INIMESE EKSISTENTSI ERIPÄRA Sartre'i kinnitusel on kaht liiki eksistentsalismi: kristlik ja ateistlik. Esimest esindavad saksa filosoof Karl Jaspers (1883- 1969) ja prantsuse filosoof Gabriel Marcel (1889- 1976), ateistlikku suunda aga saksa filosoof Martin Heidegger (1889- 1976), prantsuse filosoof Albert Camus (1913- 1960) ning Sartre ise. Mõlemat suunda ühendab asjaolu, et inimese olemasolu erineb põhimõtteliselt asjade olemasolust. Inimene ei ole asi nagu tool, laud, maja vms. Vahe on selles, et inimese olemine eelneb tema olemusele. Asjade puhul on aga asi vastupidi: nende olemus eelneb olemisele. Seda saab selgitada järgmise näitega: Kui meistrimees hakkab näiteks valmistama tooli, siis ta juba teab, milline see peaks tulema ja milleks seda saab kasutada, st tooli olemus on määratud juba enne selle tegema hakkamist. See tähendabki, et asjade puhul eelneb nende olemus nende olemisele.(1. lk 95
1. Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate? Antropoloogia on uurimus inimesest (õpetus inimesest)- filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus inimesest. · Filosoofiline antropoloogia on uurimus inimesest ja tema loomusest (millised on inimesele omased toimemehhanismid, milline on inimese sisemine loomus, millest ta koosneb jne...). iga konkreetne inimene on alati erand üldisest reeglist, ta on isiksus. Üldiste definitsioonidega on üldiselt vähe võimalik ära teha. Strateegiad: · Etoloogiline- bioloogilisest lähtuvusest (eripära ja sarnasus loomariigiga) Tuleb küsimus: mille poolest inimene ikkagi loomadest erineb? Mis on see inimese eripära teiste elusolenditega võrreldes? Inimest iseloomustab mõistus (või keel). Platon on defineerinud inimest kui mõtleva loomana (inimene kuulub loomade klassi ja see erisus, mis
"Vaesus ei ole häbiasi". 2) Iga hn-ne peab saama hariduse. ,,Ära tee kunagi teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse"."Kui tahad midagi muuta, siis peab alustama iseendast".Inimkeskne õpetus.Suhted p.o. inimlikud-armastus.Kulgeda hariduse suunas.Traditsioonide austamine-harmoonia. Mao õpetus Hiina oludega kohandatud marksism. Õ. sobib arengu maadele, kus põhiklaas on talurahvas. "Las õtseda sada lille, las olla sad erinevat vaadet". Mengzi(372-289) ja Mencius(310-220) Taoism. Inimene on ,,hea" loomult-sünniga kaasa antud 4 voorust: kaastunne, tagasihoidlikkus, piinlikustunne, oskus tõde valest eristada. Mõlemad on maetud Birmasse. Taoism-mitteam.õp.Eeskujuks on loodus, mis kõik on loomulik. Motism-mitteam. õp. Eitab ettemääratust, kõik sõltub sellest kuidas in realiseerib üldist armastuse prints. Taaveti täht- mitteam. õp.Täh Iisraeli ja Juudamaa ühenemist.Judaism on vanim monoteism.Kristlus,islam,judaism. Seonism-mitteam.õp.loomuline edasipüüdlikkus, hea
Kui miskit jääb järele saab sellest alustada filosoofilist ülesehitust. 4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Olukord ja sellele vastav meeleolu kus: ..me oleme paistatud ellu/maailma enne kui me aru saime kuhu meid on paisatud. ..see maailm, kuhu me oleme paisatud tundub meile võõras, ebakohane vastuolus meie endiga. Camus : omandame elamise harjumise enne kui mõtlemise harjumuse. Heidegger: inimene on Dasein (kohalolu). Dasein on maailmas olemine, inimese kõige sügavam, fundamentaalsem tunnusmärk eksistentsiaal. Filosoofia algab eksistentsiaalsest situatsioonist, inimese eksistentsiaalse situatsiooni lahti mõtestamisest. Inimene on alati sunnitud küsima, et miks ma olen, mis ma siin teen? 5.Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas selline filosoofiline praktika kus luuakse tekste ei ole lihsalt tegevus, millest on
1. Kuidas kirjeldab Pascal absurditunde avaldusi? Albert Camus on öelnud, et inimene omandab elamise harjumuse enne, kui mõtlemise harjumuse. Ühel hetkel hakkab inimene mõtlema argipäevastest toimingutest väljapoole, hakkab mõistma, et maailm on talle võras ning miski maailmas ei samastu temaga. Samuti hakkab inimene mõistma, kui mõttetu on kannatada. Sellisel hetkel avaldub Camus sõnul absurditunne. Inimese vai justkui ärkab ning hakkab mõistma tegelikkust seda, mis on väljaspool seda rutiini ja ärgipäevamöllu. Sellisel hetkel paljastub ka, kui arusaamatu on elamine. See absurditunne sunnib põgenema kas lootusse või enesetappu. Samuti ütleb Camus, et see "iiveldus", mida tekitab inimeste enda ebainimlikkus ning selle ebainimlikkuse teadvustamine ja tajumine, on absurditunde avaldus. 2
Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofiaga tuleks alustada lähtudes meeleolust: Aristoteles - Filosoofia algab imestusest "Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel/Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga tuleb alustada nii, et tuleb kahtluse alla seada kõik, milles kahelda saab ja seejärel vaadata, milles enam kahelda pole võimalik. Camus - Filosoofia algab absurdist, mis on olukord, kus tajume võõrandatust ümbritsevast, tajume, et see pole meie maailm. Bibihhin - Filosoofia algab sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse. 4
Käib kolme tüüpi asjade kohta: * Asjad, mis on eraldi (inimese mõtlemisest ja meeltest), kuid mis muutuvad, nt looduse poolt antud asjad, inimese loodud füüsilised objektid. * Asjad, mis ei ole eraldi ja ei muutu, nt matemaatilised ja geomeetrilised põhitõed, mille jaoks on vaja inimese teadmist ja teadust. * Asjad, mis on eraldi ja ei muutu, nt ideed ja tõe, õigluse, ilu printsiibid, mis Aristotelese arvates ei teisene ning mida inimene välja mõelda ei saanud. Selle teadmise tuum peitub metafüüsikas. Sõna filosoofia tuleneb vanast kreeka keelest: philos – sõber, armuke ning sophia – tarkus. Seetõttu saab filosoofiale omistada otsetõlget tarkusearmastus. Sofia (sophia) liigitatakse teoreetilise teadmise alla. 2. Klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks, on terviklikkuse ideaal,
Plaatoni jaoks ei ole poliitik mitte see, kellel läheb korda omandada poliitiline võim, vaid ainult see, kes mõistab mis on poliitika ja kuidas see kindlale vundamendile rajada. Dealoogist "riik" analüüsib ta põhjalikult inimeste poliitilist elu, rõhutades, et poliitiline kogukond on vaja rajada sellel juhul, kui inimesed ei saa seda vältida, poliitilise filosoofia ül on uurida täiusliku riigi loomise viisi ja täiuslikku riiki saab lüüa ainult õiglane inimene, ebaõiglased inimesed ei saa täiuslikku riiki luua, kodanike vooruslikuks muutumise abinõu on haridus. Essee teema tegelik maailm vs ettekujutatav maailm. KRISTLUSE KAASAEGNE FILOSOOFIA Ühiskond näitas väsimust ja ei tekkinud uusi ideid Tekkisid uued voolud: Skeptikud (vaatlev uuriv), kahtleja, sellised kes uurisid aga jätsid lõpliku otsuse vastu võtmata. Skeptitsism on filosoofiline suund mida iseloomustab kahtlus tõepäras tunnetuse
Kõik kommentaarid