50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-03-26
Kuupäev, millal dokument üles laeti
22 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
aivarerik
Õppematerjali autor
täielikult unifitseerida. Praeguseks näib olukord olevat mõnevõrra muutunud, juurdepääsureegleid soovitakse vähemalt harmoniseerida, määrates erandid selgelt õiguspärastatult.1 Eesti Vabariigis käsitleb juurdepääsupiiranguid arhiiviseadus, riigisaladuse seadus ja isikuandmete kaitse seadus, kuid õigusaktid on kohati mitmeti tõlgendatavad. 2005. aastal kehtestati ,,Rahvusarhiivis säilitatava juurdepääsupiiranguga teabe kindlakstegemise ning piiranguga arhivaalidele juurdepääsu võimaldamise eeskiri", mille eesmärgiks on selgitada uurijatele juurdepääsuvõimalusi piiratud teabele kui ka arhiivitöötajate kaalutlemisvabadusi piirangutega arhivaalidele juurdepääsu andmisel. Aja jooksul on juurdepääsu kitsendused arhiividokumentidele lõdvenenud seoses riigivalitsemise demokratiseerumise ning teaduse arenguga. Oluliseks selle muutumise juures peetakse 1838. Aastal Ühendkuningriigis välja antud avalike dokumentide seadus (Public Record Act)
sätestas riigiasutuste asjaajamise korra. Eraldi ptk arhiividest, millest olulisem nägi ette arhiivide loomise ning sõnastas põhimõtte, et kõik lõpetatud dokumendid tuleb 3 aasta jooksul kantseleist allkirja vastu arhiivi anda. 1728. a ukaasiga tuli kõikidesse kubermangudesse luua arhiivid ja ehitada kivist arhiivihoidlad. 1736. a ukaasiga nõuti, et kõikidele vanadele arhiividele tuleb koostada nimistud. Seoses pidevate reformidega ning vanade ametiasutuste likvideerimisega tekkis Venemaal massiliselt peremeheta dokumente. Selle tulemusena tekkis rida ametkondlikke ja spetsiali- seeritud arhiive, mis on läbi sajandite vene arhiivide eripäraks. Venemaal ei tekkinud terviklikku riigiarhiivi, seal eksisteeris rida väikseid, salastatud ja omanäolisi arhiive. 1768. a ukaasiga arhiivide kohta pandi paika ka kutsenõuded arhivaarile, milles oli kirjas vana (Ranke eelne) saksa põhimõte, et arhivaar ei tohi tegeleda ajaloo uurimisega. Arhiivid
2012/13 KEVAD PÕHIMÕISTED Arhiivindus, arhiivihaldus Arhiiv Kollektsioon Arhiivimoodustaja Dokument Arhivaal Säilik Sari TEEMAD Arhiivinduse arengulugu Dokumendi elukaar: dokumendihaldus, arhiivihaldus, asjaajamise korraldamine Liigitamine: dokumentide liigitusskeem, arhiiviskeem Korrastamine: provenientsprintsiip, pertinentsprintsiip Kirjeldamine: kirjelduselement, kirjeldustasand Teatmestu: arhiivi ülevaade, nimistu, arhivaalide loetelu Hindamine: teabeväärtus, tõestusväärtus Hävitamine Avalikku arhiivi üleandmine Arhiivinduslikud printsiibid Dokumendid luuakse alati kindlatel põhjustel, nad on eelkõige jälg neid loonud asutuse tegevusest. Arhiivi korrastamisel ja kirjeldamisel peab lähtuma arhivaalide ladestumisest ja kinnistama nende tekkekonteksti. Mida vähem on toimunud muudatusi dokumentide asjaajamises ladestumise ja arhivaalide avalikku arhiivi üleandmise vahel, seda selgema
Rahvusarhiivi põhiülesandeks on tagada ühiskonna kirjaliku mälu dokumentaalse kultuuripärandi säilimine ja kasutatavus tänastele ja tulevastele põlvkondadele. Teisalt kindlustab arhiiv autentsete dokumentide hoidmise kaudu kodanike põhiõiguste ja -kohustuste kaitse ning demokraatliku riigi läbipaistvuse. Rahvusarhiivi põhiülesanded on asutuse või isiku poolt avaliku ülesande täitmise käigus loodud või saadud dokumentide hindamine, arhivaalide kogumine ja säilitamine ning neile juurdepääsu ja nende kasutamise korraldamine arhiiviseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ulatuses. Rahvusarhiiv kogub ja säilitab Eesti ajalugu, kultuuri, riiklust ja ühiskondlikke olusid dokumenteerivaid arhivaale sõltumata nende loomise ajast, kohast või teabekandja iseloomust. Rahvusarhiiv ise ei säilita, vaid koordineerib allasutuste tööd Rahvusarhiivi ülesanne on: järelevalve arhiiviseadusele ja arhiivieeskirjale
ARHIVAALIDE SÄILITAMINE PASSIIVSE ELUTSÜKLI AJAL Passiivse elutsükli ajal hoitakse arhivaale organisatsiooni arhiivihoidlas. Selle perioodi tegevused: -alatise ja pikaajalise säilitustähtajaga arhivaalid koondatakse hoidlasse -tagatakse hoiutingimused (karbistamine) -tagatakse juurdepääs ja arhivaalide kasutamine -arhiiviväärtusega arhivaalid eraldatakse üleandmiseks avalikku arhiivi. Ettevõtted võivad arhivaalid anda edasiseks säilitamiseks eraarhiivi. -pikaajalise säilitustähtajaga arhivaale säilitatakse kuni säilitustähtaja lõpuni ja eraldatakse siis hävitamiseks hävitamisakti alusel. ARHIVAALIDE KOONDAMINE ARHIIVIHOIDLASSE Hiljemalt kolme aasta möödumisel arhivaali loomisest või lahendamisest koondatakse alatise ja pikaajalise säilitustähtajaga (üle 10aasta) arhiivid arhiivihoidlasse. Lühiajalise säilitustähtajaga arhivaalid võivad jääda täitjate kätte tööruumides.
Juhiste koostamisel on eelkõige silmas peetud seda, et asutustes ja erakätes tekkiv oluline, huvitav ja arhiiviväärtuslikuks hinnatud dokumendid jõuaks rahvusarhiivi kvaliteetselt nii, et seda saaks kasutada veel sadade aastate pärast. Juhised hõlmavad järgmisi dokumendi- ja arhiivihalduse valdkondi: Dokumendi- ja arhiivihaldus: dokumendisüsteemi väljatöötamine, liigitamine, dokumentide kasutatavuse tagaine. Säilitustähtaja määramine ja arhivaalide hävitamine: säilitustähtaja määramine, hävitamine. Arhivaalide hoid, säilitamine ja füüsiline korrastamine: hoid, ohuplaani koostamine, üleandmine. Asjaajamise ja arhiivitöö kontrollimine siseauditi käigus: seire, eraldamine, auditeerimine. Erinevad korrastussüsteemid. Eri aegadel on arhiivide korrastamiseks ja kirjeldamiseks kasutatud erinevaid süsteeme. Nõukogude perioodil lähtuti arhiivikorrastamisel kronoloogiapõhimõttest. Kõik
............................................14 2 Sissejuhatus 1971. aastal alustas iseseisva arhiivina tööd ENSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklik Keskarhiiv (FFFRKA). Aastakümnete jooksul on tema peaülesandeks olnud üleriigiliselt arhiiviväärtusega audiovisuaalsete (film, foto, video- ja helisalvestised) arhivaalide kogumine, säilitamine ja neile juurdepääsu tagamine. Seaduses sätestatud korras arhiivijärelevalve teostamine. Eesti Filmiarhiiv on avalik riigi arhiiv, mille tegevust finantseeritakse riigi vahenditest. Filmiarhiiv asub Tallinnas, tal on 24 töötajat ja ta on Eesti Rahvusarhiivi struktuuriüksus. Eesti Filmiarhiiv on FIAF'i (Rahvusvaheline Filmiarhiivide Liit) assotsieerunud liige alates 22.04.2008. a. FIAF (La Fédération Internationale des Archives du Film) asutati 1938. aastal
ammendavat tulemust. Täpsem otsing > Koht täpsemalt - otsing võimaldab teha päringuid vabatekstina sisestatud valla-, mõisa- ja linnatasandist täpsemate kohamääratluste hulgast. Vabatekstina on sisestatud peamiselt küla-, talu-, linnaosade ja tänavate nimesid, ent ka jõe- ja järvenimesid ning muud mikrotoponüümikat. Talude ja linnakruntide puhul ka kinnistusnumbreid. Digiteerimine. 21. sajandil on varasemad arhivaalide kopeerimiseks kasutatud tehnoloogiad (mikrofilmile pildistamine ja fotokoopiate valmistamine) valdavas enamuses asendunud digitaalsega digitaalsena valmistatakse rahvusarhiivi arhivaalidele nii tagatis- kui kasutuskoopiaid. Erinevatel andmekandjatel arhivaalide digiteerimisega tegelevad filmi-, riigi- ja ajalooarhiivi säilitusosakonnad, kus on kasutusel mitmekülgne professionaalne tehnika. Kopeerimist teostatakse vastavuses arhivaalide digiteerimise sisuliste ja tehniliste põhimõtetega
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid