Juhtumite kirjeldused (0)

Kodutöö aines sotsiaaltöö alused 
 
Juhtumite kirjeldused 
 
Juhtum 1 
 
on 22 – aastane,  sündinud ja kasvanud ühes endise liiduvabariigi pealinnas. 
 
Kui oli 8 - aastane, siis oli kogu pere sunnitud sünnilinnast põgenema. Põhjuseks rahvuste 
vaheline vaen ja vägivald. Kõigepealt põgeneti oma ajaloolisele kodumaale . Seal ei elanud 
nad enam kui paar aastat kuna sugulased isegi suutsid end vaevu ära elatada. Siis sõideti 
Moskvasse. Kuid sealgi tekkisid probleemid, mis seotud varjatud vaenuga tulnukate suhtes. 
Olles 11 aastane, tuldi kasuema sugulaste juurde Eestisse, - Ida - Virumaale. Tema meelest oli 
see kole - ta oli harjunud elama suurtes linnades, aga tolles linnas, ei ole isegi mitte 
trollibusse. “Linn on rõõmutu, talved on pikad ja külmad, sügised hirmniisked.” 
 
Respondendi ema oli surnud siis, kui ta oli 2 aastane “Oma ema ma õigupoolest ei mäletagi. 
Põhiliselt kasvatas mind kasuema.” Ilmselt ei meeldinud kasuemale see, et poiss ei vaevunud 
eriti varjama oma suhtumist uude elupaika. Halbade hinnete eest koolis, sai sõna otseses  
mõttes karistada . Lisaks pidev jutt teemal, kui hästi läheb koolis respondendi poolvennal, kes 
on temast kuus aastat noorem. 
“Ei ole üldse eriti tark võrrelda algklassi poisi ja põhikooli lõpuklassides õppija hindeid.” 
Võimalik, et konfliktide taga oli kasuema sallimatus. “Muinasjuttudeski räägitakse, kuidas 
võõrasemad oma tütreid hoiavad ja kasutütreid kiusavad. Mis vahet siin on - kasupoeg või 
kasutütar?”  Igatahes muutusid nende suhted nii halvaks, et 14 aastaselt, jooksis ta kodunt 
minema ja jäi elama tädi juurde. “Isa andis raha. Ka tädi käis tööl.” 
 
Kõik oli hästi ajani, mil ta pärast keskkooli ülikooli arstiteaduskonda sisse ei saanud. Asus 
õppima kohalikku meditsiinikooli, kindla tahtmisega lõpuks ikkagi ülikooli pääseda. Nii seda 
enam, et tema tüdruk sai ülikooli sisse. Medkooli lõpetas kiitusega, erialast tööd aga oma 
linnas ei leidnud. Püüdis leida töist rakendust erialaväliselt. Leidiski, kuid tehtud töö eest ei 
makstud mitte kui midagi. Lisaks sellele ootas tasumist ka õppelaen. “Mulle tundus, et lähen 
hulluks.” 
Isa käest ka abi paluda ei tahtnud. “Ta oleks selle raha mulle ju ehk leidnud, aga probleem oli 
minu jaoks kasuemas.” Ei tahtnud talle anda võimalust tunda võidurõõmu, et näed, sa ei 
saanudki hakkama ega ka üht võimalust isale  tema võimalikku toetamist nina peale visata . 
 
Umbes sel ajal, kui omadega väga puntras oli,  luges ühest lehest, kuidas üks õnneseen, kes oli 
ka töötu, ja kel oli kuhjaga kõikvõimalikke probleeme, võitis oma viimase rahaga kasiinos 
hiigelsumma. Luges ja mõtles - see on lahendus ka minu probleemidele! Miks ta ometi varem 
selle lihtsa asja peale ei tulnud? Ja muidugi laenas sõpradelt mõnisada krooni ning läkski 
mängima. Võib-olla sai temast mängur just sellepärast, et tol esimesel õhtul võitis midagi 
tuhande krooni ümber. Kui oleks kaotanud, võib-olla ei oleks rohkem mängima läinud. Aga 
temast sai tõeline hasartmängur. Võib ka nii öelda, et muutus mängusõltlaseks. 
Ükskord, kui tuju oli üsna nullis, kuna oli jälle kaotanud, nägi üht koolikaaslast. Too siis 
pakkus võimalust oma mured unustada. Pidi rahustama, tõelist kaifi pakkuma - narkootikumi 
muidugi. 
 
Sellest ajast saidki narkootikumid osaks ta elust. Nii pooleteise aasta vältel. Ta proovis 
amfetamiini, LSD-d, „ mooni “, heroiini . Heroiini kulus gramm päevas. Ühesõnaga, ta oli 
 
1
täielikult „süsteemis“. Siis võttis isa ühes noormehe tüdrukuga nooruki ette. Ta andis sõna, et 
unustab tee diileriteni, „totškadeni“, ning väldib suhtlemist kõikide narkomaanidest 
tuttavatega. Peale kõige muu oli tüdruk rase . Ta täitis oma lubaduse. 
“Ükski siinsetest narkomaanidest ei taha mind  uskuda , aga ma tõepoolest jätsin sellest päevast 
igasuguse süstimise.” Lihtsalt kannatas “lomkad” välja ja oligi kõik. Hoopis tobe on see, et 
siis, kui kõik hakkas korda saama, kui tüdruk oli sünnitanud terve lapse ja ämm isegi korteri 
ostnud, et nad oma elu normaalselt elada saaksid, et just siis hakkasid laekuma arved nende 
tegude eest, mida oli teinud, et narkootikumide jaoks raha saada. “Siin ma nüüd olen, ja kui 
ma peaksin süüdi jääma kõiges selles, milles mind kaasosaliste armust süüdistatakse, siis võin 
siia kauaks jääda.”  
 
“Tõeline karistus on nagunii käes - viirus . Hea, et laps tervena sündis.” 
Lapse ema teab, kuidas temaga lood on. Ämm ei tea. Oma isale ei hakka ta sellest üldse 
rääkima. Pealegi on isa haiglas . Kardab , et tema vangi sattumise pärast. Esimest korda olnud 
isal infarkt ülejärgmisel päeval pärast seda, kui ta arestimajja pandi. Nüüd oli jälle midagi 
südamega olnud. 
 
Mis puudutab viirust, siis ta ei  arva , et sellega edasi ei saaks elada. “Inimene lihtsalt peab 
õppima mistahes haigusega elama. Muidugi ei ole vangla parim paik taoliseks õppimiseks.” 
Ta ei arva ka, et vanglas  ei püüta nende eest hoolt kanda. Loomulikult on vangla võimalused 
piiratud. “Arstid tegelevad, püüavad hoida, et asi kellegagi meist hullemaks ei läheks.” Ühelt 
poolt peab halvaks seda, et nad on teistest vangidest täiesti eraldatud, teisalt on see ehk 
paremgi - on vähem probleeme. 
 
“HIV- positiivsus tekitab vanglas probleeme. Kõigepealt kaasvangidega.” Need ei tea ise 
täpselt, millisel teel nakkust  saadakse ja kardavad nakatumist. Ega töötajad nendega ka 
tegeleda ei tahtvat.  
 
“Tsoonis on too X. blokk kõikide põlu all.” Aga keegi ei tahtvat viirusekandjaid oma blokki. 
Oletab, et asi ei ole äkki mitte niivõrd viiruses , kuivõrd selles, et suur enamus on sellised 
narkomaanid, kellele on olnud omane nn „narkari ahnus”. Narkomaane olevat praegu paljudes 
blokkides, aga need suudavad end kontrollida, ei tekita teistele probleeme. Viirusekandjast 
narkomaanist arvatakse, et just tema tekitab probleeme. Mitte niivõrd ehk oma viirusega, 
kuivõrd nimelt oma narkoihalusega. Aga lisaprobleeme polevat kellelgi  vaja. 
 
“Ka vabaduses on kindlasti lisaprobleeme - kui teada saadakse, et oled viirusekandja, siis 
hoiavad inimesed sust eemale, suhtuvad eelarvamustega, kujutavad enesele igasuguseid asju 
ette.” 
  
Ta on veendunud, et teda ei võtaks nüüd keegi ülikooli, sest ta on viirusekandja. “Kui 
viirusekandjaid ei taha vanemadki tunda, siis seda enam ei  taheta neid kõrgkooli seinte 
vahele.” 
 
“Ja töö leidmisega on viirusekandjatel raske.” Vähemasti tema kodulinnas ei jää midagi 
varjatuks. Juba sellepärast teatakse , et need, kes ka vanglates on - ükskõik missuguses vanglas 
- teavad kõik, kus osakonnas positiivsed istuvad. Ja sellest kirjutatakse koju, sõpradele näiteks 
- ja nii teavadki kõik, kes teada tahavad. 
 
Tegelikult kardab ta, et ka tema isa võis asjast  teada saada ja just sellepärast uuesti haiglasse 
sattuda. 
 
2
 
Millised probleemid teda vabaduses veel  ootavad ? “Kõigepealt dokumentide probleem. Ta 
“hall pass ” on aegumas. See muidugi siis, kui ta tõesti peaks kohtus vabaks saama. Kui on 
“tsooni” minek, siis seal tehakse dokumendid korda. 
Elukohaga tal probleeme ei ole - seda tänu „ämmale“, kes kindlasti aitab tal ka tööd leida.  
 
Narkosõltuvus ei ole probleem – sellega lõpetas juba tükk aega enne vanglat. Muidugi peab 
õppima elama mõttega, et kõrgkooli, ei ole tal asja. Just see ongi kõige raskem, sest ta ei 
olevat kunagi varem mõtelnud oma tulevikust ilma hariduseta . 
Tuleb unustada kõik oma unistused tööst arstina. Aga need on alati olnud osa temast enesest. 
 
Ta ei arva, et praegusel ajal annaks midagi olulist teha narkomaanide tagasi toomiseks nn 
normaalse elu juurde. Seda selle pärast, et kedagi ei saa vägisi õnnelikuks teha. “ Narkomaan  
aga ainult siis ongi õnnelik, kui ta on oma doosi kätte saanud ja istub, silmad tuhmid, ila suust  
tilkumas. See ongi narkomaani õnn.” 
Ta ei taha elada seda nn normaalset elu, kus ta ei näe enesel  olevat kohta, sest “paljud meie 
seast on sündinud valel ajal ja vales kohas.” Võimalused, mida see aeg andis ühtedele 
inimestele, võttis ta ära teistelt. “Minu pere elab siin sellepärast, et me pidime põgenema.” 
Sünnilinnas oli neil kõik ju olemas.  
 
 
3
 
Juhtum 2 
 
on 24- aastane mees, pärit ühest Ida-Virumaa linnast. 
 
Kinnipidamisasutuses viibib juba neljandat korda. 
Esimene kord oli ta vanglas varguste pärast, mis ei olnud seotud narkootikumidega, st et siis 
ta veel ei olnud narkomaan. Hilisemad kuriteod on kõik vähemal või rohkemal määral olnud 
seotud vajadusega leida raha nimelt narkootikumide jaoks. 
 
Noormeest on kavatanud põhiliselt ema ja vanaema. Nood on teda hellitanud ja hoidnud . 
Defitsiidiajastul suutis ema kõike hankida, korraldada, poisi riidesse panna nii, et kõik lausa 
imetlesid. 
Muidugi olid ka emal oma probleemid. Isa läks nende juurest ära kui poiss oli 5 aastane. Isal 
on oma pere, nad ei suhtle . Ta teab, et isal on probleeme joomisega. 
Lapsena võttis osa igasugusest huvitegevusest. Emale meeldis väga, kui ta laval esines, laulis , 
näitles, luges luuletusi. Ema püüdis alati tema esinemistest osa saada, võimaluse korral hankis 
igaks esinemiseks uued riided. Hiljem rääkis nähtust-kuuldust vanaemale , oma sõbrannadele. 
Veel käis noormees kunstiringis. Õppis noormees keskmiselt, kuid see-eest luges palju. 
“Siis muutusid olud, emal tekkis probleeme töö juures, tellimusi jäi vähemaks.” See tähendas 
teatud harjumuspärase elustandardi muutumist ja energia vähenemist tegelemaks poja 
probleemidega. Ta jäi suhteliselt omapead . Tekkisid uued sõbrad - kõik pärit peredest, kus 
olude teisenemine oli toonud kaasa nii töökaotuse, jõuetustunde kui ka lootusetuse. Kodus ei 
tahetud püsida, sest seal olid tujutud vanemad. Tänaval ei mossitatud, tänav pakkus isegi 
muredest prii olemise turvalist tunnet . 
Pärast põhikooli lõpetamist läks kutsekooli - tundus, et on vaja mingigi elukutse omandada, et 
saada tööle ja pääseda virelemisest. Ta õppis keevitajaks. Aga kooli ei lõpetanud – eriala 
tundus igava ja mõttetuna. Koolis käis, kuidas juhtus, nii ka paljud ta kaaslastest. Ühiselt 
viideti aega, käidi diskodel jne. Ühiselt sooritati ka kuritegusid , mis viisid lõpuks vanglasse. 
 
Vanglast vabanemise ajaks oli tema kodukandis alanud üleüldine “narkobuum”. Paljud ta 
endistest sõpradest olid “narkarid”. Ka nende uute tuttavate seas, kes tekkisid vanglas, leidus 
sõltlasi. Ta oli kavatsenud tööle minna. “Aga ma ei jõudnud seda õieti otsima  hakatagi - 
sõbrad pakkusid vabanemise puhul erinevaid aineid tasuta proovida. See oli uus komme  
vabanemist “tähistada“. Nii ta läks - polnud vaja üle elada võimalikke ebameeldivaid hetki, 
mida oleks võinud võib-olla kogeda, kui tulevane tööandja oleks huvi tundnud ta elukäigu – 
eriti aga vangla vastu. Ei olnud vaja mõtelda üldse ebameeldivatest asjadest.” 
Narkootikumid aitasid unustada kõikvõimalikke tegelikke ja kujuteldavaidki ebameeldivusi, 
võtsid maha pingeid, pakkusid naudingut. Õige pea oli ta “süsteemis”. 
Oma sõnutsi on proovinud kõikvõimalikke meelemürke - kanepit , LSD-d, „mooni“ kokaiini, 
amfetamiini, heroiini. Ühtekokku on olnud narkomaan 3 aastat. Kui oli heroiinisõltlasena 
süsteemis, siis kulutas keskmiselt 800 krooni päevas. Loomulikult saadi raha varastades, 
röövideski. 
 
Nüüd on siis tal veel ka HI- viirus. “Siin, vanglas ei ole oma tervise hoidmiseks muud 
võimalust, kui ennast karastada, liigutada”. Nemad oma kambriga teevad iga päev sporti 
(võimlevad), käivad jalutamas, valavad end üle külma veega, hõõruvad end pärast rätikutega 
kuivaks . “Need vitamiinid , mida siin antakse -  vaevalt et nood aitavad. Jah, praegu ei ole kogu 
maailmas tõhusat ravi selle viiruse vastu. Aga ei saa ju ka ainult mingile imerohule lootma  
jääda – ise tuleb ju ka oma tervise eest hoolt kanda. Arstid räägivad, et viirusega võib mitmeid 
 
4
ja mitmeid aastaid elada. Ning ei ole ju maailmas inimest, kes elaks  igavesti . Kuidas kellelegi 
antud on.” 
 
“Mis puudutab “tsooni” minekut, siis ei lähe ma mitte mingil juhul X. blokki.” Juba 
sellepärast ei taha minna, et tahab tõepoolest narkootikumidest vabaks saada. Aga ei saa 
minna ka sellepärast, et tsoonis tekiksid tal uuesti probleemid. Siin juba olid ja hea oli, et 
luud -kondid niigi terveks jäid. 
 
“Ema teab, et olen viirusekandja. Tema nakkust ei karda .” Olevat ju vanemaid, kes kardavad. 
Nemad ei taha kuuldagi et nakatunu - olgu et oma laps - kodus elaks. Nende linnas kardetakse 
seda nakkust hirmsasti. Näiteks Y-l käivat tütar 2. klassis. Linnapeal teati, et Y on 
viirusekandja. Tütre klassikaaslaste vanemad korraldasid skandaali - mingu tüdruk koolist ära. 
 
“Millised on siis minu probleemid vabanemisel?” “Elukohaga mul tõesti probleeme ei ole. 
Lähen alguses kindlasti koju ema juurde.” Tööd mingi võõra tööandja juures otsida olevat 
täiesti mõttetu - keegi ei võta tööle inimest, kes on vangist tulnud. Seda esiteks. Veelgi enam - 
narkomaani (olgugi et endist ) ei tahtvat keegi näha oma töötajana. “Ja loomulikult ei hakka 
ühelgi tööandjal hale viirusekandjast.” Nende linnake on karm linn. Seal on ka normaalsetel 
inimestel väga raske tööd leida. Kuidas siis end elatada kavatseb? “Praegu on olud mõneti 
paranenud, emal on üsna palju tööd.” On pidanud emaga plaani arendada oma ettevõtlust. 
“Nüüd on mul palju aega ees siin istuda. Tahan läbi lugeda hulga raamatuid ettevõtluse 
kohta.” Nii loodab ehk ka emale kasulik olla. “Ideid mul jagub .” (Räägib mõningatest oma 
mõtetest, mis vähemasti esmapilgul ei kuulu fantaasia valdkonda). 
Probleemi näeb ka selles, kuidas vabaduse tingimusis mitte lasta end ahvatleda doosi 
võimalikkusest. Teab, et pärast HIV + šokki, mis nende linna tabas, on heroiin hakanud 
linnast kaduma. See tähendavat ka juba palju. Ka on ta teadlik sellest, et kui süstimist jätkab, 
siis on suur tõenäosus kiiresti siit ilmast lahkuda. 
 
“On üks tõsine asi - see on see, et ilmselt ei saa mul kunagi olema normaalset perekonda ega 
oma lapsi.” Keegi korralikest tüdrukutest ei tahaks oma elu rikkuda. Ja loomulikult ei tule 
kõne alla, et ta tüdrukuga, kes oleks narkomaan. “Mul oli väga armas tüdruk - arukas, kena, 
tubli , aga minu lolluste pärast jättis ta mu maha.” Ta ei ole tüdruku peale sellepärast pahane - 
miks ta olekski pidanud niisuguse “kingituse“ pärast, nagu tema seda on, oma elu ära 
rikkuma? 
 
“Muidugi, mingi tegevuse peab enesele lisaks tööle ikka leidma.” On mõtelnud, et hea oleks 
rääkida tuttavate ärimeestega, võib-olla annaks organiseerida mingi spordiklubi oma 
saatusekaaslastele - nakatunutele ja narkomaanidele. Võib leida ka mingeid teisi võimalusi 
huvitegevuse arendamiseks . Keegi ei saavat sõltuvusest lahti, kui ta ei hakka mingi muu asja 
vastu huvi tundma. Nii et tema jaoks on üks olulisi probleeme, kuidas leida sellist rakendust, 
mis pakuks talle enesele huvi ja millest oleks ehk natukenegi kasu inimestele ta kodulinnas - 
õnnetutele inimestele. 
Ta ei arva, et narkomaania siit niipea kuhugi kaob. Selleks on maailmas liig palju inimesi, kes 
elatavad end narkomaanide elude arvelt. Ta ei mõtle siinkohal neid õnnetuid pisidiilereid. See 
on asi, mida tuleks arvestada. See aga tähendab, et lapsed tuleks tuua huviringidesse, neile 
võiks igasuguseid laagreid korraldada. “Öeldakse, et see on kõik kallis. Aga kas meid on siin 
vanglas odav hoida?” Narkomaanid tuleks samuti kokku korjata, neile mingeid tingimusi - 
kasvõi mingeid kogukondi luua, kus nad ehk õpiksid ennast mingile režiimile allutama, kus 
nad leiaksid võimete kohast tööd. Sellest oleks palju enam kasu kui mingist süstalde 
vahetusest. 
 
5
 
Juhtum 3 
 
on 18- aastane mees. Pärit ühest Ida-Virumaa linnast. 
 
Kinnipidamisasutuses viibib esimest korda, ehkki varem on kohtulikult karistatud 
rahatrahviga ja tingimisi. Trahvi tasusid tema eest vanemad. 
 
Vanemad töötavad - nii ema kui ka isa. Kohalikes oludes on nende pere majanduslikult isegi 
väga hästi toimetulev. Peres on ka noorem õde, kuid temaga ei ole mingeid probleeme olnud.  
 
Tema probleemid said aga alguse seitsmendas klassis. Siis hakkas koolis igav, tehti poppi  
ning et popitegemisest täit mõnu tunda, oli raha vaja. Õigupoolest ei olnud rahapuudus mitte 
niivõrd tema probleem, kui tema kaaslaste oma. Et raha muretseda, varastati poodidest . 
Üldiselt ei lõppenud too popitegemine hästi - pärast 8. klassi tuli minna kutsekooli. Seal õppis 
ehitajaks. Aga sealtki tuli ära tulla - igasuguseid pahandusi kogus palju. 
 
Narkootikumide proovimine sai alguse just taoliste popipanemiste aegu. Algul suitsetati 
kanepit, siis prooviti amfetamiini ja „mooni“. Seejärel ilmus heroiin. Proovis seda nagu ka 
teisi narkootikume tädipoja soovitusel. Tädipoeg on aasta vanem. Nad on koos kasvanud, 
elavad ka kõrvuti majades . Muidugi ei arvanud ta, et süstla otsa tolknema jääb, et osutub 
“süsteemis” olevaks. Jah, tal ei läinud selle kahe ja poole aasta jooksul, mil ta heroiini süstis, 
päevas mitte eriti rohkem kui 400-500 krooni, aga ta oli“ süsteemis.” 
Raha narkootikumide jaoks sai varastades. Varastas poodidest, tänaval jne. Ainult kodunt ei 
varastanud, müüs üksnes oma asju. Loomulikult said vanemad asjast lõpuks aru. Oli väga 
karm jutuajamine isaga. Tõsi, isa ostis noorukile pärast seda jutuajamist auto, mitte küll uue, 
kuid ikkagi. Ainult et juhilubade  ostmise jaoks ta raha ei andnud. Nemad siis kihutasid autoga 
ringi, aga jäid politseile vahele. Nad ei täitnud politsei korraldust peatuda, ning politsei eest 
põgenedes sõitsid auto täiesti “romuks”. Siis andis tädimees oma auto neile sõita. Sellega 
käidi ka “üle kaela”. Tuli jalameheks hakata. Siis saadeti nad koos tädipojaga narkoravile. 
“Üldiselt on nüüd tädipojale sellest kasu olnud - ta käib vanemate eskordi saatel korralikult 
õhtukoolis, pidi ka tööle minema.”  
Tema aga sattus pärast narkoravi vanade pattude eest arestimajja ning sealt etapiga 
Keskvanglasse. 
 
Et tal on hepatiidi mõlemad vormid (C ja B), seda teadis juba varem. Nüüd siis (Keskvanglas) 
rõõmustati veel teadmisega , et ta on HI-viiruse kandja. “Loomulikult on see hirmus . Ei ole ju 
mingit rohtu , mis selle vastu aitaks.” 
“Vanglas on kõle, niiske, õhku ei ole. Väljas saab käia vaid tunni ja siis jalutad ka 
betoonpuuris.” Räägib, et neid ei ravita üldse. See mõni vanaks läinud vitamiin , millega 
turgutatakse ei aitavat ju haiguse vastu. Muidugi räägitakse, et viirusega võib kaua aastaid 
elada, aga see on nii vist  “Läänes”. Meil ei ole vanglatel raha, ei ole inimestel raha. “Ega ma 
ei tea küll, mis saab.”  
Alles paar päeva tagasi viidi nende osakonnast inimene haiglasse. Võib olla ta ei tulegi tagasi. 
Arst oli väga ehmatanud näoga olnud öeldes, et muud ei aita, kui et tuleb minna. Pärast 
räägitud, et poisil olnud kopsupõletik. “Aga meie haigusega võib ka millessegi lihtsamasse 
kui kopsupõletikku surra.” 
 
Muidugi, surrakse ju ka väljas. Mõned päevad tagasi sai kaks kirja. Luges neid nii, et 
kõigepealt luges läbi oma tüdruku kirja, siis teise, mis oli tüdruku emalt. Mõistus pidi peast  
 
6
kaduma. Tüdruku ema kirjutas, et tütar oli üle-eelmisel päeval surnud. Et see kiri, mis talle 
saadeti, oli laua peal saatmisvalmis olnud. 
Tüdruk olnud väga tore ja üldse mitte narkomaan. Ta ema kirjutas, et midagi oli südamega. 
“Aga mina ju ei tea, ei võigi teada. Järsku sai ta hoopis minult nakkuse ?” Kõik olevat 
võimalik. Tema ei tea, kas ta kunagi üldse suudab uskuda, et tüdruk tõesti surnud on, kas ta 
kunagi sellest üle saab. “Järsku oli siin ikkagi too HIV? See on nii õudne.” 
Tema ema ja isa käisid matustel. Tüdruk maeti  kloostris , kiriklikult. Rahvast olnud hirmus 
palju kohal. “Isa käis siin, rääkis.” Isa lubas, et nad on ta emale toeks . Too olevat lihtsalt 
suurepärane inimene. “Mees suri juba  ammu . Nii elasidki – kahekesi.” 
 
Kuidas ta arvab , missugune saab ta saab elu tsoonis olema? “Ei, sinna blokki (Murru vangla 
X blokk HIV-positiivsetele) ma küll ei kavatse minna.” 
See olevat midagi nii koledat kus temasugusel ei olevat midagi teha. Nii sellepärast, et seal on 
niikuinii narkootikumid liikvel. Aga kui narkootikumidega jätkata, siis võib õige pea päriselt 
teise ilma minna.. Sellepärast proovib ta minna blokkidesse, kus on kambrisüsteem. See 
võimalus on ju tegelikult paljudel, aga kambritesse istuma minna ei taheta, sest siis oled sa 
kriminaalse maailma tõsiste meeste meelest üks õnnetu heidik. Aga ega niisuguses karmis 
kriminaalses keskkonnas polevatki temasugusel midagi teha ja positsioon selles hierarhias ei 
ole midagi ihaldamisväärset. 
Pealegi olevat tal õrn lootus tingimisi vabanemisele. “Kriminaalhooldaja alles hiljuti käis 
vanematega rääkimas.” 
 
Tema arvates vabaduses endist moodi edasi minna ei saa. “Siis tuleb koju elama minna, tööle 
tuleb (isa silma alla) minna, õhtukoolist räägivad. Ju siis hakatakse nagu tädipoega sinna 
eskortima.”  
Miks siis eskortima peab? “Kasvõi sellepärast, et nood narkootikumid ära unustaksin. 
Praeguseks on ta juba tükk aega istunud ja vajadust narkootikumide järele ei ole. Aga ta ei saa 
vanduda, et kui saab kokku oma süstivate sõpradega, et ta siis ei tunne soovi süstida. On asju, 
millest saad lahti kui keskkonda vahetad. Isa ja tädi pere arutavad koguni, kas ei peaks nad siit 
Eestist hoopiski ära sõitma. Kaaluvad Lõuna- Uurali kanti , seal on neil sugulasi . Teine variant 
on ka Saksamaa. Tema  esivanemad on kõik sakslased , ka need, kes seal Uuralites elavad. 
“Mina läheksin muidugi Venemaale, sest ma ei ole viitsinud oma esivanemate keelt 
korralikult ära õppida.” Aga muidugi olevat Venemaal pea võimatu ravi saada. Narkootikume 
liigub seal hästi palju - Kesk- Aasia on lähedal, Afganistangi on lähemal. 
 
Nii et erilisi probleeme ta enese ees vabanemisel ei näe?  
“See, kuidas ikkagi tegelik elu ilma narkootikumideta toimima saab on probleem.” Kas ja 
missugust ravi ta saama hakkab – ka see olevat probleem. “Kui päris tõtt rääkida, siis on hirm 
surma ees täitsa olemas.” 
“Mõningaid probleeme on töögagi. Jah, isa aitab tööle. Aga mis palka selle töö eest ka 
saadakse... Võib-olla mingi paar  tuhat krooni kuus. Aga siis ei saa ju elada nii nagu mina 
tahan - elada nii, et  millestki ei peaks enesele ära ütlema.” 
 
Arvab, et põhimõtteliselt peaks igaüks oma probleemidega ise hakkama saama, kuna igaüks 
on lõpuks ise oma saatuse valinud. 
 
7
 
Juhtum 4 
on 23- aastane mees, pärit ühest Ida-Virumaa linnast. 
 
Kinnipidamisasutuses viibib juba teist korda. Mõlemal korral on olnud tegu vargustega. 
Kasvatanud on teda ema ja kasuisa . Viimasega on noormehel üsnagi pingelised suhted. Lävib 
suhteliselt palju oma isaga, mis on pahanduste ja konfliktide põhjuseks ema ja kasuisaga. Nii 
seda enam, et koduste hinnangul olevat isa joodikust „paadialune”, kes noormehelegi halba 
mõju avaldavat. 
Tema  koolitee lõppes pärast 7.klassi. Põhjuseks see, et kaaslased naersid ja norisid teda 
kõnehäirete pärast. Kõnehäired on olnud noorukile tõsiseks psüühiliseks probleemiks. 
Vaatamata oma madalale hariduslikule staatusele on ta siiski piisavalt palju lugenud ning 
tunneb huvi maailmavaateliste küsimuste vastu. Ta on käinud tööl kohalikus suures 
tööstusettevõttes ( ladudes tõstukite peal) ning töötanud ka turvateenuseid osutanud 
struktuuris. 
 
Kuidas ta siis nö kriminaalsele teele asus? Linnas, kus tema kasvanud on, ei olevat selles 
midagi imelikku. Kõigepealt ei ole seal paljudel inimestel tööd. Teiseks olevat linn väike,-
kõik tundvat kõiki, kõik teadvat kõiki ning piir, kust lõpeb/algab kriminaalne/mitte 
kriminaalne maailm olevat seal üsna hägus.Teda olevat nö kaasa tõmmatud. 
Ühe korra võib ju “kaasa tõmmata” aga kas on see võimalik teinegi kord? “Kõik on võimalik, 
eriti aga siis, kui kellelegi tahetakse kätte maksta. Kätte võidakse maksta sellegi eest, et sa 
lihtsalt jääd mõnikord eriarvamuse juurde.” 
 
Sellest, et on haige, sai ta teada siis, kui Keskvanglasse toodi. Teadasaamine oli tõeliseks 
šokiks. Ei uskunud, arvas , et ehk on analüüsid segi aetud . Ta nõudis uusi analüüse aga 
tulemus oli sama - ta on tõepoolest viirusekandja. Oma sõnutsi sai ta HI-viiruse sugulisel teel. 
Ta ei olevat kunagi süstinud, mitte kunagi isegi mitte suitsetanud. Mõningaid probleeme on 
tal olnud alkoholiga. Nakkuse sai ühelt suhteliselt võõralt tüdrukult, kellega tutvus ühes 
baaris . Ilus tüdruk oli, haletses teda ta kõnehäire pärast. Siis kutsus enese poole koju. Nii see 
siis juhtuski. 
 
Nüüdseks on ta mõttega oma immunoloogilisest  staatusest harjunud. Ka on vangla meedikud 
neile selgeks teinud, et inimesed, kes ei süsti, kes oma tervise eest teadlikult hoolt kannavad, 
võivad aastakümneid elada. “Lõpuks ei seisa ju ka meditsiin paigal. Räägitakse, et isegi siis, 
kui korralikult vitamiine tarvitada, võib selle viirusega kümneid aastaid elada.” Vanglas 
olevat enamus nakatunutest narkomaanid. Nendega on lugu tõsisem - nad peavad kõigepealt 
end nõela otsast lahti rebima. Aga see sõltuvat juba ainult iseendast. 
 
Oma põhiprobleeme Keskvanglas nägi ta mitte niivõrd nakatumise kontekstis kuivõrd 
suhtlemises kaaslastega oma kambrist. 
Mis puudutas edasiminekut nn“tsooni“, siis see teda ei ähvardavat. Nimelt anti talle võimalus 
kanda oma karistus Keskvanglas ning mõne aja möödudes ootab ees kohus, kust ta loodab 
saada positiivse lahendi oma taotlusele ennetähtaegseks tingimisi vabastamiseks. 
 
Tal on olemas kodu kuhu minna; tal on ka töökoht. Ta olevat end häälestanud sellele, et tuleb 
võimalikult kohe tööle minna. Mitte üksnes sellepärast, et ei sobi ju ema kaela peal elada (see 
ei meeldiks hoopiski kasuisale) vaid ka selle pärast, et: “Töö on see, mis annab kindlustunnet , 
usku endasse.” Ütleb, et töö hoiab lollustest eemal, hoiab eemal mõtted oma tervisest ja ei jäta 
aega liigse enesehaletsuse tarvis. 
 
8
Muidugi on probleem meditsiiniteenuste kättesaadavuses (kas jätkub raha?). Võimalik et 
jutudki levivad tema nakatumise kohta. Aga seda, et ta ei ole narkomaan, teavad samuti kõik. 
Ja selle võrra olevat tal lihtsam hakkama saada olgu ta vangist tulnu olgu ta nakatunu, aga 
vähemasti narkomaani märki tal ei ole. 
 
 
9
 
Juhtum 5 
on 26 -aastane mees, pärit ühest Ida – Virumaa linnast. 
 
Kinnipidamisasutuses on kolmandat korda. Esimest korda kandis karistust Venemaal. Eestis 
on vanglas teist korda.  
 
Abielus. Peres kasvab 6 aastane tütar ja vahetult enne viimast vahistamist sündinud poeg. 
Abikaasa töötab; peret toetavad ka tema vanemad. 
 
Ta on kasvanud kodus, kus väärtustati haritust, tunti huvi kultuurielus toimuva vastu. Lugema 
õppis ta kolme aastaselt. Nii kaua kui ta koolis käis (klassini) õppis ta ainult viitele, osales 
üsna edukalt erinevatel reaalainete olümpiaadidel. Luges palju. Ka tegeles aktiivselt spordiga. 
Eriti armastas spordiala N. Just see harrastus viis ta kokku inimestega kelle seltskonnas 
sooritas oma esimesed kuriteod Venemaal. Oma esimese karistuse kandiski Venemaal. Ainult 
et EV kodanikuna ei kandnud ära kogu karistusaega. Hiljem tulid juba vanglad Eestis. 
 
Isa ennast kasvatusprobleemidega ei vaevanud. Ema aga muretses noormehe pärast ülearu, 
püüdis kõike ette ja taha ära teha. Hirmus palju oli keelde ja käske. See tekitas protesti - 
lõpuks õppis ta normaalselt, oli piisavalt arukas, tal jagus huvialasid, aga kogu aeg ei oldud 
temaga rahul, teda ei usaldatud. Nii kõik läkski.  
 
Narkootikume hakkas tarvitama siis, kui Venemaalt vangist tagasi tuli. Ehkki ta õige varsti 
abiellus ja perre sündis tütar ei osanud ta enesega nagu midagi peale hakata. Edasi õppimiseks 
oli ta enesele ise tee kinni pannud . Samuti segas eluga kohanemist kõik see, mida alaealisena 
Venemaa vangilaagrites kogenud oli. Häbi oli ka õhtukooli minna. Naine, respondendi sõnul 
üsna eluvõõras, oli pidevalt rahulolematu.  
Siis tulidki mängu narkootikumid. Praktiliselt on ta neid tarvitanud juba 7 aastat. Katsetatud 
on kõiki siinmail liikunud meelemürke, pidama  jäi heroiinil. Heroiinile kulus päevas ligi 800 
krooni. Et selleks raha saada, tuli loomulikult naasta kuritegelikule teele - vargused , 
röövimised. Tuli uuesti vangi minna., naine jättis maha. 
 
Pärast vabanemist suutis kolm aastat vabaduses olla - isegi abikaasa tuli tagasi. Aga ega ta 
narkootikumidest ei vabanenud. “Narkootikumid on needus , vähemasti minu jaoks.” 
 
Vanglas sai teada, et on viirusekandja. “Kõik see võib lolliks ajada.” Poeg ju alles sündis, 
pole teda näinudki. Oodata on vähemalt 6aastat. On hirmsasti närvis - võib-olla sureb  
siinsamas vanglas ilma, et kunagi oma poega näha saaks. Asi on selles, et tema 
narkomaanistaaž on piisavalt pikk ja tervis on loomulikult ka pikka aega vastavalt kannatada 
saanud. Siin püütakse neid vitamiinidega turgutada, kui kellelgi midagi tõsisemat viga on, siis 
tohtrid jooksevad, suunavad haiglasse. Aga vabaduses ei saa narkomaan üldreeglina mingit 
ravi - inimene on, haigus on, aga haigekassakaarti ei ole. Ongi kogu lugu. 
 
“Tsoonist ma ei taha üldse mitte mõeldagi. 7. blokis on narkomaanide“ koorekiht“ koos - ei 
ole neil isegi mitte riideid enam, mida maha müüa.” Olevat selline olukord, et kui teised 
lähevad lõunale, siis seisavad 7. bloki omad nagu Kadaka turul selle algusaegadel - müüvad 
oma kaltse, et kuidagi narkotsi sebida. “Kõike muud, kui too X. blokk.” Läheks või kinnisesse 
kambrisse istuma, et mitte sinna blokki minna. Sealt - nii ta vähemasti kardab - tulen 
laussegasena välja-kui muidugi üldse tulen.