50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 19 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-03-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
praktikant
Õppematerjali autor
18. Mõisted taigen, tainak ja keet 45. Taigen- jahu, vee, pärmi, eeltaigna või juurestise ning lisatooraine segamisel ja kääritamisel saadud pooltoode, mis on valmistatud retsepti ja tehnoloogilise juhendi kohaselt. 46. Tainak- kindla massiga taignatükk, mis on läbi teinud ühe või mitu töötlemisoperatsiooni. 47. Keet- veest ja jahust valmistatud pooltoode, milles tärklis on kliisterdunud kuuma vee või elektrilisel kontaktmeetodil kuumutamise toimel. 19. Juuretis ja selle saamine 48. Juuretiseks nimetatakse käärimis- ja hapendamisseisundis olevat taignat. Käärimist ja hapnemist kutsub esile mikroorganismide, peamiselt pärmseente ja piimhappebakterite elutegevus. Toimub 2 käärimisprotsessi: 49. 1) alkohoolne käärimine (pärmid); 50. 2) piimhappeline käärimine (piimhappebakterite puhaskultuurid). 51. Pärmitüved: Sahharomyces cerevisiae, Sahharomyces minor 52
Optimaalselt käärinud juuretist (õiges vahekorras piim- ja äädikhapped) kasutades küpseb leib ühtlasemalt, on aromaatse maitse ja parema poorsusega, elastsem, seda on parem lõigata ja see säilib kauem. Rukkileiva maitse oleneb väga suurel määral piim- ja äädikhappe vahekorrast leivas. Liigne äädikhape annab leivale terava, hapu maitse; vähene äädikhappe sisaldus muudab leiva maitse ,,tühjaks" ning viib tasakaalust välja leiva lõhna- ja maitsebuketi. Teine oluline etapp on keedu valmistamine. Keedu lisamine tainasse parandab leiva kvaliteeti, taina füüsikalisi omadusi, suurendab taina suhkrusisaldust, tooted värvuvad intensiivsemalt ja on maitsvamad, toote sisu on ühtlasema poorsusega ning leiva tahkumine/vananemine aeglasem. Kõikide leivasortide valmistamiseks ei pea kasutama ilmtingimata keetu, kuid lisanduvad positiivsed omadused kallutavad tootjaid siiski otsustama keedu kasuks.
umbrohuseemned), kõlkad, kõrretükid – pandi kotti jahvatamist ootama. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas, kraapis kurku ja oli valus süüa. 11. Leivategu kui protsess Leivateoga kaasnevad tööd Juuretise valmistamine Juure segamine ja hapendamine Taina sõtkumine ja kergitamine Leivaahju kütmine Leivapätside vormimine ja kergitamine Juuretise võtmine säilitamiseks Leiva küpsetamine I etapp Segatakse juuretis 1–1,2 l sooja (40°C) veega. Lisatakse rukkijahu nii palju, et lusikaga segades jääb paksem hapukooretaoline mass. Nõu kaetakse käterätikuga ning pannakse 12–18 tunniks seisma. Kääritusajast sõltub leiva happesus. II etapp Võetakse ära juuretis järgmise korra leivateoks, mida säilitatakse külmikus. Lisatakse umbes 4–5tl soola, 200–250 ml suhkrut. Suhkruga saab reguleerida leiva happesust – mida vähem suhkrut, seda hapum leib. Lisatakse rukkijahu ja sõtkutakse kogu aeg
Taigna tükeldamine - taigna lõikamine kindla massiga tükkideks, et tagada küpsetatud toodete ettenähtud mass. Tainak - kindla massiga taignatükk, mis on läbi teinud ühe või mitu töötlemisoperatsiooni. Tainakute vormimine - tainakutele vajaliku kuju andmine. Tainakute ümardamine - tainakutele ümara kuju andmine. Tempereerimine - sokolaadi sulatamise ja jahutamise protsess, saavutamaks püsivaid ja ilusa läikega kaunistusi. Toitesegu - jahu ja vee või jahu, vee ja keedu kindlas vahekorras segu, mis on toitekeskkonnaks pärmidele ja piimhappebakteritele vedelpärmi või vedela juuretise valmistamisel. Toorainete doseerimine - toorainete portsjoni kaupa või pidev kaalumine või mahu määramine vastavalt retseptidele. Toorainete ettevalmistamine - operatsioonid toorainega (kvaliteedi kontroll, pakendist vabastamine, sõelumine, magnetpuhastus, peenendamine, lahustamine, filtreerimine, sulatamine), mis tagavad selle kasutamiskõlblikkuse.
C) Retsepti järgi: 1) tera- ja seemneleivad sisaldavad vähemalt 8% jahu kogusest mitmesuguseid teri ja seemneid mitmesuguses töötluses ning jämeduses; 2) lisanditega leivad võivad sisaldada aedvilju, puuvilju, liha jm; 3) koorikleivad õhukesed, pikisuunas läbilõigatud tooted. Peenleivad Peenleibade valmistamiseks kasutatakse kõige peenemat rukkijahusorti. Rukkipüülijahust, kuumast veest ja rukkilinnastest valmistatakse keet, mis suhkrustatakse ning seejärel jahutatakse. Keedu suhkrustumine peab toimuma vähemalt kolm tundi. Peenleiva taina valmistamiseks kasutatakse naturaalselt kääritatud rukkijuuretist, köömneid, suhkrut, soola ja pärmi ning rukkipüülijahu. Osale peenleibadest lisatakse parema mahu ja struktuuri saamiseks kuni 20% nisujahu. Peenleibadele annab vajaliku aroomi, maitse ja säilivuse just taina pikk käärimisaeg (kuni kolm tundi). Peenleivad on teiste leibadega võrreldes alati väiksema/madalama happesusega ja magusama maitsega.
ja see säilib kauem. Juuretise valmistamisel on mitu etappi: · Jahust ja veest segu valmistamine; · Emajuuretise ehk starteri lisamine. Tavaliselt kasutatakse selleks valmis käärinud juuretist; · Juuretise käärimine. See võib võtta aega kuni 10 tundi olenevalt kasutatud tehnoloogiast. Juuretise valmistamise juures on olulised tingimused, konsistents e. Jahu ja vee suhe, temperatuur ning käärimisaeg. Teine etapp on keedu valmistamine ja kolmas etapp on taina valmistamine. On erinevaid leiva tüüpe: rukkileivad, peenleivad, tera- ja seemneleivad ning koorikleivad. Leiva küpsetamisel tehakse vahetult enne ahju minekut leibadele sisse lõiked või augud, et ühte leiba teisest eristada ja toote kuju säiliks paremini. Viimaseks jahutatakse kõik tooted, et neid saaks viilutada ja pakkida. Leibade jahtumine võib võtta aega poolest tunnist kuni kuue tunnini.
Mida kibedam töö, seda magusam leib. Kelle leiba ma söön, selle laulu ma laulan. Parem paluke leiba kui paha sõna. Parem suutäis leiba rahuga kui rikkus riiuga. Leib on meie laual iga päev. Tihti me ei mõtlegi, kui palju tööd ja vaeva on vaja leiva saamiseks. Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taina segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust tainaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Leib oli eesti rahvakultuuris nii oluline, et seda sõna kasutatakse kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. Mahapillatud leivatükk tuli üles võtta ja sellele suud anda. Leiba ei tohtinud panna lauale selili, see ennustanuks pereliikmele surma. Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga
7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Eestlased, lätlased, leedukad, ida- soomlased, karjalased, soome-ugri rahvad, venelased, valgevenelased ja põhja- ukrainlased 8. Rukkileiva eelised, toitainete sisaldus. Kiudained, kaloririkas 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest). Jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, marju, tammetõrusid, kanarbikku 10. Aganaleib esivanemate toidulaual. 11. Leivategu kui protsess. 12. Juur. 13. Juuretis 14. Taigen. 15. Küpsetamine. 16. Leib toidulaual (küpsetas perenaine, jagas peremees). 17. Rukkijahu liigid (täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu, püülijahu). 18. Kliid, nende olulisus. Sisaldavad viljatera idu -ja toiteosakesi; meeldiv maitse.On putrude sees, müslide ja vormiroogade ja isegi pannkookide sees. B- rühma vitamiine sisaldavad ja mineraalsooli 19. Leivatootmise areng. 20. Nõuded rukkileivale. 90% rukkijahu; leiva happelisus peab olema kõrgem kui
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid