VETIKAD · Vetikad fotosünteesivad. · Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. · Vetikarakkudes on kloroplastid, milles on pigmente. · Paljud on mikroskoopilised, neist väikseimad üherakulised. · Paljunevad eostega, suguliselt ja harvem vegetatiivselt. · Vetikad moodustavad taimse hõljumi või on kinnitunud veekogu põhja, kividele, veeloomadele. · Võivad kasvada mullas, puutüvedes, kaljudel jm. · Neile annab värvuse klorofüll. Üherakulised ja koloniaalsed rohevetikad · Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes (põhiliselt magevetes), kuid neid kasvab ka mullas, samblas, lumel, puukoortes jne. Ikka seal kus on piisavalt valgust. Koppvetikas
............................................................................................................15 2 SISSEJUHATUS Punavetiktaimed (Rhodophyta) on vetikate hõimkond, kuhu kuulub umbes 4000 liiki. Nende nimetus tuleneb vetikatele iseloomulikust talluse värvusest, mis on punane või punakas. Enamik punavetikaid on hulkraksed makroskoopilised organismid. Kõige rohkem liike elab troopilistes meredes. Eestis on tuvastatud liike 16st perekonnast. [http://entsyklopeedia.ee/artikkel/punavetikad1] 3 KUJUNEMINE Punavetiktaimed on üks vanimaid vetikate hõimkondi. Nad kujutavad endast iseseisvat, väga ammu eraldunud umbselt lõppevat evulutsiooniharu, mis on arenenud teistega parealleelselt ja neist sõltumatult
HÜDROBIOLOOGIA Fütobentos maailma veekogudes Fütobentos ehk põhjataimestik on veekogu (mere, järve või jõe) põhjas kasvavad organismid. Meres esineb fütobentost ainult litoraal- ja sublitoraalvööndis, järvedes litoraalvööndis ja jõgedes ripaalvööndis. Meres moodustavad suure osa fütobentosest vetikad. Mageveekogudes esineb peale vetikate palju ka kõrgemaid taimi ja samblaid. Suuruse järgi jagatakse fütobentos sageli mikro- ja makrofütobentoseks. Mikrofütobentose moodustavad enamikus veekogu põhjal kasvavad mikroskoopilised vetikad (näiteks räni-, rohevetikad ja tsüanobakterid), makrofütobentose hulka kuulub aga veekogu põhjal kasvavad suuremad taimed, mis silmaga on nähtavad, näiteks puna-, pruunvetikad ja õistaimed.8000 liiki makrovetikaid maailmas.Eufootiline vöönd
Madala soolsusega on seotud ka mereliste taimeliikide suhteliselt väike arv Läänemeres. Läänemre põhja- ja idapiirkondades on suureneb üha enam magevee organismide 5. LÄÄNEMERE PÕHJATAIMESTIK Läänemre madalamates ja magetamates osades leidub suhteliselt vähe õistaimi. Üldiseke põhjataimestiku eripäraks on järvega võrreldes see, et põhja kinnitub ohtralt mitmesuguseid suuri vetikaid Suurema osa Läänemre põhjataimestikust moodustavad makroskoopilised vetikad, mis mis kuuluvad rohe-, mänd-, puna- ja ptruunvetikate hõimkonda. Kõrgemate taimede osatähtsus on väiksem arv, kes mere kõige magestunumates osades moodustavad valdava osa taimestiku ja loomastiku hulgast. Magevee vormid tungivad enamasti soolsuseni 4-5 promilli, üksikud neist, aga esinevad 7 promillise soolsuse juures. 6. ROHEVETIKAD Rohevetikate hõimkond on liigirikas ning sisldab väga mitmesuguse ehitusega
BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist
kuulub hüdrosfääri. Kui arvestada ka veel põhjavett, katab hüdrosfäär peaaegu kogu maa pindalaga võrdse ala. Maa veest 99,5% e. 1,6 miljardit km3 asub ookeanis, ülejäänud jaganueb pinna- ja põhjavete vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide levik Maal) g)limnoloogia, okeanoloogia, potamoloogia- erinevad veekogud (järveteadus, ookean,jõgi) h)hüdrokeemia- vee lisandite uurimine i)hüdrogeoloogia- veealune geoloogia Vee-elanikke mõjutavad tegurid: a)keemilis-füüsikalised e. abiootilised b)biootilised, sh inimmõjulised e. antropogeensed
Biosfäär 1.04 Alt ülesse produktsiooni kontrollib - toitained vesikeskkonnas (paneb vetikad vohama) Ülevalt alla produktsiooni kontrollib - herbivoorid, need kes toituvad vetikates Zooplankton koosneb ainuraksetest, aineõõsetest, kammloomadest, harjaslõugsetest, rõngasussidest, molluskitest, koorikloomadest (kõige arvukamad), keelikloomadest.
5) taimefüsioloogia 6) paleobotaanika (väljasurnud taimed) Seosed teiste teadustega: - botaanika – meditsiini eriharu, täpsemalt farmaatsia (rohud-ravimid; rohuteadus) - agronoomia (maamajandus ja põlluteadus) - looduskaitse 2. Kes on taim? Biosüstemaatika mõttes taimeriigi esindaja. Primaarsed plastiidid, ühendav tunnus (va pruunvetikatel). Veepõhine fotosünteesiv organism. Taimeriiki kuuluvad hulkraksed päristuumsed fotosünteesivad organismid, kellel on plastiide ja suuri vakuoole sisaldavad tselluloosse kestaga rakud ning kes kasutavad varuainena tärklist. Päristuumsed organismid, mis erinevalt heterotroofsetest loomadest ja seentest elavad autotroofselt ning toodavad kasvamiseks ja eluks vajalikke orgaanilisi aineid päikesevalguse abil fotosünteesi teel. Erandiks on mõned parasiittaimed, mis saavad oma toidu teistelt taimedelt ning on evolutsiooni käigus klorofülli kaotanud.
Kõik kommentaarid