• h kaotada, kus ebakindel (aganad, 1911 Tartus õrn, ani, ernes) • võõrnimede ja –sõnade õigekirjutus • auu, nõuu, kaotada lõpust teine u • sihitise kasutamise reeglite sõnastamine J. V. Veski „Eesti kirjakeele reeglid“ (1912) 1918 rühmatööna 1910-1918 kirjakeele kokkuleppeid sisaldav „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“ (käsikiri läbi arutatud Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna 167 koosolekul Johannes Aaviku keeleuuendus Radikaalne keeleuuendaja nii sõnavaras kui grammatikas „Keeleuuenduse äärmised võimalused“ 1924 siin: keel kui instrument, mis vajab pidevat täiustamist, vajadusel ka kunstlikku rikastamist Ses raamatus tarvitet tähtsamad keeleuuendused Aavik ü asemel y; 1910 lõpetanud -nud asemel -nd (lugend);
liitajad, ainsus, mitmus, käändenimetused jne. 20. sajandi algukümnendeil oli eesti kirjakeele arendamises kolm suunda: 1) uuenduslik (Aavik, Grünthal) eesmärgiks oli keelt rikastada kõigil võimalikel viisidel ning saada materjali selleks ka väljastpoolt; 2) konservatiivne (Jõgever, Leetberg) püüti uuendustest hoiduda; 3) mõõdukas üritati arendada keele enda vahenditega; süstemaatilisus. Keeleuuendus: Johannes Aavik. 1912-1924. aastal oli keeleuuenduse kõrgperiood. 1924 ,,Keeleuuenduse äärmised võimalused": keel kui tööriist, mis vajab pidevat täiustamist: esteetilisus, omapärasus, otstarbekus ja lühidus. ,,Keele kaunima kõlavuse poole," ,,Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata." Sõnavara rikastamine: laenamine, eriti soome keelest ja murretest, sõnamoodustus ja tehistüved. (näiteks sõnad aurik, päevakord, tuletissõna kattuma, tehissõna
Kõik kommentaarid