Isamaa mitu nägu 0000000: Ma vaatan aknast välja, Kui rahul heinamaa, 0000000: Mu armas kodu väikene, sääl eemal mäe pääl! Kui pühaline vaikus Su üle paistab päikene, puud haljendavad sääl. On üle kogu maa.. Siin pilved, tuuled, päikene. Siin kaerapõld, siin kartulid. Siin väljad nõnda viljakad, siin kari tuleb karjamaalt. 11111111: Ilus ta ei ole: Siit koduõhk mind teretab, nii õnnis olen ma! lage heinamaa, heinaküünid, kuhjad, 11111111: Ilus ta ei ole: harva puudega. kõrval karjamaa kehvalt üle kaetud 222222: Mine, mine, lumekene, harva metsaga. Kao kiiresti,
"Rukkivihud Click to edit Master text styles Second level rehe all" Third level Fourth level Fifth level 11. Klass Juhan Liiv Faktid e lus t · Juhan Liiv (J ohannes Liiv) · 30. 04. 1864 Alatskivi 01.12.1913 Kavastu-Koosa · Eesti luuletaja ja proosakirjanik · Ajalehtede Virulane , S akala ja Ole vik toimetuses · Vend Jako b Liiv · Elu viimased aastakümned vaimuhaige Ülevaade loomingust "Kümme lugu" (1893) "Vari" (1894) Luules võib eristada "Luuletused" (1909, 1910, 1919, 1926) nelja suurt teemat: "Kogutud teosed" I-VIII (19211935)
on mu kodumaa. Põhjarannik Kersti Merilaas Rannik kui hüppel rünnakuhoos, manner ja meri siin sülitsi koos. Kivine kallas, rind tuultele valla, rahne ja rähka siit virutab alla. Vood aga vastasel haarates jalust, purenevad, järavad kaldaalust. 5 Seiske! Siit edasi kumbki ei saa: võimas on meri, veel võimsam on maa. Isamaale Juhan Liiv Ma tean, liig selgesti tean, mis oled sa, mu isamaa! Seda tunda sain uneta öödel ja kõigil mu vaevastel töödel võin julgesti ütelda: Sa oled seesama elu, mis sinult pärinud ma; sa oled seesama elu, sa oled seesama valu, mis minult saad tagasi sa. See valu, mis sinul, on püha, on minule püha ka: ma pärinud seda su käest mu nõrkusest ja mu väest, mu valude isamaa! Ja sinu häda minu häda ja sinu õnn minu õnn ka,
LUULEANALÜÜS Juhan Liiv ,,Isamaale" Koostanud: Aarne Vinkel, Juhan Liivi muuseumi 10-nda sünnipäeva tähistamisels. Marten Martinson · Juhan Liivi Elulugu Juhan Liiv (1864-1913) on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Kuna elujärg oli kehv, piirdus ta haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal Triigi-Avisepeal: abistades oma kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885.a. alustas tööd ajakirjanikuna
Pessimism, armastus ja lootus Juhan Liivi isamaaluules Kui teised ärkamisaja luuletajad kirjutasid isamaaluules romantilisest ülevusest ja ilustavatest fantaasiapiltidest, siis Juhan Liiv kirjeldas suuri hädasid ja painavaid probleeme. Enamus isamaalisi luuletusi oli kirjutatud pessimistliku alatooniga. Must lagi on meie toal Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämblikuvõrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, - kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, - oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka:
Kenno Mardi 10.C Isamaa, see on koht, kus avasin silmad ja koht, kus sulen silmad Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates
Kliinikust lahkudes oli Liiv rahunenud, kuid parandamatu haige. 1894. aasta suvest kadus 30-aastane Liiv peaaegu kümneks aastaks avalikkusest. Tema elu oli äärmiselt vilets, nii et sugulased taotlesid talle vallavaese toetuse. Samas luges ta palju, jälgis ajakirjandust ja haigusaastail valminud loomingust sai tema elu parimaks loominguks. [3] 2.3 NAASMINE TAGASI ÜLDSUSE ETTE 4 1902. aasta algul ilmus Juhan Liiv taas üldsuse ette, liikudes laiemalt ringi ning avaldades ajakirjanduses uusi luuletusi ja miniatuure. Haigena ning ühiskonna silmis heidikuna kirjutas ta üksnes sisemisest loomusunnist. Liivi luulet iseloomustabki lihtsus, siirus, vahetus ja tundesügavus ning samas erakordne üldistusjõud. [1] Juhan Liiv oli elu lõpuni rahutu hingega, rännates viletsas riietuses jalgsi pikki vahemaid ilmast hoolimata. Oma viimastel eluaastatel rändas ta ühest paigast teise, elas sugulaste ja
Kroonlinna(1873). ,,Isamaa mul seisab põue peidus, / isamaa mu ülem varandus" on Koidula sõnad luulest ,,Jälle isamaal". Koidula kodumaaline luule on sügavamalt pühendunud Eestimaa ,,hoidmisele südame lähedal", samuti ka looduse veetluse esiletoomisele. Eestimaalt lahkumine tõi Koidulale piinava tunde südames, mis väljendub tema luules. Luules väljendub südantlõhestav soov naasta kallile kodumaale. See tunne areneb pideva hooga ajal, kui naine viibis võõral maal. Juhan Liiv kaasab tihti isamaalisse luulesse peale kodumaa ka väliseid teemasid. ,,Ma neidu armastasin" on Juhan Liiv võrrelnud neiu armastust isamaaga, kus mõlemail ,,polnudki midagi kosta, vist vaikisid lootuseta". Nendes ridades andis Liiv vähe lootust oma armastusele, olles otsesõnaliselt pettunud oma isamaaski. Kurbus ja meeleheitlikkust leiab Liivi luules veelgi: ,, Jätke mind, jätke mind, / ei mul rahu leia rind, / olen õnnetuse-lind, / isamaa, pean kalliks sind. / ... / olen õnnetuse lind
Kõik kommentaarid