Juugendstiil - "art nouveau". (0)

JUUGENDSTIIL
19. sajandi lõpul tärkas mitmel Euroopa maal peaaegu üheaegselt soov vabaneda sellest stiilide segust , mis juba ligi pool sajandit oli vohanud ehituses ja tarbekunstis. Vastandiks sellele nn. eklektikale püüti luua uut omapärast stiili. Kõige enam õnnestusid need katsed arhitektuuris, sisekujunduses , tarbekunstis, raamatu- ja plakatikujunduses, vähemal määral aga maalikunstis ja skulptuuris. Esimesed sammud uue stiili poole tehti Inglismaal, mandrile jõudis ta 1890-ndatel aastatel ja kestis kohati veel pärast Esimest maailmasõda. Eri maades kannab stiil erinevaid nimetusi. Eesti keeles tarvitatav “juugendstiil” tuleneb saksa ajakirja “ Jugend ” (“Noorus”) nimest, kus seda stiili tutvustati ja soovitati. Mujal maailmas kasutatakse rohkem nimetust "art nouveau ".
Juugendstiil püüdles välise dekoratiivsuse poole. Kaunistuste loomisel lähtuti taimedest ; tihti on taimemotiivid aga niivõrd moonutatud, et raske on märgata nende tõelist algupära. Pearõhk on kaunilt kujundatud, sujuvalt voogavatel joontel, mis üksikult või tervete kimpudena kulgevad mööda kaunistatavat pinda. Taimede kooldunud varred, longus kroonlehed , väänlevad vesikasvud, võhumõõgad ja igasugused eksootilised troopikalilled - kõik on antud mingis närtsimisseisundis. Mõnikord on taimede vahele sobitatud graatsilisi veidras rõivas naisi, õrnu tiivulisi haldjaid või muid elusolendeid.
Juugendstiili arhitektuuris püüti küll rakendada otstarbekohasuse nõuet, kuid tihtipeale jäi see lõpuni ellu viimata, asendudes vaid juugendlike kaunistuste kuhjamisega. Kui näiteks klassitsistlikud arhitektid olid hoone kavandamisel kõigepealt mõelnud välja hoone väliskuju ja alles siis hakanud tema sisemust üksikruumideks jaotama, siis juugendi ajal talitati üldiselt vastupidiselt - hoone nagu pandi kokku üksikutest eriotstarbelistest ja eri kujuga ruumidest.
Väga selgesti ilmneb see põhimõte paljude tol ajal ehitatud teatrite juures. Teatavasti peab lavaruum olema teatris kõige kõrgem,