Saagi koristamine on põllutöö, mida on soovitav teha käsitsi. Juba sel etapil toimub viinamarjakobarate eraldamine – eraldatakse kahjustatud ja üleküpsenud marjad. Samuti on oluline, et viinamarjad transporditaks pajuvitstest punutud korvides – see aitab kaasa veini kvaliteedi tõstmisele. Kaasaegsetest materjalidest anumad võivad esile kutsuda esimese käärimise, juhul kui marjad kahjustada saavad, ning see esmane käärimine võib edasi kanduda virdele ja seda nakatada. Pärast saagi koristamist sõltuvad järgmised töötlusprotsessid sellest, missugust veini, kas punast, roosat, valget, šampust või cavat, soovitakse lõpptulemusena saada. OSKUS LUGEDA ETIKETTI Hispaania veinipudeli etikett peab sisaldama: firma registreerimisnumber – veini valmistaja või eksportija või valmistaja-eksportija villija registreerimisnumber / lao number veini sort ja saagikorjamise aasta
kuni kolletub lõpuks. 3.1 Fermenteerimine Varred ja raod harilikult kääritamiseks eemaldatakse, kuna nendes sisalduvad parkained on liiga vänged. Marju muljutakse seejärel veidi, et mahl paremini välja pääseks ning käärimine algaks nii kiiresti kui võimalik. Mahl koos kestadega (mõnikord koguni terved kobarad) pannakse kääritamistõrde, milles toimuvat jälgitakse. Marjade tahked osad annavad mahlale värvi ja parkained. Käärimine kestab 10 kuni 30 päeva. Punase veini kääritamistemperatuur on harilikult kõrgem kui valgel veinil. See aitab kestadest värvi ja parkaeineid eraldada, aga osa aroomielemente läheb kuumuse tõttu kaduma ja punastes veinides neid selletõttu ei ole. Mahl, mis seob fermenteerumise käigus kõik vajalikud komponendid, eraldatakse kestadest alles peale esimese käärimise lõppu. Virde teistkordsel kääritamisel, mis toimub väiksemates mahutites, muudetakse selles
Värvuse järgi valged, punased ja roosad(rose veinid) Valged saadakse puhta viinamarjavirde (ilma kestade ja seemneteta) kääritamisel, tooraineks heledamad viinamarjasordid. Sobivad ka tumedad, sest kontakti mahla ja kesta vahel ei ole.Sisaldavad vähem parkaineid, rohkem happeid. Valmistatakse seetõttu magusamatena võrreldes punaste veinidega. Nad on ka kergemad ja vähemtäidlasemad. Punased- valmistatakse tumedamatest viinamarjadestr, virde käärimine alguses koos kestade ja seemnetega. See annab punase värvuse ja mõrkja maitse.Võrreldes eelmistega on täidlasemad, raskemad. Olenevalt täidlusastmelt liigitatakse veinid: vähetäidlased (kergem õhukesedm vähese parkainesisaldusega), keksmise täidlusega ( mõõduka parkainesisaldusega) ja täidlased8tugevad, rasked, suure parkainesisaldusega). Rose veinid saamiseks mitu võimalust Esiteks kääritatakse purustatud viinamarjamassi lõhikest aega, filtreeritakse
Värvuse järgi valged, punased ja roosad(rose veinid) Valged saadakse puhta viinamarjavirde (ilma kestade ja seemneteta) kääritamisel, tooraineks heledamad viinamarjasordid. Sobivad ka tumedad, sest kontakti mahla ja kesta vahel ei ole.Sisaldavad vähem parkaineid, rohkem happeid. Valmistatakse seetõttu magusamatena võrreldes punaste veinidega. Nad on ka kergemad ja vähemtäidlasemad. Punased- valmistatakse tumedamatest viinamarjadestr, virde käärimine alguses koos kestade ja seemnetega. See annab punase värvuse ja mõrkja maitse.Võrreldes eelmistega on täidlasemad, raskemad. Olenevalt täidlusastmelt liigitatakse veinid: vähetäidlased (kergem õhukesedm vähese parkainesisaldusega), keksmise täidlusega ( mõõduka parkainesisaldusega) ja täidlased8tugevad, rasked, suure parkainesisaldusega). Rose veinid saamiseks mitu võimalust Esiteks kääritatakse purustatud viinamarjamassi lõhikest aega, filtreeritakse
Jookide tehnoloogia Mahl- Vedel ( peamiselt puuviljadest ja marjadest ning köögiviljadest saadud) toiduaine, milles tooraine toiteväärtus on suures ulatuses säilinud Naturaalsed mahlad - Ühest või mitmest liigist. Suhkrust ja teistest ainetest puhas, värsketest või külmutatud viljadest. Naturaalne toormahl- kuumtöötlemata.Toormahl on naturaalse mahla erivorm, see ei ole kuumtöödeldud ning sellele pole lisatud teisi toiduaineid. Toormahlal peab olema viljale iseloomulik lõhn, värv ja maitse. Naturaalsetes mahlades on hapete ja suhkrute vahekord sageli maitsmismeelele harjumatu, seetõttu juuakse neid paljalt suhteliselt vähe. Joogimahlad- mahlale on lisatud vett või suhkrut, suhkrutooteid, orgaanilisi happeid Mehud- viljalihaga mahlad, sisaldaad lahustumatuid aineid. nt: pektoosi, tselluloosi jms. Toorainest tehakse püree, see homogeniseeritakse, pastöriseeritakse ja villitakse Pakendid- Levinuim tetrapakk. Pakend kindlustab toote hea säilivu
Peale pressimist jahutatakse virret 10-20 tundi. Selle aja jooksul vajuvad kõik kõrvalained anuma põhja ja virre muutub peaaegu selgeks. Virre pumbatakse nüüd ümber esimeseks käärimiseks. Tänapäeval on käärimisnõud suured roostevaba terasest nõud või kuni 10 000-liitrised mahutid. Paljud veinimeistrid kääritavad aga valget veini siiamaani väikestes, uutes tammevaatides. Valgete veinide käärimistemperatuur on ca 12-20°C, tunduvalt madalam kui punase veini puhul. Käärimine madalal temperatuurul võtab rohkem aega ja kestab 3-4 nädalat. Mõnikord lisatakse käärimise käigus ka suhkrut. Seda tehaks juhul, kui viinamarjade suhkrusisaldusest ei jätku seadusega ettenähtud alkoholisisalduse saavutamiseks. Suurem osa valgetest veinidest läbib ka teise käärimise, kuid see ei ole kohustuslik. Veinidele, millel peab olema värske happesus, on teine kääritamine vastunäidistatud, kuna see teeb veini pehmemaks.
Viinamarjas enamasti on neid mikrotoitaineid sobivas koguses. Puudujäägi korral tuleks lisada mahlale enne fermenteerimist ,,pärmi toitaineid" Liigse pantoteenhappe korral produtseerib pärmseen liiga suures koguses väävelhapet, mil on mädamuna lõhn ning võib rikkuda veini kvaliteedi. Äädikhape on ohtlik kõigile veinipärmidele, happesus üle 0,20,3% peatab nende elutegevuse. Sellisest olukorrast on väga raske fermenteerimist jätkata. Enamasti läheb vein ära viskamiseks. Käärimine Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Käärimine Käärimine ehk fermentatsioon ehk fermenteerumine (ka anaeroobne glükolüüs) on teatud tüüpi organismide (bakterite ja pärmseente) ainevahetusprotsess, mis toimub
Õlu Õlu on süsihappegaasi sisaldav alkohoolne jook, mida valmistatakse linnastest, humalast, veest ja pärmist . Teraviljadest kasutatakse kõige rohkem otri. Linnased jahvatatakse ja segatakse aurukatlas veega, tekkinud massi nimetatakse meskiks . Meski temperatuuri tõstetakse 75 kraadini. Seejärel meski filtreeritakse , ning saadakse selmoel virre, mida keedetakse. Hiljem jahutatakse 5 kraadi C-ni , ning lisatakse kultuurpärmi. Algab käärimine 5 10 päeva jooksul muutuvad käärivad suhkrud süsihappegaasiks ja alkoholiks ning pärm kas vajub põhja või tõuseb pinnale. Õlled jaotatakse põhja- või pinnapärmiõlledeks, vastavalt pärmi tüübile , mida õlle kääritamisel kasutatakse. Käärimise lõppedes lastakse heledal õllel 8-12 ööpäeva ja tumedal õllel kuni 70 ööpäeva laagerduda. Laagerdumine kujutab endast pikaajalist õlle valmimise ja stabiliseerumise
Kõik kommentaarid