Algriim - Alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla [Häälikute kokkukõla] Alliteratsioon - algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. [venda kuulis, vasta kostis] Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe [madal - sügav, vähe - palju, alustama - lõpetama] Assonants - algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis [Udu rikub uue kuue.] Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"]
Homonüümid- samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. N: kangur-kuduja. Humoresk- lühijutt, mida iseloomustab huumor, heatahtlik nali. Idee- kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Iluskirjandus- üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval. Intriig- põhitegevuse arenemine romaanis või draamas. Isikustamine- personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Jutustus- novelli ja romaane vahepeale zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujtuamiesle, ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö võib hõlmata piki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Karakter- kirjandusteose tegelane. Kompositsioon-teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks. Komöödia- naljamäng, lõbus näidend
Näiteks madal sügav, alustama lõpetama, vähe palju. 3. Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel. 4. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 5. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. 6. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. 7. Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend 8
· esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, meeleolude · lavalisus · rahulik, üksikasjalik vahetu esitamine; · põhineb dialoogil e käsitlusviis elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus ZANRID: lugulaul · värss luuletuse rida. komöödia koomilise · ulatuslik Värsirida ei pea moodustama sisuga näidend · jutustava sisuga terviklauset, mitu värssi · naeruvääristatakse
Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F.Tuglas) 6. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 7. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid.
Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F.Tuglas) 6. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 7. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid.
ESITÄHTEDE KOKKUKÕLA ALGRIIM NT: MÖLDERID MÖLISAMAIE VASTAND TÄHENDUSLIKUD SÕNAD ANTONÜÜM NT: ILUS-KOLE VOKAALIDE KORDUS SÕNADE ALGUL ASSONANTS NT: UDU RIKUB UUE KUUE PIKK JUTUSTAV LUULETUS, TRAAGILISE SÜNGE SISUGA BALLAAD JAKOB TAMM ,,ORJAKIVI" NÄIDEND MIS PÕHINEB ELULISTEL KONFLIKTIDEL DRAAMA EDWARD VILDE ,,TABAMATA IME" KAHEKÕNE DIALOOG KIRJANDUSE PÕHILIIK TÄHTSAMAD ZANRID:DRAAMA DRAAMA KIRJANDUS TRAGÖÖDIA
Näit. Kuulsad draamakirjanikud venelane Anton Tšehhov; eestlased Eduard Vilde ,, Tabamata ime“ , Anton Hansen Tammsaare ,,Kuningal on külm“,August Kitzberg ,, Tuulte pöörises“ ja Juhan Smuul ,,Lea“. Draamakirjandus - üks kirjanduse põhiliikidest Näit. Tähtsamad dramaatikažanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Eepika – üks kirjanduse põhiliik, mille teosed on proosavormis Näit. Eepika suurvoemid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot, jt. Eepos – pikk, jutustava sisuga teos, kus tegelased on kangelased või mütoloogilised tegelased Näit. Kreeklaste ,,Odüsseia“ ja eestlaste F.R.Kreutzwaldi ,,Kalevipoeg“, soome E. Lönroti ,,Kalevala“, sumeirte ,, Gilgameš“. Epiteet – omadussõna, mis iseloomustab talle järgnevat nimisõna Näit. Ere päike, virk tüdruk Folkloor – rahvaluule Näit. Eestis üks tuntumaid rahvaluule kogujaid oli Jakob Hurt
Esikohal on jutustamine. Kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. 2. Romaan ulatuslik jutustav teos, mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis. 3. Värssromaan värsivormis eepiline teos, millele on iseloomulik avar elukujutus ja romaanipärane kompositsioon. 4. Kiriromaan epistolaarne romaan, kirjadest koosnev romaan, mida iseloomustab minavorm, tegelaste psüholoogiline vaatlus ja intiimne pihtimus. 5. Novell tiheda sündmustikuga ja väheste tegelastega lühijutt, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga. 6. Jutustus novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. 7. Eepos - lugulaul. Ulatusliku, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos , mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. 8. Müüt usundiga seotud fantastiline jutustus, aga ka muistend, mille tegelasteks on
Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid
Allegooria- Mõistukõne, räägitakse nähtustest varjatult. Alliteratsioon- alguskaashääliku kordumine samas värsis või lauses. Ajalooline jutustus - teos, mille aluseks on ajaloolised sündmused ja tegelasteks ajaloolised või nendega seotud isikud. Anekdoot - lühike, vaimukas, üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu Antonüümid vastandsõnad Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend Arvustus e. retsensioon- zanr, mida iseloomustab kriitilisus. Ülesandeks käsitleda, analüüsida, tutvustada ja ka reklaamida uut raamatut, näidendit või filmi. Assonants- sõna esimese silbi täishääliku kordumine samas värsis või lauses. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja
6. ei+ja=ega 7. kui, nagu võrdluses koma ei ole, kui ei järgne öeldist 8. nii... kui ka ... lauses koma ei ole 9. Sissejuhatus esitab probleemi, millele kokkuvõte esitab lahenduse (läbi kirjandi lõikude teemade) 10. Üleminekud peavad olema sidusad! KIRJANDUS 1. RAHVALUULE Rahvaluule on rahva ühislooming, autor puudub. Rahvaluule jaguneb rahvalauludeks, rahvajuttudeks ja rahvaluule väikevormideks. RAHVALAUL Vana ehk regivärsiline rahvalaul (parallelism ehk mõttekordus, algriim ehk sõna algushäälikute kordus) Uuem ehk lõppriimiline rahvalaul kujunes välja 18.saj. Värsid moodustavad salmid, riimuvad iga rea viimased sõnad. RAHVAJUTT *MUINASJUTTU ja MUISTENDIT eristab see, et muinasjutus ei ole antud aega ja kohta (seitsme maa ja mere taga, vanal ajal), muistend on seotud kindla aja, koha või isikuga (Ülemiste järv, Põhjasõda, Peeter I vms).
Antonüümid-vastandsõnad Ballaad-lüüriline jutustav luuletus, sisu on fantastiline, ajalooline või kangelaslik Draama-tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga. Sageli leitakse konfliktist väljapääs Draamakirjandus-iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus, dialoogivorm. Tähtsamad zanrid tragöödia, komöödia, draama. Eepika-kujutatakse tõepäraseid või sellena kujutatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Jutustatakse juba toimunust. Suurvormid: eepos ja romaan. Väikevormid: jutustus, novell, valm, anekdoot. Eepos-ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel. Tegelasteks vägilased või muinasjumalad. Kunsteeposel autor teada. Epiteet-tõstab põhisõna esile omadussõnaga(sinkjas taevas, rõhuv vaikus)
Teaduslik-fantastiline ehk ulmekirjandus Eesmärk on käsitleda võimalikke teadussaavutusi ilukirjanduse vormis Aluse pani Jules Verne Johann Wolfgang Goethe, Mery Shelley Utoopia Selline teos, mis räägib sellisest kohast ja korrast, mida pole olemas. Thomas More, Platon Eestis: Karl Ristikivi Eepika Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Jaotub zanriteks: eepos, romaan (suurvormid); jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt (väikevormid) Kirjutatud värssidest ja selles luuakse maailmast terviklik pilt. Romaanis kasutatakse proosavormi ja kujutatakse tegelasi nendr kongreetses ümbruses kindlas ajas ja ruumis. Novell erineb romaanist lühiduse ja keskendatuse poolest Üleminekuzanriks eepika ja lüürika vahel võib pidada poeemi, milles on ühendatud mõlema, nii proosa kui ka luule tunnusjooned.
Rahvaluule on eestlaste pärimusliku vaimse kultuuri see osa mille moodustab poeetiline sõnalooming Rahvaluule Rahvalaulud Rahvajutud Rahvaluule väikeliigid Regivärsiline Muinasjutt Vanasõna Lõppriimiline Muistend Kõnekäänd Naljand mõistatus Pajatus Rahvaluule on ühislooming, levib suulisel teel, meelde jättmisega. Rahvaluule peegeldab rahva elu, oma ajajärgu maailmapilti ning majanduslikke ja ühiskondlikke tingimusi. Eesti rahvaluules kajastuvad eestlaste kombed, lõbustused, eetilised tõekspidamised ja naljasoon, inimesele
ajalooliselt väljakujunenud traditsioonilisteks kirjandusvormideks. EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika olulisemad zanrid on: suurvormid eepos ja romaan; väikevormid jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Eepikat on kirja pandud nii värsivormis (nt valm, eepos) kui ka proosas (nt romaan, novell, anekdoot) PROOSA sidumata (värsistamata) kõne. LUULE värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim)
ajalooliselt väljakujunenud traditsioonilisteks kirjandusvormideks. EEPIKA üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika olulisemad zanrid on: suurvormid eepos ja romaan; väikevormid jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Eepikat on kirja pandud nii värsivormis (nt valm, eepos) kui ka proosas (nt romaan, novell, anekdoot) PROOSA sidumata (värsistamata) kõne. LUULE värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim)
ajakirjandusstiil ajakirjanduses kasutatav lugejate informeerimiseks ja mõjutamiseks mõeldud keel. aja, koha ja tegevuse ühtsus üks põhilisi nõudeid antiigi ja klassitsismi draamateoste puhul: kõik draamateose sündmused pidid arenema lühikese ajavahemiku jooksul ning ühes ja samas kohas. Selle nõude tekkimine oli seotud tehniliste põhjustega. Näidendeid etendati päeval, puudusid kunstlik valgustus aja ja vahetatavad dekoratsioonid tegevuskoha tähistamiseks. ajalooline muistend vt muistend. ajalooline kirjandus ajalooaineline kirjandus. Ajaloolises kirjanduses käsitletakse ajaloost võetud ainestikku, millega käiakse võrdlemisi vabalt ümber. Kangelased on enamasti reaalselt elanud või nendena esitatud isikud, sündmused arenevad ajaloolises keskkonnas. Rõhutatakse aja, koha ja tegelaste eripära. Selle proosaliigi rajajaks peetakse inglise kirjanikku Walter Scotti (17711832), kelle tuntumad teosed on "Rob Roy" ja "Ivanhoe"
ja üksikasjalik mõtteid *Süzee-sündmustik Loodus-,armastus-,isamaa- ja *dialoogivorm *Miljöö-aeg,koht mõtteluule *remargid *Karakterid-tegelased *Riim *lavale sobivus *Rütm *jagunemine vaatusteks ja Zanrid: *Jagunemine värssidesse stseenideks Eepos,valm,lühijutt, Zanrid: Luuletus, novell,jutustus,romaan Haiku,sonett,ood,pastoraal, Zanrid: *Lüroeepika-poeem,ballaad Tragöödia,draama,komöödia Rahvaluule RAHVALAUL RAHVAJUTT VÄIKEVORMID *Regilaul *muinasjutt *vanasõna *muistend *kõnekäänd
muinasjumalad. Väljendavad rahva hingelaadi parimaid omadusi, kujutavad võitlust ülekohtu vastu. Kunst- ja rahvaeeposed. Viimased põhinevad kangelaslugudel. 5. Folkloor rahvaluule- 6. Kõnekäänd rahvapärane väljend, annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. 7. Muinasjutt põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik (imeesemed). Loomamuinasjuttudes on tegelasteks loomad, kes asendavad inimesi ning keda kujutatakse nende iseloomudele vastavalt. Tõsieluliste mj. tegevus areneb tavaelu raamides. Omad seadused (kindel lõpp, algus; sündmustiku kordumine; tegelased vastandlikud; õnnelik lõpp). 8. Muistend sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Nad peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtudest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks.
Antonüümid vastandsõnad Ballaad lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, kangelaslik või ajalooline.Sünge sisu, põhineb rahvajuttudel Draama tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend Eepika üks kirjanduse põhiliik.Jutustavad teosed, milles jutustamine on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega Eepos ulatuslik, jutustava sisuga värssides kirjutatud teos, mis põhineb rahvalikel kangelaslugudel Epiteet ilmestav omadussõna, mis tõstab esile midagi olulist
● Vaatus- osa näidendist. ● Stseen- osa vaatusest, kus tegelaste vahel toimub dialoog. Stseenides tegelased ei muutu. ● Remark- autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne jm kohta. Eepika ehk proosa Liigid: ● Eepos- pikk, värsivormiline jutustav teos, mille aineks on vägilaste või jumalate teod, võitlused ● Romaan- kellegi elujutustus, millele on omane probleemide rohkus, keerukas sündmustik, pika ajavahemiku kujutamine ja suur tegelaste hulk. ● Jutustus- teda iseloomustavad rahulik kulg ja vaba vorm. Lühem ja väiksem arv tegelasi. ● Novell- tiheda sündmustikuga lühijutt, mis keskendub sündmustikus vaid kõige olulisemale. Tegelasi vähe, tekst tihe ja pingeline. ● Lühijutt- novellist lühem ning ka vabama, kuid täielikumalt välja arendatud hõlmavama elukujutusega kompositsioon.
Moto teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte, mis selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ). Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu
Ajalooline jutustus käsitleb ajaloost võetud ainestikku, mida autor kasutab küllaltki vabalt. Sündmused toimuvad kindlas ajaloolises keskkonnas. Algriim-sõnade algushäälikute korgamine värsi (või muu mõttelist tervikut väljendava ühiku) piires. Anekdooti iseloomustab kokkusurutud sõnastus ja vaimukas teemaarendus. Lõppeb tihti puändi ja vabastava naeruga. Ballaad on pikem jutustav luuletus, mille aineks mingi erakordne, enamasti sünge või kurva lõpuga sündmus. Dramatiseerimine on proosa või luuleteksti muutmine draamatekstiks Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjalnduse 3 põhiliigist Draama on dramaatika põhizanr, teda iseloomustavad dialoodivorm, olevikulusus, tegevuse keskendatus ja pingeline arendus ning tegelasvahelised vastuolud. Epiteet on omadussõna, kirjeldavpoeetiline täiend, mis tõstab esile midagi olulist.
Ilukirjandus Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
Lüürika-sõnakunsti üks põhiliike,eepika ja dramaatika kõrval Eepika-kui põhiliigi zanrid keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele Dramaatika-zanre liseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog Luule-e.poeesia mõiste tähistab kõiki värss kõnes teoseid võibolla eepiline ja dramaatiline Stiil-autori,ajastu,kunstivoolu ühise loome ja maailmanägemise viis,mis väljendab teose igal tasandil Epiteet-kirjeldav või kaunistav lisandsõna e.poeetilinetäiend Võrdlus-kõrvutamine ühise tunnuse alusel Meta ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse
Eepika Kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi enamasti vabas jutustavas vormis proosas. Eepilises teoses on esikohal .jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega : Zanrid Eepos Lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest, looduskatastroofidest. Eepose stiil on ülev. Sel võib olla autor, kuid alati ,pole see teada Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros, kangelane, rahva suurkuju, keda juhivad ürgjõulised tunded. Ta .saadab oma teekonnal korda palju kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused
esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma,
Ajalooline jut- teos,mille aluseks on ajaloolised sündmused ja isikud; täpne ajastus (Vürst Gabriel). Ballaad- tundeküllane, sünge häälestusega. Keskendub ühele sündmusele, mille arendus on pingeline. Ainestik pärineb logendidest, motiivideks on surm/armastus, millele järgneb karistus(Pontus). Draama- tõsine näidend. Kajastab keskklassi arengut ja moraali(Libahunt). Eepos-eepika suurvorm, enamasti värsivormiline. Teos on maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest(Kalevipoeg). Följeton- veste, nalja või pilkelugu. Naeruvääristatakse mingit nähtust või isikut. Teemad on päevakajalised, majanduslikud, olmelised(Pärlipüüdija). Jant- jämekomöödiline naljamäng. Halvustava varjundiga, eesmärgiks on vaatajate naerutamine(Säärane mulk). Komöödia- naljamäng, lõbus näidend. Naeruvääristab huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid(Pisuhänd). Memuaarid- mälestused, proosazaanr. Jutustab nii enda kui lähedaste mälestusi. Novell- lühike proosajutust
aastal. daktül silbilis-rõhulises värsiehituses kolmesilbiline värsijalg, kus rõhk langeb kolmest silbist esimesele. Antiikkirjanduses nimetati daktüliks värsimõõtu, milles värsijalad koosnesid ühest pikast ja selle järgnevast kahest lühikesest silbist ( + +). Näiteks: Viltjalu mehed on rippu +++++ koormate pääl ++ hingeaur lehvitab lippu +++++ habemein jää. ++ (Juhan Sütiste.) distihhon kahevärsiline stroof. Vt ka stroof. eleegia antiikkirjanduses leinalaul, mis arenedes muutus tõsieluliseks mõtisklevaks luuletuseks. Eleegia sisendab kõrgeid ideaale ja ülev-traagilisi tundeid. Kõiki eleegia liike ühendab üks värsimõõt, eleegiline distihhon, mis koosneb heksameetrist ja pentameetrist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios (7.6. sajand e.Kr) ja Archilochos (umb. 700 645 e.Kr). Tänapäeval lüürika zanr, nukrasisuline, leinameeleoluline luuletus
Lüürika on sõnakunsti üks põhiliike eepika ja drammatika kõrval. Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, ,,mina" avamine, pihtimine. Eepika kui põhiliigi zanrid ( eepos, romaan, novell, jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele. Eepikat huvitab objektiine väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika zanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets, intermeedium, libreto, stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog dramaatiline.
Belletristika (mis jaguneb: eepika, lüürika, draama), esseistika, teaduskirjandus, aimekirjandus, õppekirjandus, ajakirjandus, õigusalane kirjandus. Mis on poeetika? Millised on poeetika liigid? Poeetika on õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärastustest ja väljendusvahenditest. On poeesia teooria. Normatiivne, deskriptiivne, immantentne poeetika. Mis on Aristotelese arvates kõige olulisemad zanrid? Kuidas ja miks kasutab Aristoteles oma poeetikas mõistet mimesis? Kõige olulisemaks zanriks pidas Aristoteles tragöödiat. Võtke oma sõnadega kokku Aristotelese poeetika viis esimest peatükki. Kõige tähtsam on tragöödia.Luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda. Kuidas defineerib Aristoteles tragöödiat? Tragöödia on tõsise ja lõpetatud tegevuse jäljendus. Kirjeldage poeetika arengut
kirjeldan mingit sündmust või jutustan millestki. Kindlasti toon näiteid ja põhjendan oma arvamust! Teemaarenduse teine lõik. Taandread! Teemaarenduse kolmas lõik. Taandrid Kokkuvõte võtab kirjutatu kokku, toob välja minu järeldused. Kokkuvõte on ca veerand kirjandi kogupikkusest. Kirjanduses: Folkloor rahvaluule, rahva suuline looming: rahvalaulud, -jutud, mõistatused, kõnekäänud jne. Rahvalaul regilaul (8-silbiline värsirida, milles vaheldub 4 rõhulist ja 4 rõhuta silpi ja uuem e lõppriimiline rahvalaul (sõnade riimumine värsi lõpul). Algriim sõnade algushäälikute kordus värsi piires. Iseloomustab regilaulu. Rahvajutt muinasjutud, muistendid, pajatused, naljand, Muinasjutt rahvajutt, milles väljendatakse vaba fantaasia kaudu inimese lootusi ja soovunelmaid.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
