KASUTUSLEPINGUD (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas üürnik peab asja kasutama ?
  • Millal saab aga rääkida juhuslikust sündmusest ?
  • Kuid kelle vastu saab esitada liisinguvõtja antud nõude ?
  • Mille alusel saab käsundisaaja tegutseda ?
  • Mille poolest erineb käsundusleping töövõtulepingust ?
  • Kuid millises ulatuses tuleb käsundisaajal teavitamiskohustust täita ?
  • Kes ei ole sõlminud lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ?
 
Säutsu twitteris

KASUTUSLEPINGUD
Kasutuslepingud on üks suuremaid lepingurühmi võlaõigusseadused. Kõikide kasutuslepingute ühiseks tunnusjooneks on eseme kasutusse andmine kindlaksmääratud perioodiks ja peale kasutuslepingu lõppemist või lõpetamist on kasutaja kohustatud kasutusse võetud asja kasutusse andjale tagastama.
Kasutuslepingute alusel läheb kasutusse andjalt kasutajale üle eseme kasutus ja valdusõigus ning kasutusse andja peab tegema võimalikuks asja kasutamise ja valdamise.
Valdus AÕS § 32 järgi on tegelik võim asja üle. Seega eseme kasutusse võtjast saab seaduslik otsene valdaja.
ÜÜRILEPING
Üürilepingu olemus
Üürileping on oma olemuselt kasutusleping, mis on igapäevaselt üks levinumaid kasutusalaga lepinguliike.
VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üürileandja andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu. See tähendab, et üürilepingut saab sõlmida kõikide asjade kasutusse andmiseks . Asi TsÜS § 49 lg 1 kohaselt on kehaline ese. Seega õigusi ja muid hüvesi üürilepingu alusel kasutusse anda ei saa. Kui üks isik soovib anda teisele isikule kasutusse õigusi või muid hüvesi tuleb isikute vahel sõlmida rendileping .
Üürileping on oma olemuselt tasuline kestvusleping . Üürileping on kestvuleping, kuna lepingu eesmärk on suunatud püsivate kohustuste või korduvate kohustuste tekkimisele. Nt üürnik peab maksma VÕS § 271 alusel asja kasutamise eest üüri ning praktikas toimub üüritasu maksmine igakuiste maksete kaudu.
VÕS jõustumisega muutus senikehtinud regulatsioon . Enne VÕSi jõustumist, reguleeris üürilepinguga seonduvat elamuseadus ja enne seda ENSV Elamukoodeks. Elamuseaduse kohaselt sai üürilepingu esemeks olla vaid eluruum . Kõiki muid asju sai kasutusse anda rendilepingu alusel.
VÕS kohaselt saab üürilepingu esemeks olla kõik esemed, kaasa arvatud eluruum. Seega üürilepingu alusel saab anda kasutusse nii eluruumi kui ka äriruumi. Samas tuleb tähelepanu pöörata tõsiasjale, et enam ei ole võimalik üüri- ja rendilepingut üksteisest eristada mitte lepingu eseme järgi vaid lähtuda tuleb hoopis teistest kriteeriumidest. Üüri- ja rendilepingu eristamisel on määravaks see, kas asja kasutajal tekib õigus ka asja viljadele või mitte. Seega rendilepingu puhul on peamiseks eesmärgiks vilja saamine ja vilja saamise õigus rentnikul . Riigikohus on leidnud, et rendileping eristub üürilepingust oma eesmärgi poolest, st rendilepingu puhul on esmatähtis renditud eseme korrapärase majandamise käigus kasu saamine.
Kuna üürileping on oma olemuselt kasutusleping ja üürilepingu alusel saab kasutusse anda kõiki asju võib isikutel tõusetuda küsimus, et mille poolest erineb üürileping rendilepingust. Nagu eelpool juba öeldud , siis lepingute peamiseks eristamise kriteeriumiks on see, et rendilepingu puhul tekib rentnikul õigus ka korrapärase majandamise käigus saadavale viljale. See asjaolu peab olema üheks oluliseks lepingupoolte eesmärgiks. Kas tegemist on üüri- või rendilepinguga, ei sõltu mitte lepingu pealkirjast, vaid lepingu sisust ja poolte tegelikust tahtest. Viljaks saab tulenealt TsÜS § 62 olla nii loodus- kui ka õigusvili, st et rendilepingu alusel saadavaks viljaks võib olla ka õigussuhtest saadav tulu.
Üürilepingu alusel tekib ühel isikul, st üürnikul, seaduslik alus kasutada teisele isikule, st üürileandjale, kuuluvat asja. Seega üürilepingu alusel tekib üürnikul õigus asja seaduslikult vallata ja kasutada. Valdus tähendab tegelikku võimu asja üle. Oluline on meeles pidada, et üürilepingu alusel ei lähe üürnikule üle käsutusõigust, st üürnik ei saa mõjutada asja õiguslikku staatust. Näiteks üürnik ei saa üüritud asja vabalt võõrandada teistele isikutele.
Üürilepingu sõlmimine.
Selleks, et üürnikul tekiks seaduslik alus asja vallata ja kasutada tuleb isikute vahel sõlmida üürileping. Tulenevalt VÕS § 9 lg 1 loetakse leping poolte vahel sõlmituks, kui pakkumus on saanud nõustumuse. Samas ei tohi unustada, et lepingu sõlmimiseks tuleb isikutel saavutada kokkulepe lepingu olulistes tingimustes. Millised tingimused on aga olulised, seda tuleb hinnata igas olukorras eraldi, sest see on fakti küsimus ja seega peavad lepingupooled omavahelise kokkuleppe kaudu kindlaks määrama lepingu olulised tingimused. Seadusandja on VÕS § 271 ette näinud lepingu olulised tingimused, milles tuleb lepingupooltel minimaalselt kokku leppida. VÕS § 271 tulenevalt on üürilepingu olulisteks tingimusteks üleantav asi ja lepingu alusel makstav tasu.
Üürilepingu poolteks tulenevalt VÕS § 271 on üürnik ja üürileandja.
Üürileandjaks lepingu sõlmimisel võib olla nii asja omanik kui ka kolmas isik, kellel konkreetse asjaga õiguslik seos puudub. See tähendab, et iga isik võib võtta endale üürilepinguga kohustuse mõne asja väljaüürimiseks, nt iga isik võib sõlmida õiguslikult siduva üürilepingu teisele isikule kuuluva maja välja üürimiseks. Antud õigus tuleneb VÕS § 12 lg 1, mille kohaselt ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli lepingu täitmine võimatu või et üürileandjal ei olnud asja käsutamise õigust.
Üürilepingu alusel tekib üürileandjal asja üürniku kasutusse andmise kohustus ja üürnikul tekib õigus nõuda üürileandjalt asja üleandmist.Kui üürileandjana sõlmib üürilepingu isik, kellel konkreetse asjaga õiguslik seos puudub, siis on üürilepingu täitmine võimatu. Üürilepingu täitmise võimatus ei välista aga üürniku poolsete üürilepingu rikkumisest tulenevate nõuete maksmapanekut üürileandja suhtes. Kui üürileandja üürnikule asja üle ei anna võib üürnik kohaldada üürileandja suhtes õiguskaitsevahendeid, nagu näiteks kahju hüvitamist .
Üürilepingu sõlmimisel tasuks üürnikul kontrollida, kas üürileandjal on õigus asja kasutusse anda või mitte (nt allüürile andmise õigus). Sest juhul, kui üürileandjal puudub õigus asja kasutusse anda, tekiks üürnikul üksnes kahju hüvitamise nõudeõigus ürileandja vastu, mis aga ei pruugi olla üürniku huvides.
Üürilepingu sõlmimisel tuleb tähelepanu pöörata ka erisätetele, mis on rakendatavad eluruumide ja äriruumide kasutusse andmiseks. Vastava eriregulatsiooni peab tagama elu- ja äriruumide spetsiifika arvestamise ja üürilepingu nõrgema poole kaitse. Üürilepingu nõrgemaks pooleks peetakse üürniku. Üürniku huve kaitseb näiteks, VÕS § 275, mille kohaselt on üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe poolte vahel tühine ning vastava kokkuleppe olemasolul kohaldatakse seaduses sätestatut. Näiteks üürnik ja üürileandja lepivad üürilepingus kokku üürilepingu erakorralises lõpetamises ja teevad seda selliselt , et üürileandjal on õigus üürileping lõpetada, kui üürnik on viivituses ühe kuu üüri maksmisega. Seline kokkulepe on aga poolte vahel tühine, tulenevalt VÕS § 275 ja seda põhjusel , et VÕS § 316 lg 1 kohaselt võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui:
üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. Seega pooltevaheline kokkulepe on kaldunud seaduses sätestatust kõrvale ja seda üürniku kahjuks.
Loomulikult üürniku kasuks võib aga alati seaduses sätestatust kõrvale kalduda.
Vaatamata sellele, et üürilepinguid võib sõlmida kõikide asjade kasutusse andmiseks, sõlmitakse üürilepinguid tihtipeale ikkagi eluruumi kasutusse andmiseks. Kuna üürilepinguid sõlmitakse eluruumi kasutusse andmiseks ning VÕS- st tulenevad eluruumi üürnikule spetsiifilised õigused, tuleb alati üürnikul ja ka üürileandjal selgeks teha, mida saab käsitleda eluruumine ja mida äriruumina.
VÕS § 272 lg 1 kohaselt saab eluruumina käsitleda ennekõike elamut või korterit , mis on mõeldud alaliseks kasutamiseks. Elamuna tuleb mõista eelkõige elamiseks mõeldud hoonet või ka hoone osa - näiteks kaheks jaotatud elamu puhul. Korterina võib käsitleda piiritletud ruumi või ruume elamiseks mõeldud majas , mis moodustavad piiritletud terviku ja mis võimaldavad seega iseseisvat kasutust . VÕS § 272 lg 1 tulenev eluruumi mõiste määratlus ei ole ammenda, seega eluruumina võime käsitleda alati kohta, mis on mõeldud alaliseks elamiseks, arvestades keskmist elukvaliteedi standardit. Samas ei tohi eluruumi mõiste määratlemisel rõhku panna alalise elamise mõistee, sest eluruumina võib käsitleda ka näiteks suvilat, kus on võimalik elada üksnes teatud aastaaegadel.
Äriruumiks VÕS § 272 kohaselt on aga majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Tuleb tunnistada, et tegemist on äärmiselt laia määratlusega, kui arvestada, et ka eluruum võib olla majandus- ja kutsetegevuseks kasutatav koht.
Seega peaksid isikud enne lepingu sõlmimist kindlaks tegema, kas kasutusse antavaks ruumiks on elu -või äriruum.
VÕS § 272 lg 4 on välja toodud erandid, millal elu- ja äriruumide kohta käivaid sätteid ei kohaldata. Elu- ja äriruumide kohta käivaid sätteid ei kohaldata järgmistel juhtudel:
1) majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepingutele tähtajaga mitte üle kolme kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks sõlmitud üürilepingutele;
2) üürilepingutele, mille eesmärk on ruumide allkasutusse andmine tulunduslikul eesmärgil;
3) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mis on osa üürileandja enda poolt kasutatavatest eluruumidest, mille üürileandja on suuremas osas sisustanud.
4) üürilepingud, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest.
VÕS ei ole sätestatud üürilepingule kohustuslikku vormi, st tulenevalt vormivabaduse põhimõttest võib üürilepingu sõlmida ükskõik millises vormis, suuliselt, kirjalikult, kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis jne.
Kuid VÕS eriosas sätestatud erinormid, mis on kohaldatavad eluruumi üürilepinguga, avaldavad mõju ka üürilepingu vormile. Näiteks VÕS § 274 kohaselt loetakse eluruumi üürileping tähtajaga üle ühe aasta sõlmituks tähtajatult, kui lepingu sõlmimisel ei ole järgitud kirjalikku vormi. Aastast tähtaega hakatakse arvestama mitte üürilepingu sõlmimisest, vaid alates üüritud eluruumi üürnikule üleandmisest. Need kaks ajahetke võivad kuupäevaliselt erineda.
Lepingupooltel tuleb aga kokkulepete tegemisel arvestada ka VÕS § 273 tuleneva põhimõttega. Antud paragrahvi kohaselt on tühine kokkulepe, mis seab eluruumi üürilepingu sõlmimise või jätkamise sõltuvusse üürniku kohustusest üürileandja või kolmanda isiku suhtes, kui see kohustus ei ole otseselt seotud üüritud eluruumi kasutamisega. Seega pooltevaheline kokkulepe eluruumi üürilepingu sõlmimisel ei saa olla tingimuslik, va kokkulepped, mis on seotud eluruumi kasutamisega. Näiteks võivad lepingupooled kokkuleppida eluruumi kasutamise tingimustes ja teha seda selliselt, et üürnik on kohustatud üürileandjale või kolmandate isikute kasuks täitma teatud kohustusi.
Üürilepingu sõlmimisel tuleb lepingupooltel arvestada ka VÕS § 281 tuleneva põhimõttega. Nimelt kokkulepe üürniku õiguste välistamise või piiramise kohta seoses üüritud asja lepingutingimustele mittevastavusega on tühine, kui üürileandja teadis või pidi teadma lepingu sõlmimisel, et asi ei vasta lepingutingimustele ja ei teatanud sellest üürnikule. Seega selleks, et lepingupooled saaksid lepingus kokkulepida üürniku õiguste piiramises seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, tuleb üürileandja teavitada üürniku kõikidest asjaoludest, mis on setud asja mittevastavusega lepingutingimustele.
ÜÜRILEPINGU POOLTE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
VÕS on sätestatud peamised üürilepingu poolte (üürniku ja üürileandja) õigused ja kohustused. Lepingupooled võivad VÕS tulenevaid õigusi ja kohustusi muuta ja täiendada pooltevahelise kokkuleppe kaudu. Seega võivad õigused ja kohustused tuleneda ka poolte vahel sõlmitud lepingust, mida VÕS-st tulenevad kohustused võivad täiendada.
Nagu eelpool öeldud peavad lepingupooled lepingu sõlmimiseks kokkuleppele jõudma olulistes tingimustes, see tähendab ühtlasi ka kokkuleppe saavutamist olulistes kohustustes.
Tulenevalt VÕS § 271 on üürileandja peamiseks kohustus anda üürniku kasutusse asi ja võimaldada asja kasutamist kogu lepingu kehtivuse jooksul ja üürniku peamiseks kohustus on maksta üürileandjale selle eest tasu.
Lisaks VÕS-st tulenevatele kohustustele võivad lepingupooled lepingu sõlmimisel ette näha ka muid olulisi kohustusi.
Üürileandja õigused ja kohustused
Tulenevalt VÕS § 276 lg 1 peab üürileandja andma üürnikule üle kokkulepitud asja koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagades asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal.
Üürileandja kohustus anda üürnikule üle kokkulepitud asi koos päraldistega tähendab üürileandaja kohustust võimaldada üürnikule asjaga seotud valduse ülemineku, ehk üürnikul peab olema võimalus teostada faktilist võimu asja üle. Üldjuhul läheb koos valdusega üle ka asja kasutusõigus , mis tähendab, et üürnikul on õigus asja igal ajal kokkulepitud viisil kasutada.
Asja üleandmisel peab asi olema ka lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Seetõttu tuleks lepingupooltel lepingu sõlmimise hetkel kindlaks määrata ka asja kasutusotstarve ja sellest tulenevalt ka tingimused, milleleõleantav asi peab vastama. Kui eraldi kokkulepe asja kasutusotstarbe kohta puudub, tuleb kasutusotstarbe väljaselgitamisel lähtuda asja üldisest kasutuseesmärgist.
Kuna lepingupooled saavad kokkuleppe alusel kindlaks määrata asja kasutuseesmärgi, siis võivad lepingupooled kindlaks määrata asja kasutamise tingimused. Näiteks võivad lepingupooled kokkuleppel keelustada asja kasutamisel suitsetamise, mis võib kahjustada lepingu kasutuskorda.
Kui lepingus ei ole kokkulepitud asja üleandmise kuupäeva ja korda tuleb asja üleandmisel lähtuda mõistlikuse põhimõttest, mis tähendab ennekõike üürileandajale kohustust anda asi üürnikule üle mõistlikku aja jooksul ja viisil.
VÕS-i § 276 lg 1 tulenevalt on üürileandja kohustatud hoidma asi lepingu kehtivuse ajal lepingujärgseks kasutamiseks võimaldavas seisundis. St üürileandjale kohustust kõrvaldada asjalt omal kulul kõik puudused, mis ei ole tekkinud üürniku süül või mis ei ole pisipuudused, mille kõrvaldamise kohustus on üürnikul. Antud kohustus ei tähendab, et asja seisund ei või lepingu kehtivuse ajal halveneda. Asja seisund võib küll halveneda, kuid mitte niipalju, et see takistaks asja lepingujärgset kasutamist. Kuna lepingupooled saavad lepingu sisu ise kujundada võivad lepingupooled kokkuleppel puuduste kõrvaldamise kohustuse panna ka üürnikule, va eluruumi üürilepingus.
Riigikohus on asja korrashoiukohustuse osas leidnud järgmist. Juhul, kui üürileandja andis üürnikule üle poeruumid, siis peab üürileandja tagama, et üürnik saaks ruume poeruumidena kasutada kogu lepingu kehtivuse ajal. See kohustus hõlmab endas ka kohustust viia ruumid vastavusse õigusaktide muutmise teel muutunud nõuetega, seda isegi siis, kui õigusaktide muutumine ei olnud üürileandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav ega lepingupoolte mõjusfääris ning kui üürileandjal puudus seadusest või lepingust tulenev kohustus mõjutada teisi kaasomanikke maa sihtotstarbe muutmiseks nõusolekut andma.
Asja ülevaatamise kohustus ei ole üürilepingu pooltele kohustuslik. Kuna üürileandja on kohustatud andma üürnikule üle lepingutingimustele vastava asja, siis asja üleandmisel tasuks lepingupooltel ka asi üle vaadata või üle vaadata lasta, sest asja ülevaatamine on oluline nii üürnikule kui ka üürileandjale. VÕS-i § 334 sätestatu kohaselt, kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt , eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis.
Kui üürileandja rikub asja üleandmiskohustust võib üürnik tulenevalt VÕS § 277 erandkorras lepingust taganeda , vaatamata asjaolule, et üürileping on oma olemuselt kestvusleping. Lepingust taganemine on võimalik tulenevalt VÕS § 277 lg 1, kui üürileandja annab üürnikule üle asja kas kokkulepitust hiljem või üleantud asja omadused välistavad asja sihipärase kasutamise või piiravad seda olulisel määral. Taganemisõigust saab üürnik teostada senikaua , kuni ta ei ole asja kasutamiseks vastu võtnud . Kui üürnik võtab asja vastu, siis tekib kestvuslepingule iseloomulik olukord, seega peale asja vastuvõtmist saab rääkida üksnes üürilepingu ülesütlemisest.
Kui üürileandja annab üürnikule üle asja, mis ei vasta kokkulepitud lepingutingimustele, võib üürileandja puudustega asja asendada , tulenevalt VÕS § 279 lg 2. Asja asendamine tuleb kõne alla ennekõike juhul, kui puudustega asja asendamine on majanduslikult soodsam , kui puuduste kõrvaldamine. Samuti üürileandja asja asendamise õigus kehtib üksnes juhul, kui asja on võimalik asendada, st kui kasutusse on antud liigitunnustega asi. Samas elu- või äriruumi puhul ei pruugi asja asendamise õigus kõne alla tulla, kuna asja asendamine on võimatu.
Üürnik kaotab õiguse nõuda puuduste kõrvaldamist, kui üürileandja kõrvaldab puudused mõistliku aja jooksul peale puuduste avastamist.
Juhul kui üürileandja kasutusse antud asjal puudusi ei kõrvalda, võib puudused kõrvaldada ka üürnik ja seejärel nõuda üürileandjalt tehtud kulutuste hüvitamist, tulenevalt VÕS § 279 lg 3. Lisaks võib üürnik puudused kõrvaldada ja nõuda tehtud kulutuste hüvitamist, kui kui asjal lasuvad puudused takstavad asja kasutamist üksnes ebaolulisel määral. Ebaolulisel määral asja kasutamise takistus võib tulla kõne alla, kui asja on võimalik olulisel märal kasutada, kuid asjal lasuvad sellised puudused, mis ei lase asja kasutada täielikult.
VÕS § 276 lg 1 tulenevalt peab üürileandja tagama üleantud asja vastavuse kokkulepitud lepingutingimustele ehk üürileandja on kohustatud hoidma asi lepingu kehtivuse ajal lepingujärgseks kasutamiseks võimaldavas seisundis. See tähendab üürileandjale kohustust kõrvaldada omal kulul kõik puudused.
Üürnikul lasub üürileandja poolse asjale tehtavate parenduste ja muude tööde talumiskohustus, kui mõjutused on vajalikud asja säilitamiseks, puuduste kõrvaldamiseks, kahju ärahoidmiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks tulenevalt VÕS § 283 lg 1.
Üürnik peab lubama ka üürileandjal asja üle vaadata, kui ülevaatamine on vajalik asja säilitamiseks, võõrandamiseks või üürimiseks teisele isikule. Seejuures peab üürileandja õigeaegselt üürnikule teada andma tehtavatest töödest ja asja ülevaatamisest ning mõjutuste tegemisel arvestama üürniku huve.
VÕS § 284 lg 1 kohaselt võib üürileandja teha asjale parendusi ja muudatusi ning üürnik peab taluma parenduste ja muudatustega seotud töid ning muid mõjutusi , kui tööd ja mõjutused ei ole üürnikule ebamõistlikult koormavad.
Üürileandja võib teha parandusi ja muudatusi kasutusse antud asja suhtes üksnes juhul, kui üürniku on paranduste ja muudatuste tegemistest ette teavitatud. Tulenevalt VÕS § 284 lg 2 peab üürileandja vähemalt kaks kuud enne parenduste või muudatuste tegemise alustamist teatama üürnikule kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis parenduste ja muudatuste tegemiseks kavandatavate abinõude liigist, ulatusest, algusest ja eeldatavast kestusest, samuti nendest tuleneda võivast üüri suurenemisest.
Üürnikul on, tulenevalt VÕS § 284 lg 3, õigus 14 päeva jooksul alates teate saamisest üürileping üles öelda, välja arvatud juhul, kui muudatused ei ole olulised või ei too kaasa üüri tõusu. Kui üürnik tahab parendustest teada saamisel lepingut üles öelda, peab ta sellest 30 päeva ette teatama. Üürileandja ei tohi lepingu ülesütlemise korral töödega alustada enne lepingu lõppemist.
Kui üürnik lepingut üles ei ütle, vaid otsustab selle asemel siiski muudatusi ja parendusi taluda, võib üürnik selle aja eest, mil asja kasutamine oli takistatud, üüri alandada või nõuda kahju hüvitamist.
Üürniku õigused ja kohustused
Üürniku peamiseks õiguseks on kasutada kindlaks määratud aja jooksul kasutada kasutusse antud asja. Kohustus asja kasutamiseks võib tekkid üksnes eraldikel juhtudel, ennekõike olukorras kus ajas kasutamisest sõltub asja säilimine. Kuna üürnikul on õigus asja kasutada on igati õigustatud küsimus, kuidas üürnik peab asja kasutama?
Üürnik peab asja kasutama lähtuvalt kindlaks määratud kasutuseesmärgile ja vastavalt kokkulepitud kasutustingimustele. Samuti tuleb üürnikul asja kasutada lähtuvalt asja sihtotstarbele. Näiteks , kui kasutusse antaks eluruumina korter, siis ei tohi üürnik hakata korterit kasutama majandus- ja kutsetegevuse kohana. Üürnik peab asja kasutama ka heaperemehelikult, st selliselt nagu kasutaks asja iga mõistlik inimene.
Kuna üürnikul on asja kasutamise õigus, siis üürnik peab näiteks tasuma üüri ka aja eest, mil ta üüritud asja ei kasutanud.
Tulenevalt VÕS § 276 lg 3 peab üürnik asja kasutamisel arvestama ka maja elanike ja naabrite huvidega . Näiteks peab üürnik kinni pidama maja sisekorraeeskirjadest ja oma käitumisega ei tohi üürnik kahjustada naabrite huve.
Kui üürnik kahjustab kasutusse antud asja võib üürileandja nõuda üürnikult tekitatud kahju hüvitamist või puuduste kõrvaldamist.
Üürnikul lisaks asja kasutamisele ka VÕS § 282 kohaselt teavitamiskohustus.
VÕS § 282 lg 1 kohaselt peab üürnik peab üürileandjale viivitamata teatama:
1) asja lepingutingimustele mittevastavusest, kui üürnik ise ei pea seda kõrvaldama;
2) ohust asjale, kui ohu tõrjumiseks tuleb abinõud tarvitusele võtta;
3) üürnikule teatavaks saanud kolmanda isiku õigusest asjale.
Teavitamiskohustusega on seotud mitmed õiguslikud tagajärjed. Ühelt poolt hakkab üürniku teavitamisest kulgema tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. Üürileandja peab puuduse kõrvaldama mõistliku aja jooksul. Kui üürileandja puudust mõistliku aja jooksul ei kõrvalda, võib üürnik üürilepingu ülesütlemistähtaega järgimata üles öelda eeldusel , et puudus või takistus välistab asja sihipärase kasutamise või piirab seda olulisel määral.
Üürnik peab üürileandjat teavitama viivitamata, s.o esimesel võimalusel. Millal oli esimene võimalus, tuleb hinnata mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Igal juhul saab üürnik tõendada, et täitis teavitamiskohustuse õigeaegselt, kui ta tõendab, et varasem teavitamine ei olnud võimalik. Siin peaks üürnik tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki vastavast puudusest varem teadma ning ta teavitas üürileandjat puudusest esimesel võimalusel peale seda, kui ta puudusest teada sai või et üürnikul puudus varasemaks teavitamiseks mõistlik võimalus.
Lisaks kui üürileandja ei saanud üüritud asja puudust või takistust asja kasutamisel kõrvaldada üürniku poolse teavitamiskohustuse rikkumise tõttu, siis ei või üürnik üürileandja suhtes rakendada VÕS §-s 278 sätestatud õiguskaitsevahendeid ja üürileandja võib nõuda üürnikult tekkinud kahju hüvitamist.
Nagu eelpool öeldus, siis üürnik on kohustatud taluma asja suhtes tehtavaid töid ja muid mõjutusi, mis on vajalikud asja säilitamiseks, puuduste kõrvaldamiseks, kahju ärahoidmiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks. Asja suhtes tehtavate tööde ja muude mõjutuste talumise kohustus ei välista ega piira üürniku õigust tööde või muude mõjutuste tõttu alandada üüri ega nõuda kahju hüvitamist. Lisaks, peab üürnik lubama üürileandjal asja üle vaadata, kui see on vajalik asja säilitamiseks, võõrandamiseks või üürimiseks teisele isikule.
Vaatamata sellele, et üürileandja kohustuseks on tagada kasutusse antud asja säilimine kokkulepitud lepingutingimustele kogu lepingu kehtivuse perioodi on ka üürnikul kohustus hoida asja vastavuses kokkulepitud lepingutingimustele. Ennekõike peab üürnik, tulenevalt VÕS § 280, oma kulul kõrvaldama üüritud asja puuduse, mida saab kõrvaldada asja harilikuks säilitamiseks vajaliku väikese koristamise või hooldamisega. Samas võivad lepingupooled antud kohustuse ka teisit kokku leppida, näiteks võivad lepingupooled kokkuleppida, et üürileandja peab eluruumi hooldama ja tagama eluruumis koristustööde läbiviimise. VÕS § 280 tulenevast kohustusest võivad lepingupooled kokkuleppel kõrvale kalduda üksnes üürniku kasuks, tulenevalt VÕS § 275.
Lisaks pisipuuduste kõrvaldamiskohustustele võib üürnik teha kasutusse antud asja suhtes parandusi ja muudatusi, kuid seda üksnes üürileandja nõusolekul, mis peab aga olema antud vähemalt kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormis. Üürileandja ei saa tulenevalt VÕS § 285 lg 1, keelduda nõusoleku andmisest, kui parenduste ja muudatuste tegemine on vajalik asja kasutamiseks või asja mõistlikuks majandamiseks. Parendused või muudatused on asja kasutamiseks vajalikud juhul, kui asja kasutamine ilma muudatuste tegemiseta muutuks võimatuks või saaks vähemalt oluliselt raskendatud. Asja majandamine on laiem mõiste ja seotud asja säilitamise ja hooldamisega, antud kontekstis eelkõige üürniku §-st 280 tuleneva kohustusega.
Üürileandja võib anda nõusoleku paranduste ja muudatuste tegemiseks üürnikule ka selliselt, et üürileandja jätab endale õiguse nõuda paranduste ja muudatuste eemaldamist. Sellises situatsioonis peab olema nõusolek antud kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis.
VÕS § 285 lg 3 kohaselt, võib üürnik üürilepingu lõppemisel ära võtta asjale tehtud parenduse või muudatuse, kui see on võimalik asja kahjustamata. Üürnikul ei ole õigust parendust või muudatust ära võtta, kui üürileandja tasub talle selle eest mõistliku hüvitise, välja arvatud juhul, kui üürnikul on parenduse või muudatuse äravõtmiseks õigustatud huvi.
Kui parandusi või muudatusi ei ole võimalik asjalt eemaldada ilma, et asi hävineks või saaks kahjustada, on üürnikul tulenevalt VÕS § 286 lg1 õigus üürilepingu lõppemisel nõuda muudatuste või parenduste tegemise eest mõistlikku hüvitist juhul, kui ilmneb, et üüritud asja väärtus on muudatuste või parenduste tegemise tõttu oluliselt suurenenud. Hüvitist saab nõuda üksnes juhul, kui parenduste või muudatuste tegemiseks oli üürileandja vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolek. Paranduste või muudatuste tegemise eest hüvitise maksmise osas võivad lepingupooled kokkuleppida ka teisiti. Ilma üürileandja nõusolekuta üürniku tehtud muudatused või parendused hüvitamisele ei kuulu ja seda ka siis, kui asja väärtus on oluliselt kasvanud.
Tulenevalt VÕS § 289 on üürnikul õigus paigutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid. Teisi isikuid, keda antud loetelus ei ole välja toodud ilma üürileandja nõusolekuta üüritud eluruumi majutada ei saa.
Kui üürnik tahab üüritud eluruumi majutada isikud, kes eelpool toodud loetelus ei ole nimetatud, tuleb üürnikul anda eluruum allkasutusse.
Tulenevalt VÕS § 288 lg 1 võib üürnik anda üüritud asja üürileandja nõusolekul allkasutusse.
Kui üürnik annab üüritud asja allkasutusse ilma üürileandja nõusolekuta, on tegemist üürilepingu rikkumisega ning üürniku suhtes saab rakendada õiguskaitsevahendeid.
Kui üürnik soovib üüritud asja allkasutusse anda, peab üürileandja olema sellega üldjuhul nõus. VÕS § 288 lg 2 tulenevalt võib üürileandja keelduda asja allkasutusse andmiseks nõusolekut andmast üksnes juhul, kui tal on selleks mõjuv põhjus, eelkõige kui:
  • - üürnik ei avalda üürileandjale allkasutusse andmise tingimusi;
  • - üürileandjale tekiks allkasutusse andmisega oluline kahju;
  • - üüritud ruumi koormataks allkasutusse andmisega ebamõistlikult;
  • - kui üürileandjal on selleks allkasutaja isikust tulenev mõjuv põhjus.
    Kui üürileandja keeldub allkasutusse andmise nõusolekut andmast ja keeldumine toimub mõjuva põhjuseta, võib üürnik üürilepingu üles öelda, arvestades §-s 312 sätestatud tähtaegu.
    Kuna asja allkasutusse andmisega tekib võlasuhe üürniku ja allkasutaja vahel, siis kuuluvad kohaldamisele ka kõik üürilepingu normid. Kui üürnik annab asja allkasutusse, siis vastutab üürnik allkasutaja tegevuse eest nagu enda tegevuse eest (allkasutaja poolt asja lepinguvastane kasutamine annab nt üürileandjale aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks - VÕS § 315). See ei välista ega piira allkasutaja vastutust üürniku ees ega allkasutaja vastutust omaniku ees. Omaniksaab esitada allkasutaja vastu nõudeid reeglina tulenevalt asjaõigusseadusest.
    Tasu maksmine üüritud asja kasutamise eest.
    Tulenevalt VÕS § 271 on üürniku üheks põhikohustuseks maksta asja kasutamise eest tasu ehk üüri.
    Nagu eelpool juba öeldud, siis üürnik on kohustatud maksma üüritasu ka aja eest, mil ta üüritud asja ei kasutanud. Näiteks, kui üürnik läheb reisile, siis ta üüritud asja reisi kestvuse ajal kasutada ei saa. See aga ei vabasta üürniku asja eest tasu maksmisest ja seda üürilepingust tuleneva kohustuse tõttu. Antud kohustuseks on üüritasu maksmine.
    Küll aga võivad üürnik ja üürileandja omavahel sõlmida kokkuleppe, mille kohaselt üürnik peab maksma üüritasu üksnes aja eest, mil ta tegelikult asja kasutas.
    Lisaks üüri tasumise kohustusele on üürniku kohustuseks VÕS § 292 lg 1 järgi ka kõrvalkulude kandmise kohustus. VÕS § 292 lg1 kohaselt peab üürniku kohustus kõrvalkulude tasumiseks olema eraldi kokku lepitud, kui vastava kokkuleppe puudub piirduvad üürniku kohustused tasu osas üksnes üürimaksmisega. See aga tähendab üürileandjale kohustust tasuda saadud üüri arvelt ka asjaga seotud kõrvalkulud.
    Kõrvalkuludeks on ennekõike tasu asja kasutamisega seotud üürileandja või kolmanda isiku teenuste või tegude eest. Üürileandja saab nõuda ennekõike selliste kõrvalkulude tasumist, mis on seotud asja kasutamisega. Praktikas on üüritud asjaga seotud kõrvaluludeks ennekõike kommunaalmaksed, tarbitud vesi ja soojus jne. Vaieldav on kindlustusmaksete tasumine kõrvalkuludena.
    VÕS § 292 lg 2 tuleneb oluline üürniku õigus, mida tasuks rakendada, kui tekib kahtlus kõrvalkulude õigsuse suhtes. Nimelt üürileandja peab võimaldama üürnikul viimase nõudmisel tutvuda kõrvalkulusid tõendavate dokumentidega
    Lisaks üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustusele on üürnik kohustatud tasuma ka asjaga seotud koormised ja maksud , kuid seda üksnes juhul, kui üürniku ja üürileandja vahel on vastav kokkulepe. VÕS § 293 tulenevalt on üürileandja kohustatud tasuma asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokkulepitud teisiti. Seega saavad üürnik ja üürileandja poolte kokuleppel asjaga seotud maksude ja koormiste tasumise kohustuse panna üürnikule.
    Üürnikul tuleb vastavalt VÕS § 294 maksta üüri ja kõrvalkulusid pärast iga vastava ajavahemiku möödumist juhul, kui üür on arvestatud teatud ajavahemike järgi ja kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. See tähendab, et lepingupooled võivad üüri ja kõrvalkulude maksmise tähtajas ka teisiti kokku leppida. Praktikas on levinud olukord, kus üüri tasutakse ettemaksuna, st üüri tasumine toimub näiteks kuu alguses.
    Selleks, et poolte vahel ei tekiks vaidlusi kõrvalkulude maksmise osas, võiksid lepingupooled lepingu sõlmimisel kokkuleppida üürileandja kohustuses esitada üürnikule igakuiselt kõrvalkulude tasumise kohta arve, mille alusel toimub ka kõrvalkulude tasumine. Selline kokkulepe annab üürnikule võimaluse ennast kaitsta valearvete maksmise eest. Samuti annab seline kokkulepe üürnikule võimaluse keelduda kõrvalkulude tasumisest, senikaua, kuni pole üürileandja poolt vastavat arvet esitatud.
    VÕS § 295 kohaselt peab üürileandja avaldama üürnikule eelmise üürilepingu järgse üürisumma. Antud paragrahvist saab analoogia abil tuletada ka üürileandja kohustuse avaldada üürnikule eelmise üürilepingu alusel makstud kõrvalkohustused.
    Üüri tagantjärgi maksmine annab üürnikule mitmeid praktilisi võimalusi oma õiguste kaitsmiseks. Ettemaksmise korral lähtuvad pooled eeldusest, et ka üürileandja täidab omapoolsed kohustused nõuetekohaselt. Kui üürileandja omapoolseid kohustusi ei täida, on üürnikul õigus keelduda üüri maksmisest või üüri alandada, samuti üüritasu hoiustada. Kui üürnik on üüritasu juba ette ära maksnud, siis on üürniku võimalused üürileandja mõjutamiseks, et viimane täidaks oma lepingujärgseid kohustusi, väiksemad.
    Kuna kasutusse antud asja omand võib ühelt isikult teisele isikule igal ajal üle minna, võib üürnikel tekkida ka õigustatud küsimus, et kellele tuleb omandi üleminekul üüritasu maksta. Selliseid olukordi reguleerib VÕS § 304. VÕS § 304 lg1 kohaselt võib algse üürileandja õiguste üleminekul uuele üürileandjale uus üürileandja nõuda üürnikult üüri maksmist omandi ülemineku kuule järgnevast kalendrikuust. Üür varasema aja eest tuleb maksta senisele üürileandjale.
    Üüri tuleb maksta üürilepingus kokkulepitu alusel. Seega üüri suurust ühepoolselt üldjuhul muuta ei saa, va tähtajatu üürilepingu korral. Üldjuhul on üüri suurus lepingus üheselt fikseeritud, va kõrvalkulud, mille suurus sõltub osutatud teenuste suurusest ja arvust.
    Vaatamata lepingu siduvuse põhimõttele võib üürilepingus kokkulepitud üüritasu ühepoolselt muuta, st et lepingus kokkulepitud üüritasu ei pea ilmtingimata kehtima lepingu tähtaja möödumiseni.
    VÕS § 299 lg 1 kohaselt eeldatakse, et üürileandja võib tähtajatu üürilepingu puhul üüri ühepoolselt tõsta. See aga ei tähenda, et üürileandja võib üüritasu igal ajal oma äranägemise järgi tõsta.
    VÕS § 299 näeb ette üüri tõstmise eelduse, s.o üürileandja ühepoolne üüri tõstmise õigus kehtib üksnes juhul, kui pooled ei ole seda kokkuleppega välistanud, tulenevalt dispositiivuse põhimõttest.
    Nagu öeldud, siis VÕS § 299 lg 1 kohaselt eeldatakse, et üürileandja võib tähtajatu üürilepingu korral tõsta üüri järgmiselt:
    1) kinnisasja , laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul iga kuue kuu möödumisel lepingu sõlmimisest;
    2) möbleeritud tubade ja eraldi üüritud parkimisplatside, garaažikohtade ja muu taolise üürimise puhul iga kuu möödumisel lepingu sõlmimisest.
    VÕS § 299 lg 2 kohaselt peab eluruumi üürileandja teatama üürnikule üüri tõstmisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. Teates tuleb selgelt märkida:
  • üüri tõstmise ulatus ja üüri uus suurus;
  • mis ajast üür suureneb;
  • üüri tõstmise põhjendus ja arvestus;
  • üüri tõstmise vaidlustamise kord.
    Riigikohus on leidnud üüritasu tõstmise osas, et üürileandja poolne üüri tõstmine peab olema majanduslikult põhjendatud. Eelkõige on üüri tõstmine majanduslikult põhjendatud, kui see põhineb üürileandja suurenenud kohustustel või eluruumi väärtuse tõstmiseks tehtud vajalikel kulutustel, aga ka juhul, kui eluruumi üüri keskmine turuhind on tõusnud.
    Seega pidas Riigikohus põhjendatuks üürileandja ühepoolset üüri tõstmist keskmise turuhinnani, kui üürileandja tõendab, et samasuguse asukoha ja seisundiga eluruumide eest makstakse tavapäraselt üüri üürileandja poolt nõutud summas. Sellisel juhul on kohase arvestusena käsitatav sarnaste eluruumide tavapärase üüri keskmise turuhinna kalkulatsioon , mis võib muuhulgas tugineda ka ekspertarvamusele. Lisaks üüri tõstmise põhjendustele ja arvestusele peab üüri tõstmise teates olema selgelt märgitud ka üüri tõstmise vaidlustamise kord. Riigikohus leidis, et viidet VÕS § 303 ei saa pidada üürnikule üüri tõstmise vaidlustamise korra märkimiseks VÕS § 299 lg 2 punkti 4 tähenduses. Nimetatud sätte eesmärgiks ei ole Riigikohtu hinnangul üksnes üürniku teavitamine üüri tõstmise vaidlustamise võimalusest , vaid ka see, et üürileandja kirjeldaks teates üürnikule üüri tõstmise vaidlustamise korda. Riigikohus leidis, et üüri tõstmise teates on üürileandjal igal juhul vajalik märkida, kuhu ja millise tähtaja jooksul tuleb üürnikul üüri tõstmise vaidlustamiseks pöörduda. Veel on Riigikohus leidnud, et üüri tõstmise teates ei piisa üksnes sellest, kui üüri tõstmise põhjusena tuuakse ära vajadus teha kapitaalremonti. Üüri tõstmise teatises peab olema välja toodud, milliseid töid ja millises ulatuses on üürileandjal plaanis kapitaalremondi käigus teha. Tööde ja nende ulatuse märkimata jätmine ei võimalda Riigikohtu hinnangul otsustada, millisele heakorra tasemele kavatseb üürileandja eluruumi kapitaalremondi käigus tõsta.
    Üürileandja peab arvestama üüri suurendamisel, et üüri tõstmine on tühine, kui üürileandja ei teata sellest nõuetekohasel viisil ja vormis või kui ta hoiatab üürnikku, et üüri tõstmise vaidlustamise korral ütleb ta üürilepingu üles.
    Poolte kokkuleppe olemasolul võib üürileandja muuta ka muid tähtajatus üürilepingus kokkulepitud tingimusi, kuid neid tingimusi ei tohi muuta üürniku kahjuks.
    Kui poolte vahel on sõlmitud aga tähtajaline üürileping, siis üürileandja ühepoolne üüri tõstmise õiguse eeldus ei kehti. See tähendab,et tähtajalise üürilepingu puhul üürileandja üüritasu ühepoolselt muuta ei saa. Üüritasu muutmiseks tuleb üürnikul ja üürileandjal saavutada vastav kokkulepe. Ilma vastava kokkuleppeta on üürileandja ühepoolne üüri tõstmine alusetu ja suurendatud üür ei kuulu seega üürniku poolt tasumisele.
    Selleks, et üürileandjal oleks õigus tähtajalisest üürilepingust tulenevat üüritasu ühepoolselt suurendada, tuleb vastavas õiguses eraldi kokkuleppida.
    Muude kui eluruumi üürilepingute puhul VÕS piiranguid poolte kokkuleppele üüri suurendamise kohta ei sea. Kuidas üürileandja üüri suurendamisest üürnikule ette teatab , kui sageli ja kui palju üüri võib tõsta, on poolte kokkuleppe küsimus. Lepingupooled võivad näiteks kokkuleppida, et üürileandal on õigus üüritasu tõsta kord poole aasta jooksul 1000 kroon võrra või et üürileandjal on õigus üüritasu suurendada lähtuvalt tarbijahinna indeksist jne. Samas tuleb lepingupooltel perioodiliste üürisuurendamise kokkulepete tegemisel arvestada VÕS § 300 tuleneva põhimõttega. Nimelt kokkulepe eluruumi üüri perioodilise suurenemise kohta kehtib üksnes juhul, kui:
  • üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga ja
  • üür tõuseb mitte rohkem kui kord aastas ja
  • üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt määratud.
    Kuna üürileandjal on õigus ühepoolselt kokkulepitud üüritasu suurendada, tekib tahes tahtmata küsimus, millises ulatuses on lubatud üüritasu suurendamine ?
    Üldjuhul kehtib põhimõte, et üürileandja ei tohi eluruumi üürimistest saada ebamõistlikkult suurt kasu. Seega üürileandja võib tõsta üüri täpselt nii palju, et ta ei saaks eluruumi üürimistest ebamõistlikku kasu.
    VÕS § 301 lg 1 tulenevalt võib öelda eluruumi üür on ülemääraselt suur, kui eluruumi üürimisest saadakse ebamõistlikku kasu, välja arvatud juhul, kui tegemist on luksuskorteri või -majaga. Samas üüri suurus ei ole ülemäärane, kui see ei ole kõrgem samasuguse asukoha ja seisundiga eluruumi tavalisest üürist.
    Lisaks tuleb üürileandjal arvestada ka põhimõtega, et üüri tõstmine ei ole ülemäärane, kui üüri suuruse tõstmine põhineb eluruumile tehtavate kulutuste või üürileandja kohustuste suurenemisel või kui üüri tõstmine on vajalik mõistlike parenduste ja muudatuste tegemiseks, muu hulgas kui üüritava ruumi või hoone osa seisundit parandatakse selliselt, et ruum või hoone vastaks seisundile, millele selline ruum või hoone osa tavaliselt vastab.
    Kui üürileandja saab üüriarvestuse aluse olulise muutuse, eelkõige kulude alanemise tõttu ülemäärast kasu, võib üürnik eluruumi üüri ülemäärase suuruse vaidlustada ja nõuda üüri alandamist alates sellest hetkest, mil üürnik esitas avalduse üürikomisjonile või kohtule.
    Selleks, et üürnik saaks üüritasu alandamist nõuda, peab ta tulenevalt VÕS § 302 lg 1 üüri alandamise nõude esitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigepealt üürileandjale. Üürileandja peab üürniku nõudele vastama 30 päeva jooksul. Kui üürileandja ei ole nõus üüritasu vähendamisega on üürnikul õigus pöörduda üürikomisjoni või kohtusse, kuid seda 30 päeva jooksul alates päevast, mil lõppes üürileandja 30 päevane vastamise tähtaeg või päevast, mil üürileandja andis üürnikule üüritasu vähendamise kohta kas täielikult või osaliselt negatiivse vastuse
    Eluruumi üüri tõstmise või suurenemise edukas vaidlustamine toob kaasa tõstmise või suurendamise tühisuse. See tähendab aga, et kehtib varasem üür.
    Üüri suurust ja üüri tõstmist saab vaidlustada üksnes eluruumi puhul.
    Tagatisraha maksmine
    Praktikas esineb tihitpeale olukord, kus asja üürimisel nõuab üürileandja lisaks üüritasu ettemaksmisele ka teatud ulatuses tagatisraha. Tagatisraha on oma olemuselt kõrvalkohustus, kuna tagatisraha peamiseks eesmärgiks on tagada üürniku poolsete kohustuste nõuetekohast täitmist.
    VÕS § 308 sätestab sisupiirangud tagatisraha maksmise kokkulepetele eluruumi üürilepingus. See tähendab, et muude üürilepingute puhul on tagatisraha maksmise kord ja tagatisraha suurus poolte kokkuleppe määrata.
    Tulenevalt VÕS § 308 lg 1 võib eluruumi üürilepingus kokku leppida, et üürnik maksab lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Kui tagatisraha maksmises on kokku lepitud, võib üürnik tagatisraha maksta kolme kuu jooksul võrdsetes osades, kuid esimene osa tuleb maksta pärast üürilepingu sõlmimist. Lepingu sõlmimisel võivad lepingupooled ka antud põhimõttest kõrvale kalduda ja kokku leppida näiteks üürniku kohustuses maksta kolme kuu tagatisraha ühekordse summana.
    Tagatisraha peab üürileandja hoiustama krediidiasutuses oma varast eraldi vähemalt kohaliku keskmise intressiga. Saadav intress kuulub üürnikule ja suurendab tagatisraha. See nõue peab tagama tagatisraha säilimise üürilepingu lõppemiseni.
    Kuna tagatisraha on kõrvalkohustus, siis võib üürileandja rahuldada oma nõuded, mis on suunatud üürniku vastu, rahuldada tagatisraha arvel. Kuid enne tagatisraha arvel nõuete rahuldamist, tulen üürileandjal üürniku vastavatest nõuetest teavitada ja anda üürnikule võimalus kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks. Kui üürnik omapoolseid kohustusi nõuetekohaselt ei täida võib üürileandja oma nõuded tagatisraha arvel rahuldada.
    VÕS § 308 lg 3 kohaselt võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõuetest üürniku vastu. Tagatisraha saab üürnik tagasi nõuda alles kahe kuu möödumisel peale üürilepingu lõppemist eeldusel, et üürileandjal ei ole üürniku vastu nõudeid või kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul teatanud nõuetest üürniku vastu.
    Kui üürileandja viivitab tagatisraha tagastamisega üle 2 kuu, siis tekib üürnikul õigus nõuda üürileandjalt lisaks tagatisraha tagastamisele ka viivist.
    Üürileandja pandiõigus
    Lisaks tagatisraha nõudmisele saab üürileandja oma õigusi kaitsta ka pandiõiguse teostamise kaudu.
    VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiõigust saab teostada asjade suhtes, mis kuuluvad üürnikule ja mis asuvad üüritaval kinnisasjal.. Pandiõigust ei saa teostada asjadele, mida ei saa sundtäitmise korras maha müüa. Pandiõigust saab teostada üksnes siis, kui üürileandjal on üürniku vastu nõue ja üürnik ei ole nõus nõuet vabatahtlikult täitma.
    Pandiõiguse teostamise suhtes rakendatakse asjaõigusseaduse vallaspandi kohta käivaid sätteid. Seega on üürileandjal õigus müüa asjad, millele ulatub pandiõigus, sissenõutavaks muutunud jooksva ja sellele eelneva aasta üürinõuete ja hüvitisnõuete rahuldamiseks. Asjad tuleb müüa avalikul enampakkumisel ning sellel võivad, lisaks muudele isikutele, osaleda nii üürnik kui ka üürileandja. See rahasumma , mis jääb asjade müügist peale nimetatud sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamist üle, tuleb üürnikule tagastada. Kui üürnik tahab ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia, võib üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Üürileandja võib oma pandiõiguse teostamiseks kasutada omaabi.
    VÕS § 307 lg 2 tuleb oluline õigus üürileandjale. Nimelt, kui asjad eemaldatakse kinnisasjalt üürileandja teadmata või hoolimata sellest, et üürileandja vaidles asjade eemaldamisele eelnevalt vastu, võib üürileandja nõuda asjade väljaandmist ruumi tagasi toimetamiseks. Kui üürnik on ära kolinud, võib üürileandja nõuda eemaldatud asjade valduse endale üleandmist.
    VÕS § 307 lg 3 tulenevalt pandiõiguse teostamise ajalised piirid. Pandiõiguslõppeb ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teadasaamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi kohtusse.
    Kui üürileandjale kuuluv pandiõigus lõppeb, ei ole tal enam võimalik pandiõigust teostada. Pandiõigus lõpeb siis, kui asi, mis asus kinnisasjal ja mille suhtes pandiõigus laienes, üüritud kinnisasjalt eemaldati, välja arvatud kui eemaldamine toimus üürileandja teadmata või kui üürileandja eemaldamisele vastu vaidles. Üürileandjal ei ole eemaldamisele vastuvaidlemise õigust siis, kui eemaldamine vastab kinnisasja korrapärasele majandamisele või tavalisele elukorraldusele või kui allesjäävad asjad on üürileandjale piisavaks tagatiseks või kui üürnik annab ürileandjale piisava tagatise omapoolsete kohustuste täitmiseks.
    Õiguskaitsevahendite kohaldamine kohustuste rikkumisel
    Üürnik ja üürileandja peavad täitma oma kohustusi selliselt, et oleks saavutatud lepingu eesmärk. Kui üks lepingupooltest jätab oma kohustused täitmata või täidab neid osaliselt, tekib kahjustada saanud lepingupoolel õigus kohaldada kohustust rikkunud lepingupoole suhtes õiguskaitsevahendeid.
    Üürniku poolt kohaldatavad õiguskaitsevahendid
    Üürnikul on õigus kohaldada üürileandja suhtes õiguskaitsevahendeid, kuid viimane rikub omapoolseid kohustusi.
    Üürnik saab üürileandja suhtes kohaldada võlaõigusseaduse üldosast tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Lisaks üldosas toodud õiguskaitsevahenditele on üürilepingu peatükkis ette nähtud ka erinormid, mis on kohaldatavad õiguskaitsevahendite suhtes.
    Õiguskaitsevahendite kohaldamisel tuleb tähelepanu pöörata üürileandja poolsele kohustuste rikkumisele. Lisaks tuleb üürnikul arvestada ka sellega, et üürileandja suhtes saab kohaldada õiguskaitsevahendeid üksnes nende puuduste osas, mida üürnik ei pea omal kulul kõrvaldama.
    Kuna üürileandja peamiseks kohustuseks on anda üürnikule üle lepingutingimustele vastav asi, siis on ka asjal lasuvate puuduste ja asja kasutamise takistuse kõrvaldamise nõude esitamine üürniku peamiseks õiguseks.
    Tulenevalt VÕS § 278 on üürileandja kohustatud puudused kõrvaldama mõistliku aja jooksul, peale puudustest teada saamist. Seega mõislikku aega hakatakse arvestama sellest ajast, kui üürileandja puudusest teada sai või teada saama pidi. Siin tuleb arvestada, et kuivõrd üüritud asi on üürniku valduses, siis puudub reeglina üürileandjal puudustest kohese teada saamise võimalus. Teadma pidamise hindamisel tuleb arvesse võtta ka seda, kui tihti üürileandja asja üle vaatab, milliseid asjaolusid ta üüritud asjast ja kui tihti teada saab jne. Samuti tuleb mõislikku aja hindamisel arvestada puuduste ja kasutamist takistavate takistuste kõrvaldamise võimalusi ja aega (st kas puudusi on võimalik kõrvaldada koheselt või mõne aja jooksul).
    Kui üürileandja puudusi ei kõrvalda on üürnikul õigus puudused ise kõrvaldada või kõrvaldada lasta ja seejärel nõuda tehtud kulutuste hüvitamist üürileandjalt. Üürnikul tekib puuduste kõrvaldamise õigus, kui üürileandja on tal lasuva kohustuse täitmisega viivituses või kui asja puudus või takistus piirab asja kasutamise võimalust üksnes ebaolulisel määral, tulenevalt VÕS § 279 lg 3.Üürileandja satub kohustuste täitmisega viivitusse, kui ta mõistlikku aja jooksul peale puuduste kõrvaldamist ei asu puudusi kõrvaldama.
    Kahju hüvitamine
    Lisaks puuduste kõrvaldamisele saab üürnik tulenevalt VÕS § 278 nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks on üürileandja poolne üürilepingu rikkumine . Kahju hüvitis nõude saab üürnik esitada üürileandjale tuginedes ennekõike VÕS § 115 sätestatule. Kahju hüvtamist saab üürnik nõuda, kui talle on asjal lasuvate puuduste tõttu tekkinud kahju ja kahju tekitamise eest vastutab üürileandja. Üürileandja ei vastuta tekkinud puuduste eest, kui kahju tekkis vääramatu jõu tõttu.
    Üüri alandamise õigus
    VÕS § 278 alusel saab üürnik ühepoolselt alandada üüritasu. Üüri alandamise õigus tuleneb põhimõttest, mille kohaselt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid aja eest, mil ta ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada §-s 278 sätestatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja õigeaegselt üürniku kasutusse. Kui asja kasutamine ei olnud küll välistatud, vaid üksnes piiratud, siis sellest põhimõttest tulenevalt ei pea üürnik maksma üüri või kõrvalkulude seda osa, mille võrra oli kasutamine puuduse või takistuse tõttu piiratud.
    Üüri alandamise õigus tuleneb VÕS § 296.
    VÕS § 296 lg 1 tulenevalt ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada, kuna üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Seega, kui üürileandja ei anna üürnikule kokkulepitud ajal asja üle on üürnikul õigus keeluda üüritasu maksmisest, kuid seda üksnes ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja nõuetekohaselt kasutada.
    Kui üürile antud asjal esinevad puudused võib üürnik ühepoolselt vähendada üüri selle ajavahemiku eest, mil ta ei saanud asja nõuetekohaselt kasutada. Seda muidugi juhul, kui üürnik ei ole puuduste tekkimises süüdi. Kui puudused on tekkinud üürniku tegevuse või tegevusetuse tagajärjel on üürileandjal õigus nõuda üürnikult tekitatud kahju hüvitamist.
    VÕS § 296 lg3 kohaselt võib üürnik üürist maha arvata üürileandja poolt kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Üürnik võib vastava mahaarvamise teha ka siis, kui üürnik ei saanud asja kasutada üürnikust endast tuleneval põhjusel.
    Üüri alandamiseks peab üürnik tulenevalt VÕS § 112 tegema üürileandjale sellekohase avalduse, milles teatatakse kas üüri alandamisest või üüri tasaarvestusest järgneva üürisummaga või esitab üürnik nõude juba makstud üürisumma tagastamiseks.
    Üüri alandamine ei eelda seda, et üürnik teeks koheselt koos puudusest teatamisega üüri alandamise avalduse. Sellist eeldust seadus ette ei näe. Üürnik võib üüri alandada ja nõuda ka juba makstud üüri või üüriosa tagastamist tagantjärele.
    Kui üürileandja ei nõustu üürniku poolse tegevusega on üürileandjal õigus pöörduda üüri nõudmiseks kohtusse või üürivaidluskomisjoni.
    Üüri hoiustamistamine
    Üürnikul on õigus VÕS § 278 ja VÕS § 298 alusel hoiustada, kui üürileandja on oma kohustusi rikkunud.
    Üüri hoiustamise õigus on üürnikul, kui:
    1) üürilepingu esemeks on elu- või äriruum,
    2) asjal lasub puudus või kasutamise takistus,
    3) üürnik esitab üürileandjale asja puuduse või takistuse kõrvaldamise nõude ja määrab puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtajal,
    4) üürileandja ei kõrvalda puudust või takistust üürniku poolt antud mõistliku tähtaja jooksul,
    5) üürnik teavitab üürileandjat üüri hoiustamisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
    Üüri hoiustamine toimub VÕS § 120 sätestatud korras.
    Üüri hoiustamine tähendab seda, et üürnik ei tasu üürileandjale üüri, mille saamiseks oleks üürileandja õigustatud. Samas ei jäta üürnik üüri ka maksmata , vaid hoiustab selle.
    Üürilepingust taganemine
    Kui üürileandja ei anna asja üle kokkulepitud ajal või annab üle asja, mille puudused välistavad asja sihtotstarbelise kasutamise võimaluse või piiravad seda olulisel määral, võib üürnik lepingust taganeda. Lepingust taganemise õiguse kohta vaadake üürniku õiguste peatükkist.
    VÕS § 277 lg 1 on sätestatud üürniku jaoks olulised käitusmireeglid, kui üürileandja annab üürnikule üle asja, mille puudused välistavad asja sihtotstarbelise kasutamise võimaluse või piiravad seda oluliselt. Kui üürnikul antakse üle asi puudustega, mis välistavad asja sihtotstarbelise kasutamise, on üürnikul õigus üürilepingust taganeda. VÕS § 277 lg 2 on sätestatud oluline piirang õiguskaitsevahendite kohaldamisel. Kui üürnik asja vastu võtab, kuigi ta teadis või pidi teadma, et asi ei vasta lepingutingimustele, kaotab ta lepingust taganemise õiguse ning võib teostada VÕS § 278 sätestatud õigusi üksnes juhul, kui ta asja vastuvõtmisel endale selle õiguse jätab. Selline piirang on üürileandja huvides. Nii peaks vaidlused asja lepingutingimustele vastavuse üle peetama koheselt asja üürniku valdusesse andmisel. Kuigi üürilepingu puhul ei ole sätestatud üürniku kohustust asja vastuvõtmisel see üle vaadata, sätestab seadus üürnikule negatiivsed õiguslikud tagajärjed juhuks, kui üürnik asja oma valdusesse saamisel asja lepingujärgset kasutust välistavatest või kasutust oluliselt takistavatest puudustest teadis või teadma pidi. Siin tulevad kõne alla eelkõige asjal esinevad nähtavad puudused. Üürileandja vastutab ka asjal esinevate varjatud puuduste eest.
    Üürileandja poolt kohaldatavad õiguskaitsevahendid.
    Nii nagu üürnikul, nii ka üürileandjal on õigus kohaldada õiguskaitsevahendeid, kui üks lepingupooltest (üürnik) on omapoolseid kohustusi rikkunud. Ennekõike kuuluvad kohaldamisele VÕS üldosa § 101 lg 1 nimetatud õiguskaitsevahendid. Samas tuleb üürileandjal tähelepanu pöörata ka erinormidele, mis on üürilepingu peatükkis ette nähtud.
    VÕS § 287 tulenevalt, ei saa eluruumi üürnikult üürileandja leppetrahvi nõuda, kui leppetrahvi maksmise kohustus on lepingu ette nähtud. VÕS § 287 kohaselt on kokkulepe, millega lepitakse leppetrahvi maksmises, tühine ja seega leppetrahvi üürnikult nõuda ei saa.
    Üürilepingu kestvus ja lõppemine
    Üürileping kehtib lepingu poolte vahel lepinguga kindlaks määratud tähtaja jooksul. Üürilepinguid saab tähtaja alusel jagada kaheks:
  • Tähtajalised üürilepingud;
  • Tähtajatud üürilepingud.
    Tähtajatutes üürilepingutes on kokku lepitud, et üürileping kehtib kindlaks määramata aja.
    Tähtajalistes üürilepingutes on aga lepingu kehtivuse aeg kindlaks määratud.
    Üürileping on oma olemuselt kestvusvõlasuhe. Seega tuleb üürilepingu lõpetamisel arvestada ennekõike ülesütlemise kohta käivate sätetega. Kuigi, nagu eelpool mainitud on võimalik üürilepingut ka erandkorras lõpetada lepingust taganemise kaudu.
    Üürilepingut on võimalik lõpetada nii korralise kui ka erakorralise ülesütlemise kaudu.
    Korraline üürilepingu ülesütlemine erineb erakorralisest üürilepingu ülesütlemisest selle poolest, et korralise ülesütlemiseks ei ole vaja mõjuvat põhjust, lepingu lõpetamiseks piisab üksnes etteteatamistähtajast. Seevast erakorraliselt on võimalik üürilepingut lõpetada üksnes mõjuval põhjusel. Loomulikult ei tohi üürilepingu lõpetamisel ära unustada ka poolte kokkulepet,ehk siis lepingut on võimalik lõpetada ka poolte kokkuleppel.
    Lepingu kehtivuse hindamisel tuleb arvestada VÕS § 310 tuleneva põhimõttega.
    VÕS § 310 lg 1 kohaselt muutub tähtajaline üürileping tähtaja möödudes tähtajatuks juhul, kui üürnik jätkab tähtaja möödumisel asja kasutamist. Üürilepingu tähtajatuks muutumise vältimiseks peab üks lepingupooltest avaldama teisele poolele teistsugust tahet, see tähendab, teatama, et ei soovi lepingu pikenemist. Üks lepingupool , kes ei soovi lepingu pikenemist, peab teist lepingupoolt teavitama vastavast soovist 2 nädala jooksul. 2 nädalane tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema alates lepingu tähtaja möödumisest ja üürileandja jaoks alates ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist
    VÕS § 310 lg 2 sätestab erinormi eluruumi üürilepingu osas, mis on sõlmitud vähemalt 2 või enamaks aastaks. Sellise eluruumi üürilepingu puhul peab üks pool teatama teisele poolele, et ta ei soovi üürilepingu pikenemist, vähemalt 2 kuud enne lepingu tähtaja möödumist. Kui teatatakse vähem kui 2 kuud enne lepingu tähtaja möödumist, siis pikeneb leping automaatselt tähtajatuks üürilepinguks.
    Üürilepingu korraline ülesütlemine
    Nagu öeldud, siis üürilepingu saab korraliselt üles öelda, kusjuures vaja ei ole mõjuvat põhjust. Korralise ülesütlemise korral tuleb lepingupooltel arvestadaüksnes etteteatamiskohustusega ehk siis lepingu lõpetamisest tuleb teist lepingupoolt teavitada.
    Samas tuleb korralise ülesütlemise juures arvestada lepingu kehtivuse tähtajaga.
    Tulenevalt VÕS § 311 ja § 312 võib kumbki lepingupool üürilepingu korraliselt ülesse öelda, kui ta teatab sellest teisele poolele ette:
  • kinnisasja, samuti äri- ja eluruumi, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki puhul- vähemalt 3 kuud;
  • möbleeritud tubade, eraldi üüritud parkimisplatside, garaažikohtade ja muu taolise üürimise korral- vähemalt 1 kuu;
  • kõikide muude vallasasjade puhul - vähemalt 3 päeva.
    Lepingu pooled võivad antut tähtaegades ka teisiti kokku leppida, kuid kokkuleppe tegemise juures tuleb arvestada VÕS § 275 tuleneva põhimõttega, ehk siis kokkuleppega ei tohi halvendada üürniku olukorda.
    Kui pool lepingu ülesütlemisel etteteatamistähtaega ei järgi, siis ei ole ülesütlemine mitte tühine, vaid sellisel juhul kehtib ülesütlemine ajast, mil ülesütlemine etteteatamistähtaega arvestades oleks võimalik olnud.
    Üürileping lõpeb peale etteteatamistähtaja möödumist ja seega on üürnik kohustatud üüritud asja üürileandjale tagastama.
    Tähtajaline üürileping lõpeb korraliselt üldjuhul tähtaja möödumisel. Siiski võivad pooled muu kui eluruumi üürilepingu puhul kokku leppida ka tähtajalise üürilepingu korralises ülesütlemises, s.o lepingus sätestatakse, et poolel on õigus leping üles öelda ilma erilise mõjuva ülesütlemispõhjuseta. Praktikas seotakse sellisel juhul ülesütlemine tavaliselt teatud ülesütlemistähtajaga, nt üürilepingus lepivad lepingupooled kokku, et üürilepingu lõpetamiseks tuleb lepingupoolel teist poolt ette teavitada 1 kuu.
    Lepingu korraliseks lõpetamiseks tuleb ühel lepingupoolel teha teisele lepingupoolele ülesütlemisavaldus. Üldjuhul kehtib ülesütlemisavalduse suhtes vormivabaduse põhimõte Kuid elu- ja äriruumi üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks on VÕS § 325 ette nähtud kohustuslikud vorminõuded (ülesütlemisavaldus peab olema teatud vormis ja sisaldama endas ettenähtud andmeid). Kui elu- või äriruumi üürilepingu ülesütlemisel seaduses sätestatud ülesütlemisnõudeid ei järgita, on ülesütlemine tühine.
    Riigikohus on lepingu korralise lõpetamise osas leidnud, et tähtajatu üürilepingu võib kumbki pool igal ajal üles öelda, lähtudes VÕS § 195 lg-st 3 ning §-dest 311 ja 312. Konkreetset põhjust tähtajatu lepingu korraliseks ülesütlemiseks ka eluruumi puhul vaja ei ole. Seetõttu on ka VÕS § 325 lg 2 p 3 mõttes piisav, kui eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses on tehtud üksnes viide tähtajatu üürilepingu korralisele ülesütlemisele. Tingimata vajalik ei ole viide ülesütlemise aluseks olevale konkreetsele võlaõigusseaduse sättele, kuid oluline on, et üürnik saaks aru, mistõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust.
    Üürilepingu erakorraline ülesütlemine
    Nii tähtajatut kui ka tähtajalist üürilepingut saab erakorraliselt üles öelda, kui esinevad erakorralise ülesütlemise alused. Erakorralise ülesütlemise aluseks on mõjuv põhjus, tulenevalt VÕS § 313. Kui ühe lepingupoole käitumise tagajärjena tekib mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks ei ole vaja lepingu lõpetamiseks järgida seadusest tulenevaid ülesütlemise tähtaegu, vaid lepingu võib koheselt ülesöelda.
    Mõjuva põhjuse näidisloetelu on välja toodud VÕS §-des 314- 319. Samas võivad lepingu pooled üürilepingus ette näha lisaks VÕS §-des 314-319 sätestatule ka muid põhjusi, mis annavad õiguse nii tähtajatut kui ka tähtajalist üürilepingut erakorraliselt üles öelda. Nagu öeldud, siis seaduses toodud mõjuvate põhjuste loetelu on üksnes näitlik ja seega mitteammendav. Seega on VÕS § 313 lg 1 iseseisvaks üürilepingu ülesütlemisaluseks, aga kui tegemist on mõne §-des 314-319 sätestatud alusega, siis tuleb lähtuda vastavas erinormis ettenähtud kriteeriumidest.
    Riigikohus on leidnud hinnates VÕS § 313, et üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluseks võib olla ka mõni §-des 314-319 sätestamata asjaolu, kui see vastab VÕS § 313 tunnustele. Mõjuvaks põhjuseks VÕS-i § 313 tähenduses saab olla üksnes poolte poolt ettenägematu asjaolu, mille tõttu poolte huvisid kaaludes
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    KASUTUSLEPINGUD #1 KASUTUSLEPINGUD #2 KASUTUSLEPINGUD #3 KASUTUSLEPINGUD #4 KASUTUSLEPINGUD #5 KASUTUSLEPINGUD #6 KASUTUSLEPINGUD #7 KASUTUSLEPINGUD #8 KASUTUSLEPINGUD #9 KASUTUSLEPINGUD #10 KASUTUSLEPINGUD #11 KASUTUSLEPINGUD #12 KASUTUSLEPINGUD #13 KASUTUSLEPINGUD #14 KASUTUSLEPINGUD #15 KASUTUSLEPINGUD #16 KASUTUSLEPINGUD #17 KASUTUSLEPINGUD #18 KASUTUSLEPINGUD #19 KASUTUSLEPINGUD #20 KASUTUSLEPINGUD #21 KASUTUSLEPINGUD #22 KASUTUSLEPINGUD #23 KASUTUSLEPINGUD #24 KASUTUSLEPINGUD #25 KASUTUSLEPINGUD #26 KASUTUSLEPINGUD #27 KASUTUSLEPINGUD #28 KASUTUSLEPINGUD #29 KASUTUSLEPINGUD #30 KASUTUSLEPINGUD #31 KASUTUSLEPINGUD #32 KASUTUSLEPINGUD #33 KASUTUSLEPINGUD #34 KASUTUSLEPINGUD #35 KASUTUSLEPINGUD #36 KASUTUSLEPINGUD #37 KASUTUSLEPINGUD #38 KASUTUSLEPINGUD #39 KASUTUSLEPINGUD #40 KASUTUSLEPINGUD #41 KASUTUSLEPINGUD #42 KASUTUSLEPINGUD #43 KASUTUSLEPINGUD #44 KASUTUSLEPINGUD #45 KASUTUSLEPINGUD #46 KASUTUSLEPINGUD #47 KASUTUSLEPINGUD #48 KASUTUSLEPINGUD #49 KASUTUSLEPINGUD #50 KASUTUSLEPINGUD #51 KASUTUSLEPINGUD #52 KASUTUSLEPINGUD #53 KASUTUSLEPINGUD #54 KASUTUSLEPINGUD #55 KASUTUSLEPINGUD #56 KASUTUSLEPINGUD #57 KASUTUSLEPINGUD #58 KASUTUSLEPINGUD #59 KASUTUSLEPINGUD #60 KASUTUSLEPINGUD #61 KASUTUSLEPINGUD #62 KASUTUSLEPINGUD #63 KASUTUSLEPINGUD #64 KASUTUSLEPINGUD #65 KASUTUSLEPINGUD #66 KASUTUSLEPINGUD #67 KASUTUSLEPINGUD #68
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 68 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-04-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 11 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor anjavin Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    kasutuslepingud, üürileping, üürileping, üürileping, rendilepingu puhul, riigikohus, valdus, seadusandja, seline kokkulepe, lisaks võs, riigikohus, lepingust taganemine, üürileandja, teavitamiskohustusega, asja majandamine, ülesütlemiseks, antud kohustuseks, kõrvalkuludeks, riigikohus, tagatisraha, üürilepingute puhul, üürnikul, toodud õiguskaitsevahenditele, üürnikul, üüri hoiustamine, lg 2, tähtajatutes üürilepingutes, üürileping, erakorraliselt, ülesütlemiseks, riigikohus, riigikohus, ülesütlemise vajadus, nimelt elu, üürnik, ülesütlemine, kuivõrd üürileping, ülesütlemine, kinnistusraamatuseaduse tähenduses, märke tegemiseks, liisinguleping, liisinguleping, liisinguleping, liisingulepinguga, kasutusrendileping, kapitalirendileping, riigikohus, liisingulepingu sõlmimist, liisinguandja, liisinguandja, täitmisel, võimatusele, juhuslikkus, hinna alandamine, riigikohus, liisinguandja, müüjal, t tegemist, liisinguvõtjal, tätimisnõue, liisingulepingu ülesütlemine, liisinguese, liisinguandja, erakorraliseks lõpetamiseks, peatükkis, liisingueseme kaotsiminek, liisinguvõtjaks, kõrvalekalduv kokkulepe, 7 päeva, ülesütlemine, lõpetamisel kahjustada, antud kohustus, peatükkis, laenuleping, laenulepingu, pratikas, laenulepingu sätted, kolmandale isikule, laenusaaja, laenuandja, intressi suuruses, riigikohus, põhikohustus, laenuleping, tähtajatu laenuleping, laenu tagastamine, laenuandjal, laenusaaja, laenulepingu lõpetamise, laenulepingu lõpetamine, riigikohus, krediidilepinguks, ennekõike, tarbijakrediidilepingu poolteks, seadusandja ülesanne, seadusandja, seadusandja, nimetatud eritingimused, kolmandale isikule, antav informatsioon, hävimise korral, riigikohus, võlausaldaja, krediidileping, krediidiandjal, krediidiandja, krediidilepingu lõpetamise, krediidilepingu lõpetamine, täitmiseni, põhitüüpidena, käsundusleping, teiseks isikuks, riigikohus, käsundisaaja, lojaalsuskohustus, lojaalsuskohustus, antud põhimõttest, sätte kohaselt, juhistest kõrvalekaldumine, ülesütlemine, erinevalt käsunduslepingust, sellise juhuga, erinevalt töövõtulepingust, töövõtulepingu sisuks, töövõtjal, töövõtja, töövõtja, tellija, töövõtja, kohustuseks, kohustuse rikkumisega, antud punkt, mõistlikuks tasuks, tähtaja pikkus, tellija, antud kohustus, tellija, kahjustumise riisiko, juhuslikkus, eelduseks, siduvas eelarves, lepingutingimustele mittevastavus, sellised möödalaskmised, puuduse olemasolu, kõrvaldamise kulud, töövõtjal

    Teemad

    • KASUTUSLEPINGUD
    • ÜÜRILEPING
    • Üürilepingu olemus
    • Üürilepingu sõlmimine
    • tuleb tähelepanu pöörata ka erisätetele
    • VÕS § 275
    • eluruumina
    • Äriruumiks
    • ÜÜRILEPINGU POOLTE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
    • Üürileandja õigused ja kohustused
    • Üürniku õigused ja kohustused
    • Ilma üürileandja nõusolekuta üürniku tehtud muudatused või
    • parendused hüvitamisele ei kuulu ja seda ka siis, kui asja väärtus on oluliselt kasvanud
    • Tasu maksmine üüritud asja kasutamise eest
    • Üüri suurust ja üüri tõstmist saab vaidlustada üksnes eluruumi puhul
    • Tagatisraha maksmine
    • Üürileandja pandiõigus
    • Õiguskaitsevahendite kohaldamine kohustuste rikkumisel
    • Üürniku poolt kohaldatavad õiguskaitsevahendid
    • Kahju hüvitamine
    • Üüri alandamise õigus
    • Üüri hoiustamistamine
    • Üürilepingust taganemine
    • Üürileandja poolt kohaldatavad õiguskaitsevahendid
    • Üürilepingu kestvus ja lõppemine
    • Üürilepingu korraline ülesütlemine
    • Üürilepingu erakorraline ülesütlemine
    • Üüritud asja tagastamine
    • Eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamine
    • Märge kinnistusraamatus
    • LIISINGULEPING
    • Liisingulepingu olemus
    • Liisingulepingu sõlmimine
    • Liisingulepingu poolte õigused ja kohustused
    • Liisinguandja õigused ja kohustused
    • Liisinguvõtja õigused ja kohustused
    • Vastutus liisingulepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest
    • Liisinguandja vastutus liisingulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel
    • Liisinguvõtja vastutus liisingulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel
    • Liisingulepingu lõppemine
    • Laenu- ja krediidilepingud
    • Laenu- ja krediidilepingute olemus
    • Laenulepingu olemus
    • Laenulepingu sõlmimine
    • Lepingupoolte õigused ja kohustused
    • Laenuandja kohustused
    • Informatsiooni andmise kohustus
    • Laenusaaja kohustused
    • Laenu tagasimaksmise kohustus
    • Laenu kasutamine kindlaksmääratud viisil
    • Tagatise andmine
    • Tasu laenu kasutamise eest
    • Vastutus kohustuste rikkumise eest
    • Laenulepingu lõpetamine
    • Tähtajatu laenulepingu korraline lõpetamine
    • Laenulepingu erakorraline ülesütlemine
    • Laenulepingu lõpetamise tagajärjed
    • Krediidi- ja tarbijakrediidileping
    • Krediidi- ja tarbijakrediidilepingu olemus
    • Tarbijakrediidilepingu olemus
    • VÕS § 421
    • kohaselt on VÕS 22. peatükkis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine
    • Tarbijakrediidilepingu sõlmimine
    • Lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed
    • Krediidiandja kohustused
    • Krediidi väljamaksmise kohustus
    • Vastutustundliku laenamise põhimõte
    • Tarbija õigused ja kohustused
    • Tarbija taganemisõigus
    • Lepingust taganemise tagajärjed
    • Tarbija õigus ennetähtaegsele tagasimaksmisele
    • Krediidi tagasimaksmise kohustus
    • Krediidilepingu lõpetamine
    • Krediidilepingu korraline lõpetamine
    • Krediidilepingu erakorraline ülesütlemine
    • Krediidilepingu lõpetamise tagajärjed
    • LEPINGUD TEENUSE OSUTAMISEKS
    • KÄSUNDUSLEPING
    • Käsunduslepingu olemus
    • Käsunduslepingu eristamine töövõtulepingust
    • Käsunduslepingu sõlmimine
    • Käsunduslepingu poolte õigused ja kohustused
    • Käsundisaaja kohustused
    • Käsundi isiklik täitmine
    • Käsundiandja juhiste järgimise kohustus
    • Huvide konflikti vältimise kohustus
    • Teavitamiskohustus
    • Väljaandmiskohustus
    • Saladuse hoidmise kohustus
    • Käsundiandja kohustused
    • Juhiste andmine
    • Tasu maksmise kohustus
    • Kulude kandmine
    • Õiguskaitsevahendid käsunduslepingu rikkumise korral
    • Lepingu lõppemine
    • Töövõtuleping
    • Töövõtulepingu olemus
    • Tulenevalt töövõtulepingu regulatsioonist tuleb vahet teha töövõtulepingul ja tarbijatöövõtulepingul
    • Töövõtulepingu eristamine teistest lepingutest
    • Töövõtja kohustused
    • Töövõtja kontrolli teostamise kohustus
    • Töövõtja kõrvalkohustused
    • Töö vastavus lepingutingimustele
    • Töövõtja pandiõigused
    • Tellija kohustused
    • Tellija peab oma kohustuste täitmisel tähelepanu pöörama lepingu eesmärgi saavutamisele. Selleks, aga et
    • saavutada lepingu eesmärk, tuleb tellijal arvestada nii lepingust tulenevatele kui ka seadusest tulenevatele
    • kohustustele
    • Töö juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko üleminek
    • Eelarve
    • Vastutus töövõtulepingu rikkumise eest
    • Töövõtja vastutus lepingutingimuste mittenõuetekohase täitmise korral
    • kuue kuu jooksul
    • Tellija vastutus kohustuste rikkumisel
    • Töö lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaja algus

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    57
    doc
    äriõigus konspekt
    107
    doc
    Õiguse alused põhjalik konspekt
    220
    docx
    Võlaõiguse üldosa konspekt
    269
    docx
    Õiguse alused eksami kordamisküsimused
    71
    docx
    Võlaõiguslikke riigikohtulahendite vihik
    214
    docx
    Õiguse alused kordamisküsimused vastustega
    54
    doc
    Õiguse alused-harjutusküsimused vastused
    82
    docx
    Asjaõigus eksamikonspekt





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !