Laialt levinud, eriti parasvöötmes; kõikjal kus leidub samblaid või samblikke (ka Arktika ja Antarktika). Elavad kõdus, taimedel ja vee pindkilel. Eestis umbes 150 liiki. Selts: Harkhännalised (Diplura) Pikkus 2-5mm. Värvuselt valkjad, kollakad; kehas puudub pigment. Pikad tundlad; koosnevad 10 või enamast segmendist; meenutab pärlikeed. Pea ümara kujuga. Silmad puuduvad Rindmik koosneb kolmest selgesti eristatavast segmendist. Rindmiku igale lülile kinnitub paar jalgu. Tagakeha koosneb 10 selgesti eristatavast lülist. Viimasel tagakehalülil pikad urujätked, mis on kaetud karvakestega. Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) Selts: Harjashännalised (Thysanura) Pikkus kuni 1,5
75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk –
keskele nagu kummarloomadel). Kombitsaid saab loomiku sisse tõmmata. Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid. Hingamis-, ringe- ja erituselundeid pole, närvisüsteem on lihtne. Paljudel on väline lubitoes. Munad arenevad kas emaloomiku sees või vabalt; merelistel on planktilisi vastseid. 25. Kõikidel esineb mingis elustaadiumis kidaline kärss. Jõhvussil vastne kärsaga; siilussil pikkade harjastega eesots(kidalise kärsa moodi), vastne sarnane; rüüloomal katavad harjased kogu pead, vastne sarnane, vähem okkaline; kidakärss ees kidaline kärss kinnitumiseks, vastne samasugune; keraskärss eesotsas sissetõmmatav ruljas ogaline kärss. 26. Alamatel ja kõrgematel ussidel on mitmeid ehituslikke erinevusi: kõrgematel ussidel
meenutavad väikesi täiskasvanud karpe. Järvekarbi glohhidid (emast väljunud pisikesed karbid) nugivad mõned nädalad pärast emakarbist vabanemist kaladel, et pääseda nii jões ülesvoolu ning mitte sattuda merre. 37. Jõekarplaste (Unionidae) ja rändkarbi (Dreissena) võrdlus: eluviis, sigimine, levimine Jõekarplased: eluviis: elavad põhja kinnitunult, kolooniatena, filtreerivad vett. Sigimine: isaskarp heidab oma sugurakud vette, vastseid pole, väikesed karbid arenevad emasloomas ning pärast vabanemist nugivad teatud aja kaladel (lõpustes või uimes), seejärel ühinevad vanemate karpide kolooniatega (sinna meelitavad neid feromoonid). Rändkarp: Eluviis: elavad kolooniatena, tahkele substraadile kinnitunult (suvalised vees olevad objektid, k.a. üksteise kojad ning teiste, suuremate karpide kojad). Väga võimsad filtreerijad. Viljastamine toimub vees, tekib trohhofoor, kes elab vabalt,
võrsekärbse kahjustustega. Orasheinal on suve jooksul kaks pahkingerja põlvkonda, teraviljadel ainult üks. Kahjustusi on avastatud ka Eestiga piirnevatel Venemaa aladel, Lätis ja Leedus. Vanad orasheinaga umbrohtunud heinasiilud soodustavad nematoodi levimist. Saastunud söötide ülesharimisel ei tohi seal mitme aasta jooksul taliteravilja kasvatada. Ka põlluservad tuleb hoida umbrohuvabad. Õigeaegse sügiskülvi puhul augusti lõpust kuni septembri alguseni on suur osa vastseid veel orasheina juurtel pahkadena, mullas leidub neid suhteliselt vähe. Levimist soodustab liigniiskus, oluline on pinnavee ärajuhtimine. 7 Ingerjate hulka kuulub ka ainus juureparasiit juure-pahkingerjas (Subanguina radicicola), kes on Eestis laialt levinud nurmikatel ja teistel kõrrelistel heintaimedel. Selle
lamenenud. Lülid on üksteisega laialt ja tihedalt liitunud. Evolutsiooni käigus on sellest ehitusplaanist mitmesuguste kohastumiste tõttu välja arenenud mitmed erineva kehakujuga vormid: pikk silinderjas nõelhark, kerajas poilased ja kärsaklased, ketasjas - lutikad ja täid, külgedelt kokku surutud kirbud, sipelgjas sipelgad. Siiski on suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid putukaid. 2. Keha liigestus. Pea, rindmik ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm pari toitumisega seotud jätkeid ehk suiseid. Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik. Igale rindmikulülile kinnitub kõhtmiselt 1 paar lülilisi jäsemeid. Selgmiselt kinnituvad kesk- ja tagarindmikule tiivad, kummalegi 1 paar. Tagakeha koosneb ürgselt
Väga erineva kehakujuga. Elavad nii vees kui maismaal. Keha sees kõvast ainest osakesed. Kõige algelisemad ja vanemad hulkraksed loomad. Enamik elab ookeanides, aga ka magevees, eestis järvekäsnad. Väga ei liigu, kinnitud põhja või mingi asja külge. Kasvult 1 mm kuni 2 m. Nad ei fotosünteesi, seega on loomad ja toituvad teistest organismidest, rakud rakukestata nagu loomadel. Käsn on pooriline, värvilised. Selgelt eristuvaid kehaosi pole. Liikuv vesi kannab nende vastseid uude kohta, paljunevad suguliselt. Pole kudesid ega elundeid. Nad ei liigu toidu saamiseks, vaid vesi liigub läbi tema. Pole närvisüsteemi. Käsna hoiab püsti sisetoes (kõvadest räni – ja lubiainest) okistest ja elastsetest sarvainekiududest võrgustik. Osad on ka pehme kehaga, nt pesukäsnad. Nad on looduses tähtsad biofiltrid, sest nad puhastavad vett, pakuvad teistele organismidele varju (väikesed vähid). Nad pole ka väga ise teistele toiduks,
Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid poolavatud paiku loopealsetel ja nõmmedel. (Wikipedia, 2011) Nõmme-võrkliblikas (Melitaea cinxia) Esineb kõikjal Aasias, Euroopas, välja arvatud Portugal, Hispaania kesk- ja lõunaosa ja Põhja-Skandinaaviaja Inglismaa
Linnustik on suhteliselt liigirikas pesitsevad ligi sadakond, toitub ja peatub läbirändel veel umbes 60 liiki. Linnustik oleneb sootaimestiku tüübist roostik, põõsassoo, puissoo, madalmurus rohusoo, kas esineb veega ümbritsetud alasid jne. Eriti ohtralt leidub ämblikke: madalsoodes 156 liiki, siirdesoodes 170 liiki, mõlemis võivad esineda 75 liiki (Vilbaste; A.). Üle 1500 liigi putukaid eriti ohtralt mardikalised, samuti kahetiivalised ja tirdid. Tegelikult valdavad taim- ja kõdutoidulised liigid, aga inimene märkab loomulikult röövtoiduliste küllust parmud, sääsed, kiilid, ämblikud. SIIRDESOOD Soo moodustumise teine etapp enamasti. Turvast tavaliselt üle 1 meetri. Turbas suureneb turbasambla- ja tarnaturba ning pillirooturba osakaal (madalsoos enam rohu- ja lehtsamblaturvast). Soo toitub osaliselt põhjaveest, teine osa sademeteveest. Olenevalt toitumistingimustest taimestik ja mikroreljeef mitmekesine.
omane kuju, suurus ja värv ja neid munetakse kas ühe- või mitmekaupa üksteise kõrvale või kuhjakestesse. Munad paigutatakse tavaliselt toidu lähedusse, et koorunud vastsel oleks toidulaud kaetud. Näiteks lehesööjad putukad munevad lehtede alla, parasiidid aga isegi ohvri keha pinnale või selle sisse. Lisa Kõrvahargid ja ämblikud on selgrootutest ühed vähesed, kes on hoolitsevad lapsevanemad. Kõrvahargid valvavad ja puhastavad arenevaid mune ning kaitsevad koorunud vastseid. Mõned ämblikuemad aga mässivad munad kookonisse ja kannavad neid ning ka vastkoorunud poegi endaga kaasas. Miks on kasulik areneda moondega? Suurem osa selgrootuid areneb moondega. Nende munadest koorunud järeltulijad on vastsed, kes on esialgu kujult hoopis teistsugused kui vanemad ja kes kasvades muutuvad. Vastsed saavad oma eluga iseseisvalt hakkama. Kuna nende eluviis ja elupaik erineb suuresti vanemate omast, ei konkureeri nad viimastega toidu pärast.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
