SISUKORD 2 SISSEJUHATUS Inimese areng hõlmab süstemaatilisi muutusi alates munaraku viljastumise hetkest, kuni surmani. Maailmas on miljoneid erineva iseloomuga inimesi, kuid ometigi on neist nii mõnedki kasvanud sarnastel elutingimustel. Seega võiks arvata, et karakterit ehk iseloomu ei määra niivõrd keskkond vaid selle interpreteerimine. Antropoloogid eesotsas Franz Boasi (18581942) ja Cora du Bois'ga (19031991) olid aga veendunud, et ka inimese iseloom sõltub peamiselt kultuurist, milles ta üles kasvab: inimene on seda nägu, milline on teda ümbritsev kultuur. Valitseva arvamuse kohaselt jätab kasvatus ja kodune miljöö peale harjumuste ja kommete sügava jälje ka iseloomu. Arengu temaatikaga tegeleb eelkõige arengupsühholoogia. Uuritakse, millises järjekorras, millisel kiirusel ja millisel moel need muutused toimuvad. Arengu puhul käsitletakse tavaliselt eraldi füüsilist, kognitiivset kui ka sotsiaalset arengut. Ka selle
jõupingutusi kui valu, käitumine on mõngi kord tahumatu ja agressivne. Tserebroonik on omaenda mõtte- ja tundemaailma kasulduv tüüp, kes ei armasta palju rääkida, ei näita eriti välja oma tundmusi ning eelistab lärmakaile seltskondadele ja lobisemisele omaette olekut. Temperamendi neurodünaamiline käsitus Närvisüsteemi jõud seisneb selle võimes taluda tugevaid ärritajaid. Erutus- ja pidurdusprotsesside vahekord näitab närvisusteemi tasakaalu, nende vaheldumise iseloom aga selle liikuvust. Sensitiivsus- kõrge sensoorne tundlikkus, madal aistingute lävi, Reaktiivsus- tugevad emotsioonalsed reageerungud ärritajale, Aktiivsus- väliskeskkonna mõjutamise tegevus, Aktiivsuse-reaktiivsus suhe Reaktsioonide tempo – psüühiliste protsesside kiirus Pastilisus-reaktivsus- välistingimuste kohanemise paindlikkus või inertsus, Ekstraverteeritus-introverteeritus- kas reageeritakse rohkem völiskeskkonnale või sisemaailmale.
Isiksuseomadused Mis on isiksus? • Isiksus on indiviidi vaimsete, füüsiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete omaduste kogum, mis teeb ta teistest erinevaks. Tavakõnes seostatakse sõna „isikus“ iseloomu ja karakteriga, seda kasutatakse silmatorkavuse, unikaalsuse ja erakordsuse tähenduses. • Isiksus on teatud arengutasemel inimene, keda iseloomustab mina-teadvus, käitumise suhteline püsivus ning suutlikkus reguleerida iseennast ja oma suhteid sotsiaalse keskkonnaga. • Isiksuse all mõistetakse neid käitumise, mõtlemise ja tunnetuse aspekte, mille poolest inimesed üksteisest erinevad. • Isiksus on terviklik süsteem, mis koosneb paljudest anatoomilistest, füsioloogilistest, eriti aga psühholoogilistest omadustest. Isiksuseomadused
Psüühilised seisundid kestavad võrreldes protsessidega kauem. Psüühilised omadused on elu ajal omandatud või kaasa sündinud. Psüühilised nähtused protsessid seisundid omadused aisting tundmused temperament taju emotsioonid (kaasasündinud) mälu iseloom kujutlus fantaasia mõtlemine kõiki protsesse saadab kõne Aisting Aisting on kõige lihtsam psüühiline protsess,mis peegeldab esemete ja nähtuste üksikuid omadusi ja tekib siis kui mingi ärritaja mõjub otseselt meie meeleelundile ehk analüsaatorile. Aistinguid liigitatakse selle järgi, missugune meeleelund ärritust vastu võtab. Aistingute liigid on nägemis, kuulmis, haistmis, maitsmis, kompimis tasakaalu ehk taktiilsed. Taju Taju on vahetu tunnete protsess
ei tule mul midagi välja. Erilised psüühilised seisundid Füüsiline koormus organismi seisund Psüühiline seisund sooletrakti seisund Rasedusega seonduvad meeleoluhäired Üleminekueaga seonduvad meeleoluhäired Õnnelikkus psüühiline seisund Haigus psüühiline seisund Merehaigus psüühiline seisund (hirm) Psüühilised omadused Isiksuse psüühilisteks omadusteks on: temperament, iseloom ja võimed, harjumused, veendumused. Temperament Temperament on iseloomulik psüühiline omadus, mille poolest inimesed üksteisest erinevad. Inimese temperamendi füsioloogiliseks aluseks on närviprotsesside tugevuse, tasakaalu ja liikuvuse vahekord. Temperament avaldub inimese käitumises ja tegevuses. Temperament Temperamendi avaldumisvormideks on tasakaalukus või tasakaalutus käitumises, ergas või nõrk reageerimine välismõjudele,
Isiksuse psühholoogia 1. Mõiste, uurimisaine, isiksuse kirjeldamise mõisted 2. Isiksuseteooriad 2.1. Psühhoanalüütilised teooriad (Freud, Jung, Adler, Erikson, Horney, Fromm, Reich) 2.2. Käitumuslikud ja õppimisteooriad (Allport, Catell, Eysenck, Skinner, Bandura) 2.3. Humanistlikud teooriad (Rogers, Maslow, Lievegoed) 3. Isiksuse struktuur 3.1.Suundus (vajadused, huvid, veendumused, ideed, väärtused, tõekspidamised, hoiakud) 3.2.Temperament (Hippokrates, Eysenck, Costa, McCrae) 3.3. Iseloom 3.4. Võimed (Binet, Stern, Spearman, Thurstone, Guilford, Gardner, Sternberg). 3.4.1. Intelligentsus ja selle mõõtmine 3.4.2. Emotsionaalne intelligentsus (Goleman, LeDoux) 4. Motivatsioon ja emotsioonid 4.1. Motivatsiooniteeoriad (Freud, Lewin, Yerkes, Maslow, Rotter, Zuckermann) 4.2. Motivatsiooniseisundid ( seadumused, soovid, kavatsused, püüdlused, kiindumused, kired) 4.3. Emotsiooniteooriad (James-Lange, Schachter) 4.4
või esemeks. (süntees seletab lahti kuidas hapnik ja vesinik annavad omavahel reageerides vee). Mõtlemisele on omane analüüsi-sünteesi järjepidev vastastikune väljavahetamine- täiendamine, teineteiseks üleminek. Iga analüüs eeldab kokkuvõtvat üldistust, sünteesimiseks on aga tarvis üksikosi. Võrdlemine- võrdlemise aluseks on asjade ja nähtuste omavaheline kõrvutamine, mis toob esile nende sarnasused ja erinevused. (Nt. temperament ja iseloom peegeldavad indiviidi iskupära, esimene tuleneb aga närvisüsteemi iseärasustest, teine aga tekib kasvatuse, võimete jne koostoime tulemusena). Abstraheerimine ja üldistamine- abstraheerimine eraldab uuritavast objektist iseseisvaks kasutamiseks olulisi tunnuseid. Sel teel on loodud tuhandeid mõisteid. Üldistamine ühendab kaks või enam asja ja nähtust mingi neile ühise, abstarheerimise alusel saadud tunnuse alusel üheks (ploome, pirne, õunu määratleb ,puuvilja'' mõiste)
üheks kogumiks nähtuseks või esemeks. (süntees seletab lahti kuidas hapnik ja vesinik annavad omavahel reageerides vee). Mõtlemisele on omane analüüsisünteesi järjepidev vastastikune väljavahetamine täiendamine, teineteiseks üleminek. Iga analüüs eeldab kokkuvõtvat üldistust, sünteesimiseks on aga tarvis üksikosi. Võrdlemine võrdlemise aluseks on asjade ja nähtuste omavaheline kõrvutamine, mis toob esile nende sarnasused ja erinevused. (Nt. temperament ja iseloom peegeldavad indiviidi iskupära, esimene tuleneb aga närvisüsteemi iseärasustest, teine aga tekib kasvatuse, võimete jne koostoime tulemusena). Abstraheerimine ja üldistamine abstraheerimine eraldab uuritavast objektist iseseisvaks kasutamiseks olulisi tunnuseid. Sel teel on loodud tuhandeid mõisteid. Üldistamine ühendab kaks või enam asja ja nähtust mingi neile ühise, abstarheerimise alusel saadud tunnuse alusel üheks (ploome, pirne, õunu määratleb ,puuvilja'' mõiste)
Kõik kommentaarid