Inimene
on ise oma õnne vaenlane
Öeldakse,
et igaüks on ise oma õnne sepp . Rahuloluni jõudmiseks tuleb tööd
teha ja vaeva näha – õnn välja teenida. See ei ole alati lihtne,
ent kaugeltki mitte võimatu. Ainus, mis teel õnneni takistuseks
võib olla, on inimene ise. Fjodor Dostojevski romaanis „Idioot“
tuleb mitmes situatsioonis välja ehe näide selle kohta, kuidas
inimene on ise oma õnne vaenlane. Autor ise on öelnud: „Inimene
ei sünni õnne jaoks. Inimene teenib oma õnne ära, ja seda alati
kannatamise hinnaga.“
Raamatu
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-11-30
Kuupäev, millal dokument üles laeti
45 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
jellybelly07
Õppematerjali autor
praegusel hetkel, kus tänu Aglajale polnud midagi lõplikult otsustatud. Igatahes pidi ju vürst varem või hiljem "seltskonda" viidama, millest tal mingit aimugi ei olnud. Lühidalt öeldes: teda kavatseti "näidata", õhtu oli tormiline- oma tõusude ja langustega. Kuid kõigele pani punkti vürsti äkiline haigushoog, mille käigus ta kokku kukkus. Ka Belokonskaja ei kütnud Aglaja ja vürsti lugu heaks, leides, et noormees on küll hea ja aus inimene, kuid siiski liiga haige. Juba järgmisel hommikul kuulis vürst Aglaja kavatsusest minna Nastasja Filippovnaga kohtuma. Enne minekut läks Aglaja veel vürsti juurest läbi, et ta endaga ühes võtta. Rogozin lasi nad majja sisse ja juba esimesest ruumist leidsid nad Nastasja Filippovna. Naised suhtusid teineteisesse juba esimestest minutitest vaenulikult Algas üksteise süüdistamine ja maha
Tatjana nimepäevapeol hakkab Onegin Olgaga flirtima, mille peale Lenski Onegini duellile kutsub. Onegin tapab Lenski. Oma teo kohutavust mõistnud on Onegin ka ise kohkunud ning läheb kolmeks aastaks eemale. Kui Tatjana ja Onegin uuesti kohtuvad, on Tatjana juba abiellunud ja väga austatud daam. Onegin armub Tatjanasse ning kirjutab talle kirja, millele Tatjana ei vasta. Oneginis oli nii vooruslikkust kui kõlvatust. Vooruslikkust selles mõttes, et ta oli ikkagi intelligentne ja haritud inimene. Kõlvatust selles mõttes, et ta hakkas Olgaga flirtima ning tappis Lenski, kuigi oleks võinud ta ka ellu jätta. Onegin kadestas Lenskit sellepärast, et Lenski oli hoogsa kõnerikkusega, pilgus lõkendava ekstaasiga. Onegin oli kaotanud võime armastada, Lenskil oli see alles. Olga elas rohkem väljapoole, ta oli elavam kui Tatjana. Tegelikult toimus Tatjana sisemaailmas sama tormiline elu. Tatjana oli rohkem vaoshoitud. Tatjana oli tundeline, ta armastas loodust
maas. Vürst istus liikumatult tema kõrval asemel ja libistas haige karjatuste või sonimise puhul iga kord väriseva käe kiiresti üle ta juuste ja põskede., nagu tahaks ta teda hellitada või vaigistada. Aga ta ei saanud enam midagi aru ega tundnud inimesi ära. Täieliku ja nüüd juba ravimatu idiotismi seisukorras lähetatakse vürst taas sveitsi. Vürsti üheks peamiseks loomu jooneks on see , et temal on piiritu inimarmastus ja usaldus. See on sõltumatu sellest, et kas inimene on selle ära teeninud või mitte, vaid hoopis vastu pidi , mida suuremad on inimese kuritööd , seda rohkem kaastunnet ta vajabki. ,, Kaastunne on kogu inimkonna eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus" Vürsti lihtsameelsus ja usalduslikkus näivad olevat lapsiku ja selle pärast kahtlustataksegi teda idiotismis. Ometi on Vürst kõrge vaimsusega inimene. Vürst on väga peene tundeline inimene. Tema ümber keerlevad kavaldajad
Olen vahel mõelnud, miks inimesed teevad midagi, mis juba algusest peale tundub vale või miks öeldakse sõnu, mida ei saa pärast enam tagasi võtta, isegi kui tahaks. Miks eelistame poes ühte kingapaari teisele, kuigi nad kõik on ju sarnased. Inimesed on elanud Maal juba tuhandeid aastaid ja õppinud tundma kõikvõimalikke teadusi, kuid täielikult teadmata, mis toimub meie endi sees, me hinges. Iga inimene on eraldiseisev isiksus ning sellepärast on kõik omamoodi erinevad ja ainulaadsed. Erinev võib olla nii väliselt kui sisemiselt, kuid just inimeste sisu on raske mõista ning tema tõelist "mina" näha. On väga võimalik, et inimene, kes jätab mulje, et on tõeline seltskonna hing kellega kunagi igav ei hakka, võib olla sisemiselt olla väga iseseisev, rahulik ja vaoshoitud. Ta läheb lihtsalt vooluga kaasa, et sarnaneda oma kaaslastega, kuigi peab selleks käituma loomuvastaselt
F.Dostojevksi ,,Idioot" Vastus. 1. Lev Mõskin- Raamatu peategelane, kellel on küllaltki segane elukäik. Ta saabub Venemaale 20-aastates, kui naaseb Sveitsist, kus on käinud ravimas vaimuhaigust. Ta on selleks hetkeks terve, kuid samas ikkagi haiglase välimusega. Ta on läbi elu olnud nõrga tervisega. Teda on vaevanud mitmed haigused, sh kopsuhaigused, mis tol aja olid suhteliselt levinud. 26- aastasena ei tunne ta veel nn praktilist ehk tõelist elu ja näeb mitmeid asju siiani, nagu laps. Ta on väga kaastundlik ja hooliv teiste inimeste suhtes. Ta kohtleb inimesi nende seisustest hoolimata võrdsetena. Seetõttu näeb ta teenrit ja kindralit täpselt võrdsetena. Tema põhimõtteks on, et inimest ei tohi näha seisuse etalonina, vaid isikuna, kelles on väga erinevaid külgi. Lisaks tuleb suhtuda inimestesse eelarvamusteta. Minu arvates põgenes Mõskin armastuse eest, kuid olles
tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel. Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas keskkonnaga samastuda või ebavõrdses võitluses hukkuda
Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari. 5 Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel.
Oma arvamus Mina pean sellist probleemi üsna tõsiseks. Kuna lastele on alati nende vanemad ning nende vanemate arvamused kõige tähtsamad, siis on täiesti mõistetav miks nad nii väga oma isalt õnnistust nõudsid .Iga isa peaks oma lapsi toetama, aitama ning mõistma. Ainus mida Märt mõistis oli see, et tal oli palju raha ning rohkemat tal vaja polnudki. See jutt õpetab meile seda, et rahaga ei saa osta ei õnne, ega armastust. Kauka Jumal Tegelased: Mogri Märt, Mari (Märdi naine), noor Märt (Märdi poeg), Miili (Märdi tütar), Mäidu (Miili viie-aastane poeg), Masa Ants, Leena (Antsu tütar, abiellus noore Märdiga), Peeter Pärn (abiellus Miiliga, Mäidu isa), Anu, Marjapuu, Urjadnik Sisu: Mogri Märt oli hästi ahne ja hoolis ainult rahast. Ta kohtles oma alamaid halvasti ja nõudis kõigilt võlgu ja raha. Võlgu andis hästi suure intressiga
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid