filosoof, jurist ja filosoof. Teda peetakse üheks suurimaks rooma oraatoriks ja kirjanikuks. Cicero tegevusega seondub samuti vägagi lähedalt 17.18. sajandi mõtlejate Locke'i, Voltaire'i ja Hume'i teooriad ja vaimne tegevus. Biograafia Cicero sündis Arpinumi linnas Latiumis rikka lihtkodaniku ja ratsaniku seisusest perekonnas. Tema esivanemad teenisid elatist oma hobuse ja relvadega sõdades, hiljem maksukogujatena. Ta tuli noorukina Rooma ning sai suurepärase retoorika-, filosoofia- ja õigusteadusalase hariduse, mis viisid teda aste-astmelt karjääriredelil ülespoole Biograafia Kõikidesse kõrgetesse ametitesse pääses ta noorimana, mis oli üldse lubatud. Kolmekümneselt oli ta kvestor Sitsiilias. Neljakümneselt preetor ja neljakümne kolme aastasena Rooma konsul Biograafia
Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks tõe otsimist vestluse ja vaidluse abil. (ibid) Platon oli Sokratese õpilane. Erinevalt sofistidest arvas Platon, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Ta oli otsustavalt relativismi vastu nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Platon uskus, et on võimalik teada, mis on õige ja hea. Igal juhul seadis ta erinevalt sofistidest inimestevahelise suhtlemise ja kõnelmise eesmärgiks tõeotsingut - vaidlus ja kõnekunst peavad teenima üldisi huve. Kõnekunsti puhul rõhutas Platon tõe tunnetamise vajalikkust. Tunnetades asjade olemust, jõuab inimene neist õigele arvamusele, tunnetades aga inimhinge olemust, saab ta aga võimaluse veenda ka teisi. Platoni arvates kõnekunst peab teenima ühiskondlikku huvisid ning kõneleja eesmärk on otsida tõde. (Panov 1995) Kreeka kõnekunsti üldistatud teooria esitas vanaaja suurim mõtleja, filosoof ja teadlane-
kõneleja, tal peab olema selleks ainult soov. Tänapäeval olukord ei muutunud. 3 I. RETOORIKA AJALUGU Retoorika Vana-Kreekas Retoorika algeid tunti juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Vana-Kreeka orjandusliku demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähtsuse, see omakorda tagas ka kõnekunsti õitsengu. Kõnekunst, tolle aja olulisemaid massisuhtlusvahendeid, aitas aristokraatidel kõige mõjusamalt saavutada avalikku lugupidamist ja poliitilist edu. Poliitik pidi hästi kõnelema rahvakoosolekul, väejuht pidi suutma oma kõnedega innustada sõdureid, kodanik pidi suutma kõnelda kohtus, aga ka pidulikel üritustel, seltskondlikel koosviibimisel. Healt kõnemehelt nõuti erakodset mõistust, seaduste ja inimeste tundmist ning sõnaseadmisoskust oma kodumaa huvides
rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus. Isiklikud filosoofilised tõekspidamised ja maailmavaated, mis kajastuvad kõnedes, annab kuulajale vägagi spetsiifilise kõnepidamise vormi, milles esinevad variatsioonid ja publiku koosseisust ja kõne temaatikast lähtuvad rõhulised lahendused muudavad Cicero kõned iseseisvateks teosteks. Kõnelemises oli talle eeskujuks Demosthenes. Cicero kõnesid peeti läbi Rooma ajaloo parimateks. Tema kunstiväärtuslikud kõned olid lisaks otsesele kasutamisele kohtupraktikas ja poliitikas mõeldud avaldamiseks kirjandusteosena, siis töötas ta need enne avaldamist ümber. Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore", milles autor lõi haritud kõnemehe ideaalkuju, "Brutus", mis käsitleb kõnekunsti ajalugu ja "Orator", milles Cicero arutles parima kõnestiili üle. Tema neli kõnet Catilina vastu loetakse Cicero retoorilise loomingu tipuks
iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogilisus ning argumenteerimisoskus. Isokrates Isokrates Ateenast oli sofistide Protagorase ja Gorgiase õpilane. Poliitiliselt vaadetelt oli ta Demosthenese vastane, kuna esindas Makedooia-meelsete parteid. Ta kõne ,,Panegyrikos" järgi kujunes pangeüürikast Kreekas üldmõiste, mis tähendas tervituskõnet pidulikel kokkutulekutel. Et need kõned olid oma laadilt ülistuskõned, hakati Rooma keisriigi ajal panegüürikaks nimetama kõiki kiidukõnesid. 4.saj lõpul eKr tekkis kreeka filosoofias suund, mida nim skeptitsismiks. Skeptikute koolkonna algatas Pyrrhon, kes pani oma filosoofiale aluse ajal, mis ta teenis Aleksander Suure vägedes ning käis Indias. Seal märkas ta, et inimeste veendumused on erinevad ning ei saa kuidagi öelda, et ühel rahval oleksid need õigemad kui teistel. Vastukaaluks kõigele,
Marcus Tullius Cicero (106-43 e.m.a) Cicero sündis Arpinumi linnas Latiumis rikka lihtkodaniku ja ratsaniku seisusest perekonnas. Tema esivanemad teenisid elatist oma hobuse ja relvadega sõdades, hiljem maksukogujatena. (Vikipeedia 2012) Cicero oli Roomas stoitismil põhineva eklektismi esindaja. Eklektism tähendab filosoofias erinevaist ja isegi vastandlikest filosoofilistest teooriatest võetud elementide liitmine nn uueks õpetuseks (ENE 1970). Cicero eristas positiivset ja nn igavest seadust. See ei olnud ,,inimeste väljamõeldud iga rahva otsusel kehtestatud, vaid igavene". Niisuguse igavese seaduse abil juhtis maailma mõistus kui jumalik printsiip. (Luts 1997) Samuti kuulusid eklektismi
Võib vaieldamatult väita, et Cicero panus retoorika arengusse on määratult suur, oli ta ju ometigi Demosthenese kõrval antiikaja kuulsaim kõnemees. Oleksin teinud referaadi Demosthenest, kui kahjuks ei leidnud materjali ja seetõttu jäi valik Cicerole. Cicero kõned advokaadina olid alati hästi ettevalmistatud ja täitsid oma eesmärki. Poliitikuna käitus ta vahest järelemõtlematult ja see põhjustas ka 43 a. ta surma. Samuti peatakse Cicerot ka antiikkirjanduse tugisambaks. Lõi rooma kunstproosa, rikastas ladina keelt ja muutis selle kõlavamaks. Temalt pärinevad väljendid: homo novus tõusik; curriculum vitae elulugu; cui bono kellele kasulik; ratsionaalne; opositsioon; fantaasia. Ilma Cicerota poleks tänapäeval ka ettekujutust hellenismiperioodi eri koolkondade õpetustest, sest just Cicero koostas nendest üksikasjalised ümberjutustused. Ta koostas ka ladina keelse filosoofia-alase terminoloogia.
Sisuliselt jagunevad ta kõned poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus. Isiklikud filosoofilised tõekspidamised ja maailmavaated, mis kajastuvad kõnedes, annab kuulajale vägagi spetsiifilise kõnepidamise vormi, milles esinevad variatsioonid ja publiku koosseisust ja kõne temaatikast lähtuvad rõhulised lahendused muudavad Cicero kõned iseseisvateks teosteks. Kõnelemises oli talle eeskujuks Demosthenes. Cicero kõnesid peeti läbi Rooma ajaloo parimateks. Teosed: "De oratore", milles autor lõi haritud kõnemehe ideaalkuju, "Brutus", mis käsitleb kõnekunsti ajalugu ja "Orator", milles Cicero arutles parima kõnestiili üle. Horatius (Quintus Horatius Flaccus; 8. detsember 65 eKr Apuulia, Venusia 27. november 8 eKr Rooma) oli Vana-Rooma tähtsamaid lüürilisi luuletajaid. Cato, kes pärines konservatiivide hulgast, tahtis vastupidiselt eelnevale ise oma mõtteid ja ideid kirja panna ning seda just ladina keeles
Kõik kommentaarid