Tänaseks ollakse ühel meelel, et keelesugulus ei tähenda seda, et kõik uurali rahvad oleksid omavahel veresuguluses või kultuuriliselt sarnased. Ka seatakse üha enam kahtluse alla uurali keelte ühtse algkeele ja kitsal territooriumil asunud algkodu olemasolu.2 Uurali keeli on olnud tavaks jaotada suurematesse rühmadesse järgmiselt: läänemeresoome (liivi, eesti, vadja, soome, isuri, karjala, vepsa), saami, volga (ersa, moksa, mari), permi (udmurdi, komi), ugri (ungari, handi, mansi) ja samojeedi (neenetsi, eenetsi, nganassaani, sölkupi) keeled. On teada ka mitu uurali keelkonda kuulunund väljasurnud keelt nagu volga rühma merja või lõunasamojeedi kamassi keel. Siiski peab teadvustama seda, et keelte klassifitseerimine ei vasta iial täpselt reaalsele situatsioonile ja keelte omavahelised piirid on tunduvalt keerukamad kui traditsioonilises skeemis. Ka keelte ja murrete vahel on pahatihti raske selget joont tõmmata ning keeleteadlased