Facebook Like
Hotjar Feedback

INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris

ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA

INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND
VERERÕHU REGULATSIOON
Referaat
Koostaja :
Helen Vinkel
TÜ/TTÜ AVATUD ÜLIKOOL
II semester 2009&2010
INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND:
VERERÕHU REGULATSIOON.
1. Närvisüsteemi reguleeritavad mehhanismid vererõhu homeostaasil.
2. Vere ja vereringesüsteemi normaalväärtused.
3. Kuidas organism säilitab normaalset vererõhku.
4. Süda ja liikumine.
1. NÄRVISÜSTEEMI POOLT REGULEERITAVAD MEHHANISMID VERERÕHU HOMEOSTAASIS.
Kesknärvisüsteemi (KNS) pea-ja seljaaju toimivad minimaalse kulutuse ja maksimaalse paendlikkuse printsiibil, kus oluline on funktsionaalne hierarhia . Ilma „kõrgemate ajuosade“osavõtuta on teatud ulatuses võimlaik elutähtsate funktsioonide säilimine. Seljaaju ja ajutüve ning vegetatiivse närvisüsteemi osavõtul juhitakse hingamis -, toitumis -, seedimis-, eritumis-, vereringe -, ja soo jätkamise funktsioone, kuid need ei pruugi olla piisavad ilma kõrgemate ajuosade poolt antavate mõjutusteta. Viimased tagavad organismide eesmärgipärase muutuse kohastumisel ümbritseva keskkonnaga. Keskustes antav tagasiside käitumisreaktsiooni tulemuslikkuse kohta on oluliseks organismi talitluse kontriolli ja juhtimise osaks.(2)
Närvikoe talituspõhimõte:
Organismi reaktsioon toimub välis-või sisekeskkonnast tulenevatele mõjutusteleskeleti-ja lihastesüteemi abil toimuvate liigutustega. Samuti siseelundite talitluses on oluline koht motoorsetel reaktsioonidel (südame- veresoonkonna tegevus, hingamis-, seede- ja erituselundite motoorika ) Erutuse teke ja levik närvi-ja lihaskoes on seotud rakumembraanide elektriliste potensiaalide ja nende muutustega .
Membraanide ja rakkude olekut iseloomustab puhkepotensiaal (-70-90mV) ja tasakaalupotensioaal. Puhkepotensiaali iseloomustab valitsev eletroneutraalsus, kus rakumembraanidel esinev potensiaalide diferents , mille põhjuseks on K+, Na + ja Cl- ja anorgaaniliste anioonide ebavõrdne jaotus rakusises ja rakuvälises vedelikus ja ka rakumembraani ioonkanalite valikuline permeaablus nende ioonide suhtes. Elektrilise laenguta ainete trantsport läbi membraani mõjutab ainete kontsentratsioonide erinevus ja difusioonikiirus. Laengut kandvate ainete liikumist mõjutab elektrivälija iseloomustab Nernsti võrrand:
E ioon =RT/FZ ln (ioonide rakuväline gradient /ioonide rakusisene gradient)
kus R- univ . gaasikonstant ;T-absoluutne temp (K), F-Farady konstant, Z-iooni valents .
Aineosede difusioon sõltub ka membraani permeaablusest, mis väljendub:
Dm/Dt=P*A*▲c
Dm/dt-membraani läbiv ainemass ajaühiku kohta
P -membraani permeaablus
A -membraani pindala
▲c-aine kontsentratsioonide diferents
K+ ja Na + ebavõrdne jaotus rakus ja rakuvälises ruumis hoitakse üleval ATP-abil töötava Na+-K+-pumba abil, mis viib Na+ rakust välja kõrgema kontsentratsiooni suunas, K+ aga sisse, kuna K+ ioonid liiguvad kontsentratsioonigradiendi tõttu pidevalt rakust välja. Raku elektriline potensiaal haarab rakumembraani lähiümbrust, sellest oleneb membraani läbilaskvus teiste ainete suhtes, võime erutust vastu võtta ja seda edasi juhtida.
Aktsioonipotensiaal (membraani-tegevuspotensiaal)e vastus ärritusele, mil membraani välispind omandab negatiivse ja sisepind positiivse laengu, aktsioonipotensiaali amplituud on sõltuvalt koest 60-120mV. Erutus kujutab endast rakumembraani depolarisatsiooni levikut mööda erutatava koe membraani, nn depolarisatsioonilainet, mis on närviimpulss kui kiireim levinuim informatsiooni edastamise viis. Aktsioonipotensiaali depolarisatsioonifaasi pikkus u 0,5 m/s, millele järgneb aksioonipotensiaali repolarisatsioonifaas. Peentes närvikiududes on erutslaine kiirus 0,3-3m/s, müelliinkattega kiududes diameetriga 1-22mikromeetrit levib erutus hüppeliselt müelliinkatteta sooniselt teisele müelliinkattega soonisele 3-130m/s.
Rakult -rakule levib erutus sünapsi vahendusel, mis on moodustunud närviraku aksonite ja dendriitiide vahel, ja rakusoomadega ühendused.
Erutuse ülekandemehhanismid on kas keemilised või elektrilised.
Elektrilise sünapsis on naaberrakkude membraanidevahelised ühendused nii tihedad , et takistus nende vahel ei erine ülejäänud membraani omast.Raku erutuyse korral avanevad Na+ voolukanalid põhjustades teise raku depolarisatsiooni, mis võib teises rakus esile kutsuda aktsioonipotensiaali.Elektrivoolu kandvad ioonvoolud läbivadrakumembraane piirkondades, mida nimetatakse neksusteks e. (gap junctionns) mulkühendusteks. Mulkühendustes on talituslikult koos funktsioneerivad rakurühmad eriti südame-ja silelihases. Südamelihaskiud moodustavad funktsionaalse sünsüütsiumi, kus erutus levib rakult rakule ilma aktsioonipotensiaalide märgatava vähenemiseta.
Erutuse ülekanne keemilises sünapsis toimub aksoni moodustatud presünapsist ja mõjustust vastuvõtva raku postsünapsi vahendusel, mille vahele jääb valgulise geeliga täidetud sünapsipilu.Presünapsis asuvad transmitterit sisaldavaid põiekesi diameetriga 30-50nanomeetrit ja neid eraldab sünapsipilust presünapsimembraan. Postaünapsisse jääb postsünapsimembraan, millel asuvad transmitteriga reageerivad retseptorid . Rakumembraani pidi leviva aktsioonipotensiaali toimel vabaneb presünapsi põiekestest transmitter, tungib sünapsipilusse ja kutsusb esile postsünapsimembraani potensiaali muutuse. Erutussünapsis tekib ülekandelaine toimel postsünapsimembraani hüpopolarisatsioon või depolarisatsioon , mida nimetatakse EPSP-exitatory postsynaptic potential. Pidusrdussünapsis tekib postsünapsimembraani hüperpolarisatsioon-pidurdav e. Inhibeeriv (IPSP-inhibitory postsynaptic potential), muutunud on permeaablus K+võiCl- suhtes. IPSP pidurdab erutuse edasist levikut või põhjustab innerveeritava elundi tegevuse soikumist. Transmiteriteks võib olla atsetüülkolliin, noradrenaliin , serotoniin , gammaaminovõihape jm ained. Sagedaseim depolariseeriv aine-atsetüülkolliin võetakse presünapsisse tagasi või lammutatakse atsetüülkolliin-esteraasi toimel, mis säilitab sünapsi erutusjuhtivuse.
Keskaju tuumadest kulgevad närviimpulsid piklikajju ja seljaaju eessarvede motoorsete rakkudeni, nende keskuste kaudu toimuvad lihtsamad orienteerumisrefleksid-silmade, kõrvade pööramine heli, valguse suunas. Keskajus asuva pupillirefleksikeskuses, milles asuv mustaine reguleerib mälumise-neelamiseliigutusi, punatuum seostub aga punatuuma-seljaaju kulgla ja ajukoore, koorealuste tuumade ja väikeaju kaudu seljaaju eesservade motoorsete rakkudega, mille abil korrigeeritakse lihastoonust. Sellel on positiivne mõju vereringele.
Vaheaju, kuhu kuuluvad talamused ja hüpotalamused ning kolmas ajuvatsake. Siisa koonuvad aferentsed( sensoorsed ) impulsid kogu sensoorselt süsteemilt. Talamus ühendub põlvikkehade kaudu nägemis ja kuulmismeeleteega ning seostub ajukoore assotsiatsiooniväljadega. Talamuse kaudu mõjutatakse tahtmatuid, emotsioone väljendavaid liigutusi. Hüpotalamus on vegetatiivsete funktsioonide kõrgemaks keskuseks, mille kaudu reguleeritakse ainevahetust, kehatemperatuuri, toitekäitumist(janu-, nälja-, ja küllastustunnet.) Siin asuvad osmootse rõhu suhtes tundlike sensorite vahendusel hoitakse tasakaalus organismi vee-ja soolade sisaldus. Hüpotalamusel on oluline koht organismi sisekeskkonnasuhtelise püsivuse e. Homeostaasi säilitamisel, sest piirkond on neurohormoonide vahendusel tihedalt seotud hüpofüüsiga. Hüpotalamuses sünteesitud reliising-ja inhibiitorhormoonid soodustavad või pidurdavad hüpofüüsihormoonide teket, olles nn. neuraalse ja hormonaalse regulatsiooni integratsioonipiikonnaks.
Vegetatiivse närvisüsteemi sümpaatilise osa keskusega on südame innervatsioonitee ühendatud sejaajuga kõhuõõneganglioni e. Päikesepõimiku kaudu. Sümpaatiliste ja parasümpaatilise närvisüsteemi mõju on innerveeritavale elundile sageli vastupidine , kuna siseelundid on pidevalt nenede tegevust aktiveeriva kui pidurdava mõju all, mis on omavahel dünaamilises tasakaalus. Vastavalt vajadusele on võimalik suurendada sümpaatikuse effekti parasümpaatikuse mõju vähendamisega või sümpaatikuse tähtsuse suurendamisega. Üldiselt aitab sümpaatikus adekvaatselt reageerida välismaailma mõjutustele ja parasümpaatikus tasakaalustab. Sümpaatikuse toimel tõuseb vererõhk ja südame löögisagedus ja löögijõud, paraneb töötava skeletilihase varustamine verega, intensiivistub energiavahetus ( silmaava laieneb , tekib limaainerikas sülg, laienevad pärgarterid, higamisteede silelihased laienevad, seedetrakti ja kusepõie toonuse langus, kusepõie sulgurlihase kontraktsioon ).
Parasümpaatikuse mõjul tõhustub seedimine, suurenevad energiavarud, toimub
pärasoole, põie tühjendamine, väheneb organismi energiakulu .(Silmaava aheneb, pisaraid sekreteeritakse, tekib vedel sülg, eritub higi, südame löögisagedus langeb, pärgarterid ahenevad , hingamisteede silelihased ahenevad, maonäärme ensüümiderikka nõre teke, seedetrakti toonuse tõus, kusepõe kokkutõmbe tugevnemine, kusepõie sulgurlihase lõõgastumine.)
Erutuste ülekanne vegetatiivse närvisüsteemi ganglionides toimub ülekandeainete vahendusel. Nii parasümpaatilistes preganglionaarsetes närvilõpmetes ja postganglionaarsetes parasümpaatilistes närvilõpmetes vabaneb atsetüülkolliin. Vastavad närvilõpmed on kolinergilised närvilõpmed, mis jagunevad M- ja N-kolinergilisteks, vastavalt sellele, kas atsetüülkolliiniga sarnase efekti kutsub esile muskariin või nikotiin .
Postganglionaarsetes sümpaatilistes närvilõpmetes ( v.a. sünaptilised postganglionaarsed kiud, mis varustavad higinäärmeid) vabaneb noradrenaliin, mis on neurotransmitteriks ja jaguneb ß-
Aderenergilseks ja a-adrenergiliseks. Vastavalt on võimalik ka erutuse ülekannet blokeerida või imiteerida, sõltuvalt, kas need ained takistavadsümpaatilise või parasümpaatilise efekti esiletulekut-tegemist on adreno- või kolinoblokaatoritega(adreno- või kolinolüütiliste ainetega). Mediaatori blokaatorid on antagonistid ja sarnast efekti esilekutsuvad ained agonistid=mimeetikumid.
Südame tööd reguleerivad sisesekretoorsed näärmed.
Siesekretoorsed närmed reguleerivad elundiete talitust hormoonide vahendusel, mis sekreteeritakse otse vereringesse. Nende vahendusel kanduvad modulaatorid mööda keha elunditeni. Kindlale rakkude rühmale või elundlie saabub hormoonide toime tänu raku plasmamembraani hormoonretseptori spetsiifilisusele. Hormooni ja raku plasmamembraani ühinemisel tekib retseptorkompleks, mis vahendab toime edasse signaliülekanderaja abil raku sisemusse. Närvisüsteemi ja endokriinse süsteemi vahel valitseb organismitalitluse koordineerimisel tihe seos, kuna hormoonide teket reguleeritakse närvisüsteemi kaudu anatvate impulssidega. Mitmed kesknärvisüsteemi struktuurid toodavad neurohormoone, ning paljud närviimpulsid toimivad kudedele ülekandeainete e. Transmitterite vahendusel. Ka väljaspool kesknärvisüsteemi ja endokriinseid näärmeid (nn.difuusses endokriinses süsteemis)
produtseerivad paljud rakukogumikud bioloogiliselt aktiivseid aineid, näiteks seedetraktis, kopsudes, südames ja neerudes jm.
Hormoonidel on kahesugune mõju rakudele ja kudedele:
  • Mõjutab rakumembraanide trantsportsüsteeme, ilmneb kiirelt toimivate hormoonide mõju edasiandisel ( insuliin kiirendab glükoosi, aldosteroon Na-ioonide trantsport jne)
  • Stimuleerib ensüümide sünteesi, nn ensüümiinduktsioon. Rakkudes intensiivistub ribonukleiinhappe (RNH) ja desoksüribonukleiinhappa (DNH), selle kaudu valkude ja nende ensüümide süntees. Et see nõuab aega, saabub hormoonide toime tundide jooksul.
  • Rakusiseste sekundaarsete signaalikandjate(trantsmitterite) tsükliliste adenosiinmonofosfaadi( cAMP ) ja tsüklilise guanosiinmomofosfaadi (cGMP) kaudu aktiveerib hormoon ensüüm adenüültsüklaasi, mille mõjul moodustub ATP-st cAMP. Hormoon täidab vastava toime üleandja rolli ja on primaarseks transmitteriks, c AMP on sekundaarne transmitter ja olulisim rakusisene ülekandeaine. Adenüültsüklaas reageerides hormoonpetsiifiliselt kindla hormooniga ja tekkinud cAMP mõjutab ainevahetusprotsessi ensüümide aktiivsuse muutuse kaudu: aktiveerub steroidhormoonide süntees, stimuleeritakse glükoneogenees, rakumembraanide läbilaskvust, soolhappe teket maos jm.
  • Palsmamembraanide regulaatorproteiini G-valgu reguleeritud signaalitee; G-valkudest paljud interakteeruvad retseptoriga, muudavad oma kuju ja ühinedes membraani, teise valgu, ioonkanali või ensüümiga kutsuvad esile järgmise sammu raku vastuses.
  • Hormoon võib seonduda retseptorioga rakutuuma membraanil ja käivitada signaaliülekande või ensüümisünteesiraja.
    Sisesekretsiooninäärmete –ajuripatsi, käbinäärme, kilpnäärme, kõrvalkilpnäärme, harknäärme, kõhunäärme Langerhansi saarte, neerupealise koor ja säsi ja sugunäärmed. Näärmete talitluses esineb kindel hierarhia, vaheaju piirkonna-hüpotalamuse-tuumadel on ka näärme-ja närvirakkude omadusi. Kogu neuraalne ja hormonaalne regulatsioon on teineteisega läbi põimunud ja avalduvad kõikide organismi funktsioonide juhtimise juures. (1)
    Hüpofüüs: jagunedes erineva funktsiooniga ees-, kesk- ja tagasagaraks.Hüpofüüsi eessagara toodetud mitteglandtroopne hormoon-somatotroopne e. kasvuhormoon STH) stimuleerib kudede kasvu, eriti lapseeas , kiirendades valgusünteesi. Vähendab süsivesikute oksüdatsiooni, soodustab glükogeeni teket maksas ja rasvhapete kasutamist energeetikaks. Hüpofüüsi tagasagara e.neurohüpofüüsi vaadeldakse kui neurohormoonide depood, mille tuumades on ( nucleus supraopticus ja nucleus paraventricularis hypotalami) tekkivateks hormoonideks on antidiureetiline hormoon(ADH)- adiuretiin e. Vasopressiin ja oksüdotsiin.(1) ADH teke oleneb vaheajus asuvate koevedelike osmootse rõhu suhtes tundlike osmosensorite aktiivsusest. Veepuudusel suureneb koevedelike ja vere osmootne rõhk, tekib hüperosmootne ärritaja, mis põhjustab osmosensoritelt lähtuvaimpullside voo tõusu, produtseeritakse ADH-d rohkem. (1)Mida rohkem on ADH vereringes, seda vähesem ja kontsentreeritum on uriin, suureneb vee tagasiimendumine neeru kogumistorukestes.(1)
    ADH on oluline neerude talitluse ja vee ja soolade vahetuse regulatsioonis, mille tulemusel väheneb organismist väljaviidava vee hulk, ADH-puuudumisel vee tagasiimenumine neerude kogumistorukestes väheneb, tekib suhkruta diabeet ja uriini kogus võib suureneda 30 l-ni ööpäevas. ADH-kõrgem tase põhjustab veresoonte ahenemise ja arteriaalse vererõhu tõusu (vasopressoorne efekt).
    Kilpnääre produtseerib türoksiini ( tetrajodotüroniini),trijoodtüroniini ja (türeo)kaltsitoniini. Türoksiin ja trijoodtüroniini mõjul intensiivistub ainevahetus , osüdatsiooniprotsessid, suureneb süsivesikute kasutamine, aktiveeruvad ensüümsüsteemid, stimuleerivad valkude sünteesikogu organismis.
    Kõrvalkilpnäärmed saadavad vereringesse parathormooni, mis võtab koos kaltsitoniini ja vitamiin D-hormooni (kaltsitriooliga) osa kaltsiumi ainevahetuse regulatsioonist. Parathotmooni toimel suureneb kaltsiumi sisaldus veres, tõuseb fosfaatide eritumine uriiniga, hormooni puudumisel langeb kaltsiumi kontsentratsioon alla 2,3-2,7mmol/l (norm). Kaltsuimi sisalduse langus tekitab hüpokaltseemia, mis toob esile erutuvuse tõusu närvi-ja lihaskoes.Võivad tekkida krambid , mille põhjuseks on neuronite permeaabluse suurenemise tõttu Na-ioonide suhtes ja sellega kaasnev rakumembraanide depolarisatsioon.
    Käbinääre e- epifüüs sekreteerib hormooni melatoniin, mis pidurdab puberteedi saabumist, kuid
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #1 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #2 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #3 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #4 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #5 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #6 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #7 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #8 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #9 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #10 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #11 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #12 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #13 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #14 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #15 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #16 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #17 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #18 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #19 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #20 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #21 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #22 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #23 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #24 INIMESE SÜDAME-JA VERESOONKOND VERERÕHU REGULATSIOON #25
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-03-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 37 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Catarin7788 Õppematerjali autor

    Lisainfo

    ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA
    Bioloogia. , Inimene , veresoonkond , süda

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    98
    docx
    Kordamine füsioloogia eksamiks
    29
    doc
    Füsioloogia
    36
    doc
    Füsioloogia eksami küsimused
    35
    doc
    Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused
    34
    doc
    Kordamisküsimuste vastused
    88
    doc
    1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia
    23
    docx
    Ainevahetus-veri-vererakud-sisesekretsioon
    937
    pdf
    Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun