Kõrb (1)

KÕRB

Mis on kõrb?

Enamasti mõistame sõna kõrbe all kuumakõrbeid, kuid sel sõnal on üldisem tähendus. Kõrb on tühi maa, kus taimi peaaegu ei kasva, sest seal on raske vett kätte saada. Ka külmas kliimas ei saa taimed hästi kasvada.  
Kõrbed katavad umbes 1/5 maakera pinnast. On leitud, et enamus kõrbeid asuvad ribadena piki 30 lõuna- ja põhjalaiust. Laskuvad õhumassid on tekitanud kaks kõrbevööd: üks piki Vähi pöörijoont (30. põhjalaius), põhjapoolkeral ja teine piki Kaljukitse pöörijoont (30 lõunalaius) lõunapoolkeral.   

 Miks kõrbed tekivad?

Suurem osa kõrbeid on tekkinud õhumasside liikumise tagajärjel.
 Osa kõrbeid on tekkinud nn. vihmavarju efekti läbi – tõusev õhk liigub mööda kõrget mäenõlva üles, jahtub. Jahtudes ei suuda õhumass hoida endas kinni nii palju niiskust ja ülejääk sajab maha vihma või lumena. Teisel pool mäetippu hakkab õhumass laskuma ja soojeneb. Nüüd suudaks ta hoida rohkem vett ja seob ümbritsevast keskkonnast juurde. Selle tagajärjel kuivab ümbruskond ja tekibki kõrb. Sarnased kõrbed tekivad mäeahelike “seljataha”.
Ka inimene mängib olulist osa kõrbete tekkimisel, täpsemalt nende laienemisel. Ülekarjatamine on üks põhjusi – loomad hävitavad taimestiku tallamise ja ärasöömisega ning pinnas saab liikuma. Kui see ala asub kõrbelise piirkonna lähedal, on kõrbestumine pea möödapääsmatu. Teine põhjus: suured niisutussüsteemid tühjendavad sageli teiste alade veevarud kriitilise piirini ja jälle on oht piirkonnal kõrbeks muutuda.

Milline on kõrbe nägu?

Kõrbele annab oma näo pinnakate ehk milline on pinnas. Luited ei ole tegelikult kõrbe kõige iseloomulikum tunnus, sest igas kõrbes ei olegi nii võimsaid luiteid kui me tavaliselt kõrbe puhul ette kujutame. Pinnakatte järgi jagatakse kõrbeid :
liivakõrbed
soolakõrbed
klibukõrbed
savikõrbed
kivikõrbed
lössikõrbed

Iseloomustavaid suurusi:

v    kõrbekliima on väga kuiv (õhuniiskus äärmiselt madal);
v     sajab väga vähe ja väga harva (vahepeale võivad jääda mitmed põuaastad);
v     taimed saavad kasvada väga lühikesel perioodil (paar nädalat), ülejäänud ajal peavad elama väga kokkuhoidlikult;
v     nii karmides tingimustes suudavad elada vaid vähesed loomad ja taimed;
v     tuul annab kõrbele sageli oma näo – kulutab kivist “seeni” ja sambaid või kuhjab luiteid.

Kõrbetes valitsev kliima

Kõrbete põhitüüpe kliima iseloomu järgi on neli:

kuumakõrbed (Põhja-Ameerika kõrbed ja poolkõrbed, Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrbed, Etioopia (Aafrikas), Austraalia ja Aasia lõunapoolsetes riikides olevad kõrbed)

poolkõrbed (osa Põhja-Ameerika kõrbetest, Venemaal, Euroopas ja osa Aasia kõrbetest) 

rannikukõrbed (osaliselt Atacama kõrbes Tšiilis)

külmakõrbed - neist on juttu jää- ja külmakõrbete all.
Igal kõrbetüübil on omad iseloomulikud ilmastiku tingimused, mis üldjoontes on siiski sarnased. Kõrbe kõige olulisemaks tunnuseks on sademete vähesus. Sademed jäävad enamasti alla 250 mm/a. Sajab harva ja mõnes kõrbes ei saja vahel mitu aastat. Sademed võivad olla nii vihmana, uduna kui lumena, kusjuures nad on jaotunud aastas teatud perioodidesse. Enamasti sajab talvel. Vihmahood on tihti lühikesed kuid see-eest väga tugevad rajuhood. Kõige vähem on sademeid Atacama kõrbes Tšiilis (alla 1,5 cm e 150 mm/a). Ka Sahara kõrbes sajab alla 150 mm/a. Mõni aasta ei pruugi üldse vihma sadada. Ameerika kõrbetes sajab rohkem – pea 280 mm/a.
Temperatuurid kõiguvad suurtes piirides nii ööpäevas kui aastaringselt . Päeval võib olla üle 50 oC ja öösel isegi miinuskraade. Sellise suure kõikumise põhjuseks on kõrbe kuivus . Kõrbes on õhuniiskus 10 – 20%, õhus sisalduv veeaur kuumeneb kiiresti ja jahtub samuti. Vesi peegeldab ja neelab päiksevalgust ning energiat, mis Päikeselt tuleb. Öösel vabaneb soojus veest ja soojendab ümbrust. Teistes bioomides võib õhuniiskus olla 80% ja rohkemgi ning õhus olev veeaur tasandab öise ja päevase temperatuuri kõikumise. Teine kiire jahtumise põhjus on taimestiku vähesus, mis suudaks säilitada sooja öö läbi.

Kõrbetes kasvavatest taimedest

Kõrbetes ja poolkõrbetes on suhteliselt vähe taimi. Põhjuseks on vee puudus – seda on väga raske saada. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused :
v  Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Neil taimedel on ka sageli ebameeldiv lõhn või maitse. Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Lehed on täis toitaineid ja täidavad ka veereservuaaride otstarvet. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne.  
v     Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik – nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. See on ka seletus sellele, miks kõrbes taimed hõredalt kasvavad. Teistel taimedel on seevastu hästi sügavale ulatuv juurestik.  
v     Vee säilitamiseks on taimedel jällegi omad nipid . Osad kaktused on volditud nagu lehvik. Kui vett on võimalik koguda, siis taim muutub siledamaks (voldid muutuvad lamedamaks). Kui vesi ära tarbitakse tõmbub taim kurruliseks tagasi. 
Erinevates kõrbetes kasvavad erinevad taimed, näiteks mõni taimeliik on iseloomulik vaid ühele kõrbele. Kaktused on eriti levinud Mehhikos ja Argentiinas. Palju on ka madalaid põõsaid ja lühiealisi taimi. Lühiealised taimed elavad ainult mõne nädala niiskel perioodil ja jätavad siis oma valminud seemned uut vihma ootama. Sageli on neil ka suured eredavärvilised õied ja oma õitsemise ajal muudavad nad kõrbe välimuse tundmatuseni – see on vaid üks suur ja õitsev väli.
Saguaaro kaktusel on kurrutatud pind- see aitab rohkem defitsiitset vett koguda ja vajaduse järgi paisuda. Kuna vesi on kõrbes väga nõutud, peavad taimed, kes loomade eest ära joosta ei saa, end katma okkalise kasukaga. Okastel on teinegi ülesanne - pakkuda varju põletava päikese eest. Osadel kaktustel on okaste asemel pikad peened kiud - "juuksed", mis täidavad sama ülesannet.
Aaloe lehed on vahaja kattega ja hästi paksud - ikka kaitseks veekaotuse vastu. Paksematest lehtedest aurab on veekadu väiksem kui õhematest lehtedest. Mõned aaloe liigid on oma koha leidnud meiegi kodudes, sest aaloe mahlal on mitmeks puhuks raviv toime.
Namiibi kõrbes kasvab üks väga haruldane taim - velvitšia. Tema omapära seisneb selles, et ta on paljasseemne taim nagu okaspuudki ja tal on kogu oma elu jooksul vaid kaks pikka lintjat lehte, mis tüve juurest kasvavad ja otstest järjest surevad (pildil ribadeks rebenenud). Velvitšia võib elada mitusada aastat ja õitseb vaid korra elu jooksul.
Datlipalm on oluline toiduallikas oaasides . Tema lehtedest saadakse materjali mattide ja katete tegemiseks. Sinna, kus datlipalm kasvama hakkab, tekib kindlasti oaas.

Kõrbetes elavad loomad

Loomad, kes elavad kõrbes, peavad võitlema ellujäämise nimel mitmete vaenulike ja raskete tingimustega. Tugev kuumus, põletav päike ja veepuudus on mõned neist raskustest, mis kõrbes ees ootavad . Selle vastu on kõrbeloomadel kujunenud mitmed kohastumused: mõned loomad ei joo kunagi, nemad saavad vajaliku vee seemneid süües (mõned neist sisaldavad isegi kuni 50% vett). Teised loomad on kohastunud veetma suurema aja päevast maa-all kuumast päikesest eemal. Vilgas liikumine algab hämaruse saabudes kui paljud loomad oma urgudest välja toituma tulevad. Kõrbes on suhteliselt vähe suuri imetajaid, sest paljud pole võimelised varuma vett ega vastu panema kuumusele. Samuti on nad liiga suured, et varjuda päikese eest kivide alla või pinnasesse. Seevastu on seal palju pisikesi närilisi, sisalikke, madusid, putukaid, ämblikke. Kõrbes elab ka kahepaikseid ja linde, suuremad loomad elavad enamasti poolkõrbetes.
Kaamelid on kõrbes elavatele inimestele väga tähtsad - annavad toitu (piima, liha), katet . Nad on väga vastupidavad ja vajalikud kõrbes liikumiseks. Kaksküürkaamel e. baktrian elab Aasias ja Hiinas, kodustatud üksküürkaamel e. dromedar elab vaid Aafrikast Indiani ulatuvatel aladel.
Kõrbetes elab palju erinevaid sisalikke. Moolok on Austraalia kõrbetes elav sisalik.  Üks moodus kõrbes vedelikku hankida on otse õhust. Tema nahk imab niiskust nagu kuivatuspaber ja sõltuvalt temperatuurist muudab ta ka nahavärvi. Ingliskeelne nimetus on loomal palju tabavam - thorny devil .
Kõrberebasel e. fennekil on kõrbes elamiseks mitmed kohastumused. Päeval palavaga peitub ta oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel. Suured kõrvad aitavad paremini kehatemperatuuri reguleerida.
Ameerika kõrbeis elavad omapärased meesipelgad. Osa sipelgapere liikmeist täidavad elusate meehoidlate ülesannet säilitades mett oma suures tagakehas.

Erinevate loomaliikide esindajad:

Taimtoidulised imetajad : rohtlajänes, vöötorav, kaamel.
Lihatoidulised imetajad: koiott , fennek, välerebane, mäger.
Närilised: kukkurrott, hüpiklased, hiired, mutid .
Linnud : kaktuse käblik, haldjaskakk, voltpeakotkas.
Roomajad : varaanid, sisalikud, vöösabad.
Lülijalgsed: karakurt, rohutirtsud , meesipelgad.

Kõrbealadel elavad inimesed

Kõrbealad on hõredasti asustatud. Kõrberahvad on tavaliselt rändava eluviisiga karjakasvatajad, keda kutsutakse nomaadideks. Koos karjaga liiguvad nad värske rohu ja vee otsinguil ühest kohast teise. Kasvatatakse peamiselt lambaid , hobuseid ja kaameleid (parasvöötme kõrbetes peamiselt kaksküürkaameleid). Peatuspaigas pannakse üles suur sõrestiktelk, mis kaetakse pealt riide või loomanahkadega. Sellised elamud kaitsevad nii kuuma kui külma eest, neid on kerge kokku panna ja uues kohas jälle püstitada.
Oaasides, kus vett saab kasutada maade niisutamiseks, on asustus tihe. Niisutatavatel põldudel kasvatatakse otra , nisu, lutserni , riisi, köögivilju (meloneid, arbuuse jne.) jt. Külma talve tõttu ei saa parasvöötme kõrbeoaasides kasvatada puuvilju ja viinamarju.

Keskkonnaprobleemid

Kõrbe taimestik on väga õrn ja ebaõige majandamine võib kaasa tuua kõrbe laienemise. Järjest suurem karjatamine kõrbekarjamaadel hävitab niigi kasina taimkatte ja liivad pääsevad liikuma. Taimkate taastub väga aeglaselt ja nii kannavad liivatormid lahtist liiva edasi, mattes enda alla üha uusi alasid. 
Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise.
Seal, kus jõgede vett kasutatakse väga palju niisutamiseks, võivad jõed osaliselt või isegi täielikult kuivada. Kuivada võivad ka järved, kuhu jõed vett enam juurde ei too. Nii on juhtunud Araali järvega, mille pindala on peaaegu poole võrra kahanenud.