Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like


K. R. Popperi kriitiline ratsionalism. (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Paljuski ekslikuks ?
  • Kuidas oleks võimalik selliste režiimide tekkimist ära hoida ?
  • Milline on siis Popperi järgi tunnetuse meetod tegelikult ?
  • Kuid küsimused nagu “Mis on gravitatsiooni põhjus ?
  • Kuid ikkagi veel üht essentsialistlikku teaduse loomuse käsitlust ?
  • Millele toetub teie väide ?
  • Missugused vaatlused on teid selleni viinud ?
  • Mida siis kujutavad Popperi järgi endast avatud ühiskonnad ?
 
Säutsu twitteris
Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
16. teema: K. R. Popperi kriitiline ratsionalism .
Probleemsituatsioon . Karl Raimund Popper ( 1902 -1994) oli kahekümnenda sajandi filosoof , kes mõtestas oma filosoofilises õpetuses just seda maailma, milles inimkond kahekümnendal sajandil elas. Tema peamisteks uurimisvaldkondadeks olid teadusfilosoofia ja poliitiline filosoofia ning ta püüdis lahendusi leida küsimustele, mis olid ajendatud kahekümnendal sajandil teaduses ja poliitikas toimunud sündmustest. Antud loeng on kirjutatud kommentaarina Popperi artiklile “Teadmised ilma autoriteedita ” [Akadeemia 1990, nr. 9]. Selles kirjutises käsitleb Popper näiliselt filosoofia ajalukku puutuvaid teemasid , ehkki tema kui teoreetiku peamine huvi ei olnud üldiselt sugugi suunatud filosoofia ajaloole. Ning ka antud töös arutleb ta tegelikult kaasaegsete probleemide üle, teeb seda aga nii, et kaasab filosoofia ajaloo suurkujud enda vestluspartnereiks. Järelikult on filosoofia ajalool tema hinnangul ka kaasaegsete asjade üle mõtisklejale midagi olulist ütelda. Ja see ongi filosoofia ajaloo puhul peamine – mitte pelgalt meelde jätta, mida keegi kunagi on ütelnud, vaid mõtelda koos inimmõtte suurkujudega iseenda kaasaja aktuaalsete probleemide üle. Et ja kuidas see võimalik on, võibki demonstreerida osutatud tekst.
Lihtsustades võiks ütelda, et Popperi filosofeerimist ajendasid kaks revolutsiooni, mida inimkond kahekümnenda sajandi esimesel poolel läbi elas. Esimeseks neist oli revolutsioon loodusteadustes. 19. sajandi lõpus paistis , et loodusteadus, millele oli aluse rajanud Newtoni füüsika, on enam-vähem lõplikult valmis. Veel mõni üksik fundamentaalset tähendust omav probleem ootas lahendamist, aga teaduse aluspõhimõtted paistsid olevat lõplikult kindlakstehtud. Kahekümnenda sajandi alguskümnenditel selgus, et see arvamus oli läbinisti ekslik. Paari aastakümne vältel töötati välja uued loodusteaduslikud teooriad, mis sundisid kogu senist loodusteaduslikku teadmist ümber hindama . Oma artiklis tõstab Popper esile just Einsteini “kes tegi meile selgeks, et Newtoni teooriagi võib kõikjal saavutatud edu kiuste kergesti valeks osutuda.” [ sealsamas , lk. 1848] Siit aga kerkivadki filosoofilised küsimused: kuidas võis juhtuda, et üks vaatlustes ja eksperimentides laialdast kinnitust leidnud teaduslik teooria osutus lõpuks ikkagi paljuski ekslikuks? Miks selle teooria piiratust mitme sajandi vältel ei avastatud, vaid ta paistis kaasaegsetele hoopis lõpliku tõena? Kas ei või sama saatus oodata ka neid teooriaid , milles tänapäeval ei osata kahelda?
Teine revolutsioon, millele Popper oma filosofeerimisega reageeris, oli sotsiaal-poliitiline – totalitarismi võidukäik kahekümnenda sajandi esimese poole Euroopas. Popper oli pärit Austriast. Peale Esimest maailmasõda toimus ümberkaudsetes maades ridamisi marksistlikust ideoloogiast kantud revolutsioone – Venemaal, Ungaris, Saksamaal. Paljudes teistes maades olid olemas mõjuvõimsad marksistlikud rahvaliikumised. Venemaal kasvas sellest revolutsioonist välja aastakümneteks kindlustunud totalitaarne režiim. 30-ndatel aastatel tekkis natsistlik totalitaarne režiim Saksamaal, mis kümnendi lõpul liitis endaga ka Austria, kust juudisoost Popperil tuli põgeneda. Siit teine probleemide ring: milline on totalitaarsete ühiskondade tekke- ja püsimisemehhanism? Kuidas oleks võimalik selliste režiimide tekkimist ära hoida? Millistele tingimustele peaks vastama ühiskond, et ta areneks kõigi oma liikmete huvides?
Õpetus teadmise teaduslikkuse kriteeriumitest. Teaduse arengukäigust, mida eespool lühidalt kirjeldati, teeb Popper järelduse, et inimkonna käsutuses ei ole absoluutset tõesuse-kriteeriumit, vahendit, millega saaks täieliku kindlusega eristada tõeseid arvamusi meie arvamuste üldisest kogumist. Popperi veendumuse kohaselt tuleks seetõttu teaduses lähtuda otse vastupidisest eeldusest, et inimmõistus on alati eksimisvõimeline ja pole võimeline jõudma absoluutselt kindlate ja igaveseks kindlakstehtud tunnetusteni. Samas on igatsus sellise teadmise järele inimhinges sügavalt juurdunud ning suurimad lootused seonduvad sel puhul muidugi teaduse ja selle arenemisega.
Loodusteadlaste ja teadusfilosoofide seas oli tol ajal – 20. sajandi 20-ndail ja 30-ndail aastail – domineeriv empiristlik lähenemine teadusliku teadmise päritolule, loomusele ja põhjendatusele. Teadmise allikana vaadeldi justkui enesestmõistetavalt empiirilise vaatluse andmeid, oli ju loodusteaduslik teadmine empiiriliselt – eksperimendis või vaatluses – kinnitatav teadmine.
Samas pole teadusliku teadmise empiiriline kinnitamine enamasti sugugi niisama lihtne ülesanne. 20. sajandil kasutati loodusteaduslikes teooriates juba reeglina selliseid mõisteid, millel ei ole vahetut vastet vaadeldavas tegelikkuses. Niisugusteks mõistetaks on näiteks “punktmass”, “vaakum”, “ideaalne gaas ” jt. Sedalaadi mõistete abil formuleerib loodusteadus universaalse kehtivuspretensiooniga lauseid – näiteks loodusseaduste kohta. Kuid vahetus vaatluses saab vaadelda üksnes üksikuid nähtusi, mitte aga kindlaks teha nende vaheliste seoste universaalsust. Seetõttu ei ole niisugustele väidetele võimalik vaatluses ka otsest kogemuslikku kinnitust leida. Empiiriline kinnitamine kujutab endast kaudteed – universaalsetest teooriatest selliste üksikväidete tuletamist, mida saab vaatluses või teooria alusel konstrueeritud kunstlikus situatsioonis – eksperimendis – kindlaks teha. Niisuguste menetluste alusel teadmise põhjendamist nimetati teadusfilosoofias verifikatsiooniks (sõnast veritas – ladina keeles: tõde).
Newtoni füüsika oli väga hästi verifitseeritud teooria. Ometigi tõi teadusliku tunnetuse areng endaga kaasa selliste teooriate tekke, mille printsiibid ei ühildunud Newtoni füüsika printsiipidega, mis aga ise osutusid samuti hästi verifitseeritavaiks. Mida muud siit järeldada, kui seda, et verifikatsiooni kriteerium ei ole absoluutselt usaldusväärne kriteerium tõeste arvamuste lõplikuks kindlakstegemiseks.
Kuid teaduslikku teadmist oli ju Platonist peale defineeritud põhjendatud tõese arvamusena. Kas eelöeldust tuleb siis järeldada, et polegi võimalik eristada teadust mitte-teadusest. Just sellele probleemile – milline tunnus võiks otsustavalt eristada teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust – püüabki Popper oma teadusteooriaga lahendust leida. Verifikatsiooni kriteerium ei ole Popperi hinnangu kohaselt selleks otstarbeks piisav. Teatud mõttes võib isegi näiteks öelda, et astroloogia – ilmselt ebateaduslik õpetus taevakehade mõjust inimese saatusele – on paremini “verifitseeritud” õpetus kui astronoomia . Miljonid inimesed avavad ju hommikuti ajalehe just horoskoobi leheküljelt, et vaadata, mida see tänaseks päevaks või nädalaks tema tähtkujule ennustab, ja paljud sellistest inimestest leiavad hiljem, et ennustus läkski täppi, nad nö. “verifitseerivad” oma kogemusel antud horoskoopi. Astronoomilised teooriad ja nende verifitseerimise viisid on seevastu sedavõrd keerukad , et tavaline inimene viimasega hakkama ei suudaks saadagi. Seetõttu ongi nende verifitseerimine väheste asjatundjate asi ning leidnud aset küllap palju vähem arv kordi kui astroloogia “verifitseerimine”.
Ometigi on astronoomia ikkagi teadus ja astroloogia mitte ning Popper pakub välja ka kriteeriumi, mille alusel seda saaks põhjendatult väita. Tema ettepaneku kohaselt võiks teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust (lisaks muudele vajalikele tunnustele) otsustavalt eristada teadusliku teadmise põhimõtteline empiiriline kummutatavus ehk falsifitseeritavus. Et üks õpetus võiks pretendeerida teaduslikkusele, peaks sel olema niisugune loogiline struktuur, et tema falsifitseerimine oleks võimalik. Loogilisest
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #1 K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #2 K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #3 K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #4 K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #5 K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #6 K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #7 K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #8 K-R-Popperi kriitiline ratsionalism #9
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 7 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor peeter Tim Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

5
doc
Karl R-Popperi kriitiline ratsionalism
87
doc
Filosoofia materjale
82
docx
Teadusfilosoofia – ja metodoloogia
22
doc
Õiguse filosoofia loengukonspekt
51
docx
Sissejuhatus filosoofiasse materjal eksamiks
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
343
pdf
Maailmataju uusversioon
30
doc
Platoni poliitiline õpetus





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima

Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun