10 Hapnikusisaldus.....................................................10 Happelisus ja aluselisus.................................
Ent ka lahtedes ja jõesuudmetes; nad võivad siseneda isegi jõgedesse ja kanalitesse. Läänemeres toituvad nad peamiselt räimest, kuid nende menüüsse kuulub ka teisi kalaliike (kilu, tursk, angerjas ja lest) ja kalmaare. Ööpäeva jooksul sööb pringel 36 kilo kala. Pringel on üks väiksemaid hammasvaalalisi, kellel on jässakas keha ja ümar koon ilma etteulatuva nokaosata. Täiskasvanud pringel on keskmiselt 1,4-2 meetrit pikk ning kaalub ligikaudu 50 kilogrammi (4565 kg). Emased isendid on enamasti isastest suuremad. Pringel võib elada isegi 20 aastat, kuid viimastel aastatel on nende keskmine eluiga Läänemeres langenud umbes kümne aastani. Suguküpseks saab pringel 3-4-aastaselt ning poegib igal aastal. Läänemeres paarituvad pringlid augustis ning emane kannab poega 1011 kuud, tuues kevadel ilmale ühe poja. Emapiima saab poeg 78 kuu vältel. Vees paistab pringel tumehall. Pinnale tõustes liigub ta rulluvalt, ning temast on näha üksnes
Gustav Adolfi Gümnaasium Referaat Harilik rästik Vipera berus Koostas: Kärt KaasikAaslav Klass: 7.b Juhendaja: Helina Reino Tallinn 2015 Sisukord Sissejuhatus 2 Elupaik ja levik Eestis 3 Tunnused 4 Toitumine 5 Paljunemine 6 Maomürk 7 Kokkuvõte 8 Kasutatud kirjandus 9
..................................................................................................3 1.5. Sigimine......................................................................................................................3 1.6. Areng.......................................................................................................................... 3 1.7. Ohustatus ja kaitse......................................................................................................3 1.8. Territoorium................................................................................................................4 1.9. Meeled........................................................................................................................ 4 Kasutatud kirjandus........................................................................................................... 5 PILDID......................................................................................................................
Osa marjateri jääb viljastamata, paljud kantakse vooluga minema ja süüakse ära mageveekalade poolt. Marja välja heitnud, katab emane lohu kruusaga. Kujuneb kuhik, mille all marjaterad arenevad ja kooruvad vastsed viibivad rebukoti imendumiseni. Pärast kudemist algab sugukalade massiline hukkumine. Kõige enam väljakurnatud isendid surevad juba koelmuil, teised kanduvad allavooli ja heidavad hinge teel suudme poole. Kudemise ajal muutuvad nii isased kui emased kalad tumepunasteks. Maimud väljuvad pärast rebupõie imendumist pesakuhikust ja ujuvad allavoolu, toitudes väikestest vees elavatest selgrootutest ja vettelangenud putukatest. Mõnikord saab osa 5 isaseid jões suguküpseks, olles ise väga väikesed. Sellised kääbusisased võivad osa võtta ka kudemisest
vastavalt. Vee all on ninasõõrmed ja kõrvaavad suletud. Merilõvi peab vee all hingamata vastu mitu minutit. Merilõvide häälitsused on klähvimist meenutavad helid, möirgamine ja ulgumine. Elavad nad 10-15 aastat, vangistuses aga kuni 20 aastat. 5 Toitumine ja jahipidamine: Merilõvi on suure isuga. Täiskasvanud isend sööb päeva jooksul ära toidukoguse, mis vastab 14 % tema kehamassist. Keskmiselt 250 kg kaaluv merilõvi sööb seega päevas ära enam kui 30 kg toitu. Ta vajab seda, et püsida heas vormis ning korvata külma vee tõttu kaotatavat soojust. Sukelnorsu peab jahti avavetes või sukeldub merepõhja, et uurida tähelepanelikult kivihunnikuid. Lisaks turskadele, kalmaaridele ja teistele kaladele püüab ta kaheksajalgu ning muid peajalgseid, vahel ka vähilaadseid. Merilõvi
puudumine. Mereorganismide helendamine aitab lindudel jäämerel lahvandustes toitu leida. Valguse puudumist leevendavad: kuu, tähed, virmalised, lumehelk, keskpäevakuma, merekalade helendamine. Polaartursa e. saika paljumiljonilisi parvi jahivad valgevaalad. On ka jäätursk, lükood, kulleskala, merihärg, mägihõrnas, madutähed, rõngasussid, meduusid. Tundrakalad taluvad täielikku jäätumist. Jääkaru on Arktika sümbol. Võib kaaluda kuni 800kg. Pesakonna suurus on 1.87 poega. Pojad võõrduvad emapiimast 24-28 kuu vanuselt .Emakarud sigivad edukaimalt 10- 19 aasta vanuselt . Emakaru tukub 6 kuud lumest koopas toiduta, ei maga talveund. Jääkaru elab kuni 30 a. Toitub viigerhüljestest, lõpnud morskadest, morsapoegadest. Hea ujujana võib ta puhkuseta läbida üle 40 km. Ta tihe kasukas hoiab sooja nii vees kui kuival maal. Ema hoolitseb poegade eest 2 aastat. Jääkaru on suurim tänapäeval elav kiskja. (Randla 1990, Lk 146)
suuremad aga Lõuna-Siberi taigas ja mägedes. Keskimiste varvaste sõrad on neil suured, laiad ja kühvlina kõverdunud: kaks sõrga koos moodustavad nagu suure lusika, millega on hea lund kraapida. Külgmiste varvaste sõrad on samuti küllaltki suured, asetsevad madalal ja puudutavad käimisel maad, mis märgatavalt suurendab toetuspinda. Sarved on väga suured ja neid kannavad nii isased kui ka emased. Sellepoolest erineb põhjapõder teistest hirvlastest, kellel emased on sarvedeta. Sarve tüvi on pikk, algul taha, siis ette kooldunud. Sarve tipus on väike lame vertikaalselt asetsev kühvel ning sellel lühikesed üles ja taha suunatud harud. Silmaharu on suur ja tavaliselt vertikaalse, lühikeste harudega kühvliga. Sarved on väga varieeruvad, mõnel nõrgalt arenenud. Talvekarvastik on neil pikk, eriti kaelal, kus moodustab allarippuv ,,habe". Jäme karvasüdamik on õhuga täidetud. Sellepärast on karv väga kerge ja hõlpsasti
(Warnau, 2004). On tavaline, et delfiinid on seostunud ka teiste vaalalistega. Ujudes ja sukeldudes järgivad delfiinide rühmad ookeani põhja reljeefi, samuti teatud kalaliikide populatsioonide hooajalisi rändeid (Bahuguna, 2010). Hirmunult koonduvad loomad tihedalt kokku (Culik, 2010). 4.3 Sigimine Harilike delfiinide suguküpsus saabub vastavalt emastel 5 12 aasta vanuselt ning isastel 9 -13 aasta vanuselt (Warnau, 2004). Kurameerimise ajal isased ja emased löövad üksteist oma uimedega, hõõruvad oma kehasid kokku ja ujuvad külg-külje kõrval. Isane meelitab emast viimasega peaaegu kokku põrkamis viisil. Emane eranditult nurjab isase püüdlused eemale ujumisega. Mängulisele käitumisele järgneb tegelik kurameerimine kõht-kõhu vastu positsioonis. Harilikud delfiinid paarituvad aastaringselt, eelistusega märtsist augustini. Tiinus kestab ligemale 12 kuud. Emased poegivad tavaliselt ühe poja korraga, iga 2 3 aasta tagant
8 Jalad on enamasti lihtsad jooksujalad, vaid mõnedel liikidel on ees- või tagajalad muutunud plaatjateks kaevejalgadeks. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. Osadel liikidel on säärel ja käpal spetsiaalne seadeldis tundlate puhastamiseks nn. kabetamissälk. Paljudel kiletiivalistel on tagakeha tipus muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid. Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism, mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste tööliste vorm
Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranzi lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv
emase ja kutsikatega. Täiskasvanud rebaseid saab ühel territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Isenditel ja perekondadel on mullast põhiurud ja sageli ka tagavaraurud. Sageli võtavad rebased üle teiste loomade, näiteks mäkrade, küülikute, ümisejate ja vöölaste urge, mida nad kohandavad: teevad suuremaks ja lisavad uusi käike. Talvel ning poegimise ja poegade kasvatamise ajal võivad rebased kaevata ja kasutada suuremaid urge. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Peaurgu ühendavad teiste puhkepaikade, lemmikjahimaade ja toidupanipaikadega käigurajad. Tavaliselt viib rebane pojad uutesse urgudesse sedamööda, kuidas nad suuremaks kasvavad. Kui rebasel parajasti
Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad. Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt, isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe: pesa kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku. Ilvesel sünnib pärast "pulmi" 2,5 kuu pärast tavaliselt 13 poega, mõnikord võib neid olla
Peamine probleem käitumise evolutsiooni uurimisel, põhilised uurimismeetodid. Käitumine (peaaegu) ei jäta endast fossiile – käitumise evolutsiooni kulgu raske taastada. Peamised uurimismeetodid: kaasajal elavate liikide käitumise võrdlemine (evolutsiooniliselt vanemaid liike võrreldakse uuematega), mutantide käitumise uurimine, kunstliku valiku eksperimendid. Näide käitumise evolutsiooni uurimisest (gupide käitumise evolutsioon). Gupid on väga varieeruva värvusega kalad. Emased kalad eelistavad isaseid, kes sulanduvad kiskjaterohkes vees teistega kokku. Röövkalarohketes ojades gupid hoiduvad suurematesse parvedesse ja on ettevaatlikuma käitumisega. See omadus on pärilik – käitumiserinevused kestavad mitu põlve peale vangistusse viimist. Eksperiment: 200 gupit viidi ojasse, kus polnud röövkalu, 34 aastat (ca 100 põlvkonda) hiljem olid sealsete gupide järglased muutunud vähem seltsinguliseks ja ettevaatamatuks.
Emas sugupooled toodavad suuri munarakke, isas organismid väikseid, odavaid seemnerakke, mida võimalik suurtes kogustes toota. Emas sugupool on investor ja isas pool parasiit, mis püüab levitada oma geneetilist informatsiooni emassugupoole arvelt see ongi ürgema needus. Isase huvi paaruda võimalikult paljude emastega. Emase huvi - paaruda vaid parimate isastega; panustada oma järglastesse võimalikult palju. Emased on defitsiidis, isased peavad emaste pärast võitlema. · Isassugupoole meetodid konkurentsis sigimispartnerite eest. Emaste valikuvõimalused. Isaste võitlusvõtted: 1)Macho-isased (tehakse a'la võitlus - võitja saab emase endale), 2),,Taluperemehed" (isased, kes kaitsevad mingit territooriumi, mis sisaldab emaste ja nende järglaste jaoks olulisi ressursse), 3),,Rahamehed" (kingivad emastele toitu ja muud kasulikku),
järgi, ning nad elavad kolooniatena arktilistes rannikuvetes. Alamliigid 4 Hallhüljes: Läänemere hülglastest kõige suurem, teistest kergesti eristatav pika, suhteliselt kõrge koonu järg. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m. Isased võivad kaaluta 300-315 ja emased 150-200kg. Karvastiku värvus varieeruv, mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani, emased on enamasti heledad ja vähem laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasvalge. Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne- ja Põhjameres. Kõige idapoolsemaks levikualaks on Valge mere kael. Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse
olfaktoorseid signaalärritajaid. 17. Sensoorne ekspluateerimine, selle näiteid. Teatud ärritajad võivad osutuda palju efektiivsemateks kui teised seepärast, et mingil põhjusel on antud liigi isendite meeleelund(id) kujunenud juba ette eriti tundlikuks just sedalaadi ärrituste suhtes. Sellist sensoorse eelsoodumuse ärakasutamist oma päästiktunnustes nim. sensoorseks ekspluateerimiseks. Nt pikad sabad lasevad isastel paista ennast suuremana ja emased eelistavad suuremaid isaseid. Väikesed loomad on ,,armsad", see tekitab täiskasvanud loomadel soovi nende eest hoolitsed, mitte neile haiget teha. KÄITUMISE VALLANDUMINE. 1. Käitumise vallandumispõhjuste uurimise meetodid. Neurobioloogiline ja musta kasti meetod. 2. Neurobioloogiline ja "musta kasti" meetod, nende komplementaarsus. Neurobioloogiline uuritakse füsioloogilise mehhanisme, stimuleeritakse närve, parem lihtsate käitumiste uurimisel
Ajal kui närilisi on vähe sööb konni, kalu jms. Toidurohkel ajal teeb aga toidu ülejääkidest varusid. Kärp püüab saakloomi mitte üksnes maapinnalt, vaid ka suuremate näriliste urgudes. Sageli asub pärast elama nende urgudes. (Loomade elu, 1987). Kärpidel ei ole kindlat jooksuaega välja kujunenud. Tiinus kestab neil 240...390 päeva. Pojad sünnivad neil aprillist juunini. Poegi on tavaliselt ühes pesakonnas 3...9 (erandlikult kuni 18). Poegade silmad avanevad alles pooleteise kuu vanuselt. Sama kaua kestab ka imetamine. Pesakonnad lähevad lahku sügisel. Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani, jäädes keskmiselt siiski viie aasta kanti (Eesti selgroogsed). Karva vahetab kärp kaks korda aastas, karvavahetus langeb suuresti kokku lumikatte tuleku ja minekuga (Loomade elu, 1987). Nirk (Mustela nivalis) Nirk on väikseim kiskjaline
juulis. Poegi on tavaliselt 2-3. Lendoravad elavad 5-6 aastaseks. Kodupiirkonna suurus erineb sooti oluliselt. Keskmine kodupiirkond on isastel 57.8 ± 33.8 ha ja emastel 7.5 ± 6.5 ha. Emaste kodupiirkonnad ei kattu, isaste kodupiirkond hõlmab aga sageli mitme emase oma. Isased võivad sageli okupeerida sama pesa. Askeldavad pesast umbes 50 m raadiuses. Juveniilid disperseeruvad hilissuvel kodust umbes 2 km kaugusele. Mõned isendid, eriti emased võivad levida ka kuni 8 km kaugusele. Maailma faunas tuntakse 36 liiki lendoravaid 13 perekonnast. Nad on levinud Põhja-, osalt ka Kesk-Ameerikas, Kirde-Euroopas, Põhja-, Ida- ja Lõuna-Aasias. Meil leidub sellest sugukonnast ainult üht liiki oravaid harilik lendorav. See on oravast pisut väiksem näriline. Tema tüvepikkus on 14-21 cm, kahara saba pikkus kuni 14 cm. Selja pealt helehall pruunika varjundiga, kõhu alt valkjas. Puhashall talvekarv on eriti kohev ja siidjas.
keel mad Ladina Animalia Chordata Mammalia Phocidae Pinnipedia Phocidae Pusa keel Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus 1.2. Hallhülge üldiseloomustus Hallhüljes e. Halichoerus grypus (Joonis 2 - Hallhüljes e. Halichoerus grypus) on Läänemere suurim imetaja.(Tabel 2 - Hallhülge süstemaatiline kuuluvus). Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmeteda ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas. Häälitsused: sügavad piuksatused ja noortel loomadel ulgumine. 1.2.1. Eluviis Eestis on elupaigaks Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümbrus. Maailmas on veel kaks eraldi levilat. Üks asub Atlandi ookeani loodeosas Ameerika ranniku lähedal, Saint Lawrence'i lahe
toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad - nagu ka nende sugulased - taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms. Sinivaal Sinivaal (Balaenoptera musculus) on vaguvaallaste sugukonda sinivaala perekonda kuuluv vaal, suurim kiusvaalaline ja suurim kunagi Maal elanud imetaja.Mõnede väidete kohaselt on sinivaal suurim kunagi maakeral elanud loom. Sinivaal on kuni 33 meetrit pikk ja kaalub kuni 150 tonni. Isasloom on emasest tavaliselt väiksem. Suurim isend mõõdeti 1909, pikkuseks saadi 33,6 meetrit.Tema ladinakeelne nimi musculus tähendab 'lihaseline', kuid juhtumisi ka 'hiireke'.Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on nahaparasiitide kahjustused.Sinivaal elab kõikides maailmamere avaosades, välja arvatud rannikumeres ja troopilistes vetes.Sinivaal toitub antarktilistes vetes hiilgevähilistest (krillist), arktilistes vetes väiksematest koorikloomadest
varbalülini. Ilves kaalub kuni 30 kg ja pikkuseks on kuni 110 cm. Täiskasvanud isane ilves kaalub keskmiselt 21 kg ja emane 18 kg. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine pole kaugeltki täiuslik. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastaseks juba harvem. Paaritumine toimub jaanuarist märtsini ning pojad sünnivad mais juunis. Suguküpsus saabub isastel 30-, emastel 22-kuuselt. Tiinus kestab tavaliselt 74 päeva ja pesakonnas on harilikult 2-3 poega. Vastsündinud pojad kaaluvad 200 300 g. Aastas on 1 pesakond. Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob emale 2 kuu jooksul toitu. Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks. -2- Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Surevad või jäävad ellu ju mitte üksikud tunnused, vaid terved organismid. Isendi bioloogilist edukust mõjutab järelikult korraga isendi kogu genoom. R. Dawkins (1976, 1989) kasutas selle aspekti illustreerimiseks ilmekat metafoori sõudemeeskonnast. Iga üksik sõudja võidab, kui võidab kogu paatkond. Vilets sõudja heas paatkonnas võib tulla võitjaks, hea sõudja viletsas paatkonnas jääda kaotajaks. Geenid on nagu sõudjad, isend nagu paatkond. Iga üksiku geeni (alleeli) sagedus järgmises põlvkonnas suureneb, kui ta on seotud keskmisest edukamate geenikombinatsioonidega ehk isenditega. Isend on geeni seisukohalt üksnes vahend endasuguste taastootmiseks. Isendi bioloogilise edukuse tunnustatud mõõduks on tema poolt elu jooksul produtseeritud ja suguküpsuse saavutanud järglaste koguarv ehk eluaegne sigimisedukus (lifetime reproductive success).
Palju söövad nad ka erinevaid putukaid (sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega. Sigimine Jooksuaeg on enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Tiinus vältab tavaliselt 7...9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1...2 (harva kuni 5) abitut poega. Areng Poegade silmad avanevad ühe kuu vanuselt. Imetatakse poegi 4...5 kuu jooksul. Esimese talve veedavad pojad emasloomaga koos. Täielikult iseseisvuvad noored loomad peale kolmandat eluaastat. Suguküpsus saabub neljandal või viiendal eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib viiekümne aastani. Koht Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene. ökosüsteemis
Toimud lõhestav valik väikesed rakud said ühineda vaid suurte rakkudega Heteroseksuaalsus · Emassugupool toodab suuri (muna)rakke (toitained, energia), isassugupool väikeseid (ainult DNA) · Emane on investor, isane on parasiit huvide konflikt o Isase huvi: paaruda võimalikult paljude emastega (odavad ja palju sperme) o Emase huvi: paaruda vaid parimate isastega (munaraku tootmine kallis) Emased on defitsiidis, isased on omavahel konkurendid Isaste võitlusvõtted · Macho-isased suured, tugevad ja võitlevad omavahel (põdrad) · ,,Taluperemehed" territoriaalsed isendid (lõvid) · ,,Rahamehed" nt linnud, kes annetavad kala pulmakingiks · Ilueedid nt paabulinnud · Petised nt sääsed, kes kingivad ainult tühja kingikarbi · ,,Tõelised" parasiidid nt sarvkala, kelle isased imevad end emaste kõhu külge, toituvad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
