Kodukirjand Mida hindan õpetajas? Õpetajad on olnud meie kõigi jaoks tähtsad isikud. Nemad on meile tarkust andnud, aidanud ette valmistada eelseisvaks eluks. Ka pedagoogid ise on oma teadmised saanud ei kelleltki muult kui oma kunagistelt õpetajatelt. Nii nagu koole, on ka õpetajaid erinevaid. Eriti väljendub see iseloomus. Mõni õpetaja on kannatlik, aitab õpilasi ülesannetega, on lõbus, räägib erinevatel teemadel õpilastega ja jagab nõuandeid, teine õpetaja aga on range, ei lase korda rikkuda ja karistab kohe vastavalt. Igas koolis on vähemalt üks pedagoog, kes on range ning taunib tunniajal muude asjadega tegelemist peale õppimise. Kuigi õpilaste silmis ei pruugi ta kõigi lemmik olla, annab ta sageli parima hariduse. Õpetaja juures on palju aspekte, mida hinnates kujuneb temast üldine arvamus.
ajal muude asjadega tegelemist peale õppimise. Kuigi õpilaste silmis ei pruugi ta kõigi lemmik olla, annab ta sageli parima hariduse. Mida mina siis õpetajas hindan? Loomulikult peab ta oma ainet hästi tundma. See on muidugi kõige tähtsam. Ka on tal vaja head suhtlemisoskust lastega. Kui ikka õpilasega läbi ei saa, ei tule ka tulemused paremad. Veidike randust ei teeks ka paha. Muidugi mitte nii palju, et ühe kaasõpilasega vahetatud sõna eest ukse taha saadetakse. Tähtis on veel, et õpetaja oleks ettevõtlik, eriti kui ta on klassijuhataja. Ekskursioonide, klassiõhtute ja muude ürituste korraldamine lähendab teda õpilastega. Võin tõdeda, et minu õpetajad on üsna head. Kuna klassid on väikesed, saab tegeleda iga lapsega eraldi, vastupidiselt eliitkoolides, kus kõik käib justkui konveierilindil. Nagu eksamitulemustest näha, ei jää me neist niinimetatud ,,unelmate koolidest" sugugi maha. Meie kool, oma õpilaste ja õpetajatega, on üks väga hea kool hariduse
Mida hindan õpetajas? Noored veedavad väga palju aega koolis, et omandada haridust. Peaaegu iga päev puutume kokku mitmete erinevate õpetajatega. Mõned on halvemad, teised paremad. Mis on see, mida mina hindan õpetajas? Eelkõige peab õpetaja armastama oma tööd ning olema abivalmis. Kui ta teeb midagi, mis talle meeldib ja huvi pakub, siis paistab see ka välja. Õpilastelgi kasvan huvi aine vastu, kui seda antakse huvitavalt. Ta peaks vajaduse korral tegema konsultatsioone õpilastele, kellel on selle ainega raskusi ning neile, kellel on huvi ja tahavad midagi veel lisaks õppida. Kuna kool on peamine õppeasutus ning seal käivad haridust saamas paljud noored inimesed, siis peavad pedagoogid oskama lastega tegeleda
Sport tähendab võitude hinda ja kaotuste kibedust Spordis on nii kurbi hetki,kui ka õnnelikke.See ei tohi mõjutada sportlase eesmärke ega enesekindlust.Sport on nii äri ,kui ka töö ja aint pühendunud sportlane saavutab enda eesmärke. Kaotus on sportlasele isegi vajalik.Pole ühtegi sportlast,kes pole enda spordikarjääri jooksul kogenud kaotust.Nagu judokas Aleksi Budõlin on öelnud ,,kaotusest õpib sportlane rohkem kui võidust".Täpselt nii see ongi kuna,kui sportlane kaotab ta hakkab mõtlema,mis ta valesti tegi?,mis ta peaks tegema,et neid vigu vältida?Olen ise kogenud seda kibedat tunnet,kui kaotus on väga valus.Peale seda ma panin ennast mõtlema ,et edasipidi neid vigu vältida ja võidu himu kasvas peale kaotust,tahtsin tõestada ,et ma suudan võita.Peale kaotust,võistlustel olid mul järgmised võistlused Eesti Meistrivõistlused,kus ma vältisin varem tehtud vigu ja võitsin. Võitude hind on väga kallis ja tuleb igat võitu hinnata väga kõrgelt.Kui spo
Eeskujud õpetavad Igal inimesel on keegi, kes on talle eeskuju, figuur, kelle pealt malli võtta. Eeskujusid on erinevaid need, kelle olekus on ülekaalus head omadused, need, keda tunneme üksnes halbade tegude järgi, ja need, kes jäävad kahe eelneva inimtüübi vahele. Oma suhtumisega avaldavad nad aga kõik ümbritsevatele inimestele mõju, mis võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Nõnda võibki öelda, et eeskujud õpetavad. On eeskujusid, kes on tuntud suuremale rahvahulgale kui ühe inimese sõprusringkond tavaliselt on, ehk staarid. Üha levinum on arusaam, et kuulsad inimesed elavad luksuslikku elu, laristavad raha, mida neil üleliia palju on, ning naudivad meedia tähelepanu. Peab tunnistama, et enamasti see ka nii on. Sellist elustiili, nagu nende eeskujul on, ihaldavad aga ka paljud teised inimesed ning eesmärgini jõudmiseks vahendeid ei valita. Siinkohal võib tuua ühe tagasihoidliku näite Eesti varal: nimelt kasutavad viimase
Õnn ja rõõm Õnn ja rõõm need on nii päikeselised sõnad. Nooremana arvasin, et õnn on pisike heledapäine patsidega tüdruk ja rõõm tema tumedapäine sõber. Mingil määral tahaksin siiani uskuda, et nii see on. Olen alati nõustunud väitega, mis ütleb, et meie ise oleme omaenese õnne sepad ja rõõmu kujundajad. Siiski kujundab seda paratamatult saatus. Aga mis need õnn ja rõõm siis tegelikult on? Need sõltuvad suuresti sinu väärtushinnangutest, valikutest, mida sa teed, maailmapildist ning kasvukeskkonnast. Nende kaalutluste põhjal võin ja peangi end väga õnnelikuks inimeseks. Minu jaoks peitub õnn üpriski pisikstes asjades. Tahan rõõmu tunda igast positiivsest juhtumist või juhusest. Pean oma suurimateks õnneallikateks perekonda, head tervist, sõpru, häid tulemusi haridusmaastikul, sporti, ühtekuuluvustunnet, sallivust
Kas mulle meeldib Eestis elada? Eesti on küll väikeriik,kuid mulle meeldib siin elada.Mulle ei loe,et oleme vaid väikeriik,ma hindan seda,et elan vabas demokraatklikus riigis. Eesti on mu kodu ja armas paigake.Eesti on mu südames väga erilisel kohal.Mis mind siiski köidab Eestimaa juures? Miks pole ma vanematele peale käinud,et kolime välismaale,seal on elu lillelisem,kui siin kargel vihmasel Eestimaal.Ei, välismaa pole mulle.Tänapäeval on see noorte seas populaarsust kogunud,kuid minu ja mu lähedaste seas mitte.Ma armasatan Eestimaad,elan maal millel on omad rikkused. Selleks ei pea olema 1/4 kogu maailmast,et olla rikas ja silmapaistev.Selleks et rikas olla piisab ka 45227.ruutkilomeetrist on piisavalt ruumi ,et siin oma asja ajada. Üks köitvamaid tegureid siin maal on kaunis loodus.Siin on maaliline loodus,justkui Leonarda Da Vinci maalinäitusel,kus on hulga kunstniku kauneid töid.Salapäraseim on see,et mind köidab:kultuur,keel ja loodus.Ma istu
Vaadates ajas tagasi mõnisada aastat, näeme, et tolleajane elu-olu kujutab endast hoopis midagi muud kui tänapäevane. Lapsed kasvasid üles taludes ning tihtipeale puudus neil kontakt välisilmas sündivaga. Kõigil olid oma ülesanded kes pidi vanemaid põldude harimisel aitama, kelle ülesandeks oli loomade karjatamine, kes oli sunnitud oma väiksemate õdede-vendade eest hoolitsema. Kõiksugused teadmised ja oskused omandati pereliikmetelt õppides, raamatud ja õpikud olid sel ajal luksus ning harva oli peres ning ka kogu külas inimesi, kes kirjakeelt mõistsid. Sajanditetagune kord ei nõudnud laialdasi teadmisi, talurahval puudus isegi võmalus tarkuseid omandada. Tänapäeval on see aga väljapääsmatu. Oma igapäevaelus puutuvad enamik minu eakaaslastest kokku kooliga. See on koht, kus oleme sunnitud käima, et edasises elus midagigi saavutada nii see on, kuid kuidas noored seda väärtustada oskavad? Üsna tihti kuulen kaasõpilaste suust nurinat ja rahulolematus
Kõik kommentaarid