50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
252 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
opz
Õppematerjali autor
2. seminar filosoofia üldkursuse raames. Tekst: James, W. Pragmatismi tõekontseptsioon -- Akadeemia. --Nr. 8/1997 -- Lk. 17021721. Abistavad küsimused: 0. Mis on Jamesi teksti uurimisprobleem ning taotlus? Mingi idee tõesus ei ole selle loomuomane tardunud omadus. Tõesus juhtub ideega. See muutub tõeseks, sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus, protsess: nimelt selle verifitseerimise, veri-fikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtes-tamise protsess. 1. Mille omadus on Jamesi arvates tõde?
Pragmatismi tõekontseptsioon Antud artikli põhiväide: Tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida. Mingi idee tõesus ei ole selle loomuomane tardunud omadus. Tõde on see, mis ideega juhtub. Sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus, protsess: nimelt selle verifitseerimise verifikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtestamise protsess. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n.ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudest saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et peavalurohi võtab meil peavalu ära, kui peale tableti võtmist peavalu kaob. Pragamatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus, heaolu vms. Näiteks
sajandi lõpul ning on siiani populaarne filosoofiasuund tänapäeval. Kõige tuntumaks esindajaks oli muidugi Charles Peirce, kuid pragmatismi uuendaja esiisaks võib kindlasti ka ära märkida Richard Rorty. Rorty oli see mees, kes üritas inimesi pragmatismist uut moodi mõtlema panna, öeldes, et asju tuleb vaadelda sellisena nagu nad on, realistlikult mõeldes. Samas väidab mees, et ta mõistab ainult tõde, mis on teoreetiliselt korrektne. Koostatud referaadis annan ülevaate pragmatismi mõistest, pragmatismi tõeteooriast ning kirjeldan ka pragmatismi uuest voolus, mille nimeks on neopragmatism ehk uus pragmatism. Töös annan ka lühikese ülevaate pragmatismi esiisadest eluloost- 1 MIS ON PRAGMATISM? Pragmatism on ainus Ameerikas sündinud suur filosoofiavool. See tõesti vastabki mitmes mõttes üldisele ettekujutusele ameeriklaste pragmaatilisest mõtteviisist. Alustades juba nimetusest pragma, mis tähendab kreeka keeles tegutsemist, tegu (samast juurest on pärit
PRAGMATISM Pragmatism (kr pragma ‘tegu, tegutsemine’) pärineb USAst, kus ta tekkis 19. sajandi 70. aastatel. Pragmatismi nimetatakse ka ameerikalikuks filosoofiaks, sest see väljendab teoreetilisel tasandil miljonite ameeriklaste tegelikku ellusuhtumist. Pragmatismi rajas USA filosoof ja loogik Charles Sanders Peirce (1839–1914), kelle teosed ei leidnud paraku kõlapinda. USA psühholoog ja filosoof William James (1842–1910) oli see, kes populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil
Siin võidakse öelda, et paratamatu on näiteks see, mis on loodusseaduste tulemus. Aga me võime ju küsida, kas on paratamatu, et loodusseadused üldse on olemas ja et nad on just sellised? Miski kas on või ei ole ning me ei saa kindlaks teha, kas see on paratamatult või mitte. 8 Pragmatismi tõeteooria Pragmatism on filosoofiline suund, mille rajajaks on ameerika filosoof ja loogik Charles Sanders Pierce (1839-1914) ning mida populariseerisid ameerika filosoof ja psühholoog William James (1842-1910) ning ameerika filosoof, psühholoog ja pedagoog John Dewey (1859-1952). Pragmatismi seisukohalt on tõesed sellised uskumused, mis "töötavad", millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennast õigustavad. Pragmatistid kaitsevad sellist seisukohta, tuginedes veendumusele, et inimesed ei saavuta võib-olla kunagi absoluutset tõde ning seepärast peame leppima nende tõdedega, mis "töötavad". Inimliku elu eesmärgiks on
Legitmiatsiooniga tegevust. Kui pole efektseeid kriteeriumeid, millega meetodid kirjeldada, siis võib juhtuda, et hakkama samu uskumusi eristama; peame neid kaheks erinevaks. See on aga intellektuaalse ressursi raiskama. Saab ka samastada kahte erinevat uskumust, aga see on ka erinevus. Idee tähendus, vaatata, kuidas praktikas eristatakse uskumusi või ideid. Lk 1688. Lk 1689 viimane lõik. Mõistmise selguse kolmanda taseme saavutamiseks: selgus (Descartes), selgepiirilisus, pragmatismi kriteerium. Viimane on tähtis, et mõista kahet esimest, sest kaks esimest omaette pole piisavad. Seminar 6. Charles S. Peirce. Kuidas muuta meie ideid selgeks. Jätk. Selles seminaris: „pragmatismi maksiim“ ja selle rakendused ning tõelisuse mõiste selgitamise probleem (kavas III ja IV punktid). Lk 1689 algab III. Filosoofia roll. Üks osa on ideede selgitamise nähtus. Eelkõige tähtis teadusele. Üks osa millega filosoofia peaks tegelema
ratsionalistid aga mõistust. Äärmuslikud epistomoloogilised teooriad on skeptitsism ja agnostitsism. Skeptitsism on kahtlemise filosoofia st, et tark inimene kahtleb kõiges. Agnostitsism on õpetus, mis eitab teadmiste võimalikkust-oluliseim religion-mille järgi inimessel on võimatu teada, kas jumal on olemas. Epistemoloogia on filosoofia osa, mis tegeleb teadmise probleemidega. Termini “epistemoloogia” vermis 19, saj keskel šoti mõtleja James F. Ferrier. “Epistemoloogiaga” kõrvuti kasutatakse ka termineid “gnoseoloogia”, “tunnetusteooria”, “teadmiseteooria”, “tedmusteooria” ja “episteemika”. Uusajal on epistemoloogia olnud filosoofia domineerivamaid valdkondi. 4. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia ja mis valdkonna alla ta kuulub? Ontoloogia on olemisõpetus. Põhiküsimus: Mis on olemas? Ei ole õpetus selle kohta, kuidas olla või elada. Et jõuda päris ontoloogiliste probleemideni, tuleb küsimus
(Kõikide tarkade inimeste? Suure juhi? Enamuse? Ühiskonna? Kirikuisade? Teadlaste?) 2. Jane Austeni probleem Võtame kaks uskumust/väidet: "Jane Austen poodi mõrvari poolt" "Jane Austen suri oma voodis" Mõlemad uskumused on koherentsed mõne uskumuste hulgaga! Ent keegi ju ei eelda, et (1) on tõene. Aga koherentsusteooria pooldaja ei saa ütleda, et (1) on väär ja (2) on tõene. 9. Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõekontseptsiooni! Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid