Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu (0)

Jutuke

Vikerkaar peale vihmasadu

Taaskord koitis hommik ja hallid pilvekamarad sõelusid taeva jahuseks. Mere kallasäärtel ringutav udu libises vaikselt üle suure kivi, mille peal kaks väikest olevust teineteisse klammerdunult viimaseid magusaid unenägusid nägid. Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära – nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud.
Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi , valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab usaldada, ja kohti, kus saab end tunda õnnelikuna ka reaalse põhjuse olemasoluta.
Ta vaatas Jerome selgelt väljajoonistunud kontuure, piiritletuna hallikarva kivist. Ka siis, kui ta poleks Prints , oleks ta ikkagi kallim kui kõik tähed ja mered , mis loodud. Halltiib avastas, et nende riided on läbinisti niisked ning arvas , et vahepeal oli vähest vihma sadanud. Ja ta polnud eksinud , sest peagi kohakuti pilved hargnesid ja päikesejoad