KOHTLA-JÄRVE JÄRVE GÜMNAASIUM Juhan Liivi luuletused Referaat Kohtla-Järve 2014 Sügise Igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine, jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, üksik metsatee: pedak heleroheline, kask kuldkollane. Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on sügisele langend kaenlasse. Sügis Kaselehekene, meie väraval. Langeb oksalt alla, langeb värinal. Vaatan metsa poole: pilve vanunud! Minu meel ja mõte nagu leheke! Kurva pilve, närtsinud metsa sarnane. Külm Mets härmatises surnuvaik, koit idas veripunane, õhk kristallisid piserdab, õhk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab, hunt, põder, metskits ägavad. Kord-korralt külm sääl plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... Koit idas veripunane. Sügis Sügisetuul raputab puul, küürutab kõveral kõrrel kui sandike! Sügisene kodu Mu armas kodu, väikene, sääl eemal mäe pääl! Su üle särab päikene, pu
Referaat Juhan Liiv (1864-1913) Nimi: Klass: 2008 Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega (skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-
Juhan Liiv Sissejuhatus Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur
naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Siin referaadis on püütud kõigepealt panna kirja Juhan Liivi eluetapid, mis mõjutasid kirjaniku edasist käekäiku või loomingut. Kasutatud on erinevaid luulekogusid ning eluloomaterjale. Eraldi peaks välja tooma kogumiku „Sinuga ja sinuta“ ning raamatu „Juhan Liiv mälestustes“. Mõlemad raamatud on koostanud Aarne Vinkel
Juhan Liiv Lugemik Kaimar Lehtlaan Parksepa keskkool 12B Võru 12.02.2008 ,,Kevad"-Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest "Mai hommik". Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon. Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
Juhan Liivi luule Sügise päike Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind. Külm Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... Pikne Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. Järv Vaikne, peegelsile järv, kuis nii ilus oled sa. Taevasinine su värv, ühte sulab taevaga! Mai hommik Sääl järve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos ja nagu hingas pehme ohu hoos mu silm ta pinnal igatsevalt uitis. Kas
Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal. Paljudes luuletustes oli Juhan Liiv kirjutanud oma muredest ja igapäevasest kurbusest. Kodus, pere ja sugulaste juures elades ning haiguse käes vaeveldes kirjutas Juhan Liiv oma elu parimad luuletused. Juhan Liiv kasutas oma luuletustes palju kordusi ning rahvaluulepärast algriimi ning tema sõnavara oli väga rikkalik. Näiteks: „Oh kanarbik, oh lilleke!“ Oh kanarbik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! „Eile nägin ma Eestimaad“
Juhan Liivi luule Tanel Vähk Juhan Liivi loodusluule 1.Juhan Liivi loodusluule lemmikmotiivideks on aastaajad,loodusobjektid- kevad,sügis,talv,tormid,tuuled.Need teemad läksid just tema ükildase isiksusega kokku. 2.Kõige rohkem kirjutab Juhan Liiv sügisest,mida ta ise ka kinnitas.Sügisest on kirjutatud nii rõõmsaid,säravaid,kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi.Tema jaoks on sügis just väga mitmepalgeline,mis teebki luuletamise huvitavamaks ja värvikamaks. 3.Tekib reaalne pilt Eesti looduse kaunidusest ja mitmekesisusest. 4.Kõige lühem luuletus on ,,Sügise(tuul)" .Meelde jääb oma lühidusega ja mõtte välja toomisega kõigest 4 reaga. 5.a)"Lumehelbeke tasa,tasa Liugleb aknale tasa,tasa
Kõik kommentaarid