Juhan Liivi luulekava "Isamaa mitu nägu" (0)

Sarnased õppematerjalid

8

ppt

Juhan Liivi luule

ühte sulab taevaga!  Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos ­ mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.  Kas olete näinud? Kas olete näinud laeva, mis mastita? Kas olete näinud laeva, mis tüürita? Kas olete näinud, mis meestel on südames, kui meri käib keeru ja sadam on silma ees ­ja sisse ei saa! Oh nõnda oled sa, minu isamaa: laev oled sa mastita, laev oled tüürita. Su masti murdis kauge minevik ja võõrad su tüüri on juhtind, kuis juhtus.  Kes meeldida tahab? Peab kandma lõpmata palju veel peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kummardama kulla eel- peab nuttes naeratama veel.

Kirjandus

57

doc

Hiir rätsepaks

ning mänguks õhtuni aeg nii pikk. Oli kevad ja taevas nii sinine, all orus niit lillist kuldsilmine. Ei häirinud mõtteid päevade rutt, veel kastena kerge nii naer kui nutt... Muri ja Mall Õues kõndis väike Mall, leivapäts käes oli tal. Ja kui Muri nägi Malle, haukus, nurus, ütles talle: ,,Minu kõht on tühi ka, luba leiba hammusta!" Väike Mall oh hää ja pai: Muri tüki leiba sai. Korstnapühkija Korstnapühkija imelik mees: nägu must, pool pääd kübara sees, kõnnib tänaval, redel õlal, luud kaenla all... Hoia, Mann, ta tuleb ligi: tõuseb käsi lai, teeb sulle pai -- ning oled must kui pigi! Kiisu Õues jooksis kiisuke, meie Tiisu-Miisuke, luusis üksi pisi poju. Kes viiks kiisukese koju? Varblane Varblane, pisike linnuke,  õue pääl nokitseb kaeru, Nakitseb, nokitseb tilluke, keksib ja kihistab naeru. ,,Hiirekütt, pilusilm Antsuke, mis sa sääl liputad saba?

Kirjandus

48

doc

Rahvale lauldavate laulude kogumik

...............................................................43 Lugu Kui kuningas nutab..........................................................................................................46 2 Eesti muld ja eesti süda Lydia Koidula / Rein Rannap Ruja Süda, kuis sa ruttu tõused kuumalt rinnus tuksuma, kui su nime suhu võtan, püha Eesti ­ isamaa! Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota, mõnda elus jätta maha ­ sind ei iial unusta! Sinu rinnal olen hingand, kui ma vaevalt astusin. Sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasin. Minu pisaraid sa näinud, minu muret kuulnud sa ­ Eestimaa mu tööd, mu laulu, sul neid tulin rääkima. Oh ei jõua iial öelda ma, kuis täidad südame! Sinu rüppe tahan heita ma kord viimse unele. Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda sa. Eesti muld ja Eesti süda ­

Muusika

291

doc

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Olen rahvale kasulikku toitu ja jooki küllalt and, sest õlu ja viin on kasulikud joogid, kui neid mõistlikult tarvitada, aga mitte see karskus; nii et mina olen tänini rahva kasu taga ajand ja nüüd hakkan iseenda eest muretsema, lähen vana Mauruse juure õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema tahtis kõige pealt minu habeme maha tõmmata. Ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus ise mulle, sest nende teiste semlakutega ei võtnud ma juttugi. Ainult tema endaga... No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama, kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte. Sest kust sa seda asja tead, mis sa ilmaski pole katsunud. Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina habemest ei lahku, ennem müün rahvale kasulikku toitu ja jooki edasi, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit kasu

Eesti keel

345

pdf

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925

Tartu, 2011  I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see

Kategoriseerimata

0

docx

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid

Kirjandus

281

docx

M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat

Tema müts oli tore,, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis, seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult kulgemisi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu, viimaks ütles Tom: «Ma võin sulle naha peale anda!» «Tahaksin näha, kuidas sa seda teed.» «Aga ma saan sellega hakkama.» «Ei, sa ei saa.» «Jah saan.» «Ei saa.» «Ma saan.» «Sa ei saa.» «Saan.» «Ei saa.» Ebamugav vaikus. Siis küsis Tom: «Mis su nimi on?» «See pole vist sinu asi.» «Hästi, siis ma teen selle oma asjaks.» «Miks sa siis ei tee?» «Kui sa veel palju räägid, siis teen.» «Palju -- palju -- palju! Noh, tee nüüd!»

Kirjandus

0

docx

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

«Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi 13 valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!» Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest temale olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus. Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise. «Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.» Nüüd alles päris lõbu algas. «Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?» «Mina tunnen teda,» hüüdis üks

Kirjandus

Kommentaarid (0)