Juliette`i Romeo de Ville (0)

Sarnased õppematerjalid

15

docx

Mahtra sõda Eduard Vilde

mustad silmad ja sinised juuksed. Ta ütles seda vaimustusega. Kuno ja Ada naerised, et Raimund ütles, et sinised juuksed. Raimund ütles, et kui vvadata neid küünlavalgel, et siis need ongi sinised. Siis ütles uus parun, et pakikandja on arvatavasti pakid juba üles viinud ja et tal on neile kõigile kingitusi. Lapsed tulgu üles oma kinkide järgi ja ema isa omad toovad nad alla. Vana Parun suudles parunessi põsele, käele ja laubale. Juliette Marchand Uus parun nägi guvernant Marchandi ja Gottlieb Lustigit õhtulauas. Parun Herbert surus guvernandil kätt nagu oma vanal tuttaval. Herbert üritas leida sobivat momenti guvernandiga rääkimiseks. Ta nägi et preili Marchand oligi Raimundi kirjeldusele täpselt vastav. Lõpuks jõudis see hetk kätte. Parun Herbert küsis vaheaja järel koolipreililt, et kas ta ta kodu on Sveitsis. Guvernant vastas, et jah, Genfis. Parun rääkis, et Genfis on nii ilus loodus

Kirjandus

15

doc

Mahtra sõda kokkuvõte

mustad silmad ja sinised juuksed. Ta ütles seda vaimustusega. Kuno ja Ada naerised, et Raimund ütles, et sinised juuksed. Raimund ütles, et kui vvadata neid küünlavalgel, et siis need ongi sinised. Siis ütles uus parun, et pakikandja on arvatavasti pakid juba üles viinud ja et tal on neile kõigile kingitusi. Lapsed tulgu üles oma kinkide järgi ja ema isa omad toovad nad alla. Vana Parun suudles parunessi põsele, käele ja laubale. Juliette Marchand Uus parun nägi guvernant Marchandi ja Gottlieb Lustigit õhtulauas. Parun Herbert surus guvernandil kätt nagu oma vanal tuttaval. Herbert üritas leida sobivat momenti guvernandiga rääkimiseks. Ta nägi et preili Marchand oligi Raimundi kirjeldusele täpselt vastav. Lõpuks jõudis see hetk kätte. Parun Herbert küsis vaheaja järel koolipreililt, et kas ta ta kodu on Sveitsis. Guvernant vastas, et jah, Genfis. Parun rääkis, et Genfis on nii ilus loodus

Kirjandus

3

doc

J.Ebara "Must inglike" raamatukokkuvõte

"Must inglike" raamatukokkuvõte "Must inglike" on Juliette Patricia Ebara parim teos, mis peegeldab mõnevõrra autori enda keerukat lapsepõlve. Raamat oli kirjutatud suvel, 1994. Ebara sündis 1967. aastal Peterburis, kuid peagi kolis kogu perekond Tartusse, kuhu jäädi kuni aastani 1973, mil perre sündis teine tütar, Anastassia Marie Ebara (hiljem Ummel). Siis suunduti Tallinnasse, kus Juliette läks ka kooli. Vaimustust ta õppimisest aga ei tundnud ­ pigem kiusati teda taga. Koolikaaslased kirjeldanud teda kui "märkamatut vetevaimu, kes hiilib alatasa mööda klaasiruume ringi, lastes ennast märgata vaid vastamiste ajal". Juliette polnud populaarne, erinevalt Anastassiast, kes sai juba koolipõlve ajal teada-tuntud ilueediks. Talle meeldis tähelepanu ning ta lubas endale sageli rohkem, kui teised temavanused tüdrukud eales julgeksid. Juliette oli oma

Kirjandus

5

rtf

Mahtra sõda

See töö koosneb neljast failist. 2 neist on sarnased üldiseloomustused teosest. 2 teist faili on samuti omavahel sarnased. Need räägivad Juliette Marchandist. Näiteks võib tuua materjalist ühe lõigu: Teoses oli mitmeid tegelasi. Paljud olid neist talupojad, kuid suur osa oli ka mõisainimesi. Peamised neist oleksid: Võllamäe Päärn, kes oli kangekaelne mees, kuid samas oli igati õigusearmastaja ja aitas teisi hädasolijaid. Veel võiks ära mainida Huntaugu peret eelkõige Miinat, sest Miina nimelt mängis teoses suurt rolli olles mõisa

Kirjandus

5

rtf

Mahtra sõda kokkuvõte

See töö koosneb neljast failist. 2 neist on sarnased üldiseloomustused teosest. 2 teist faili on samuti omavahel sarnased. Need räägivad Juliette Marchandist. Näiteks võib tuua materjalist ühe lõigu: Teoses oli mitmeid tegelasi. Paljud olid neist talupojad, kuid suur osa oli ka mõisainimesi. Peamised neist oleksid: Võllamäe Päärn, kes oli kangekaelne mees, kuid samas oli igati õigusearmastaja ja aitas teisi hädasolijaid. Veel võiks ära mainida Huntaugu peret eelkõige Miinat, sest Miina nimelt mängis teoses suurt rolli olles mõisa

Eesti keel

16

doc

Maskideball

Maskide Ball Danielle ­ rikka mõisaomaniku tütar, naiivne ja edev Adeele ­ Danielle rikas sõbratar, upsakas Alexa ­ noor ja elurõõmus vaese taluniku tütar, väga helge Marc ­ Alexa vanem vend, kütkestav ja rüütellik Esme ­ vana naine, ennustaja Eino ­ Alexa isa, igavene toriseja ! Remargid on tekstis alla joonitud ! Eelmäng Alexa ja Marc istuvad keset põrandat, mängivad kaarte. Riided talulikud ja võimalikult vaesed. Laval on kardinad ees, tegevus toimub kardinaid avamata. Alexa: Hah! Näe ­ jälle minu võit! Marc: Oota, oota, Alexa, veel pole lõpp! Möödub mängides paar sekundit Alexa: Viskab kaardid hõisates käest Ja mis ma sulle ütlesin? Ah? No näed sa, kellel täna pidupäev on! Jälle minu võit! Marc: Tusaselt enda ette pomisedes Jaa, jaa...on küll sinu võit...jälle... Alexa: Lööb vennale patsu õlale Aga ära meelt heida, venna! Tead ju küll seda vanasõna, et kellel kaartides ei vea, eks sellel veab siis armastuses...või oli se

Kirjandus

15

docx

Jutuke - Õunkübarad

Õunkübarad K usagil kukkus kägu, põristas maipõrnikas. Metsa tumedaimad elanikud olid umbusklikkusega kogunenud kahe liikumatu kuju ümber. Väiksemgi raksatus oleks nad minema peletanud, kuid seda ei juhtunud ­ mitte midagi ei juhtunud, seega nad lihtsalt imestasid selle üle, mida nägid: lindu meenutavate tiibadega, samas pigem nahkhiire nurgelisuste tiibadega habras tüdruk, soomused siin-seal murenenud ja muster sassis lebas oma kaitsva küti surematus embuses, kelle kaunis kahvatu nägu kurjuse juurt vähem maitsnud kui kestahes teine temaealine poiss. Teiste seas põrnitses neid huviga kaks üleni rohelisse rüütatud meest, kuldsed õunad kõrge torukübara servadest välja kasvamas. Nende punakad lokkis juukseotsad olid sassis ja tumedad silmad uudishimu täis. Eriti köitis neid tütarlaps, sest oma lugematu arv aastatega polnud nad temasarnast veel näinud. ,,Sora?" ,,Võtame." Nad astusid ligemale ja ühe puudutuseg

Kirjandus

0

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�

Kirjandus

Kommentaarid (0)