Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse nn neo- ehk pseudoklassitsismist, mille kõrgaeg oli Eestis 194050ndatel aastatel (vahel nimetatud ka nn stalinistlikuks arhitektuuriks). Romantism Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul (neorenessanss, neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY .
1. Historitsismi olemus ja liigid 2. Näiteid Tallinna historitsismi kohta (12 näidet) 3. Juugendi üldiseloomustus (koos näidetega) 4. Teatrite ehitus Eestis 20.saj algul 1. Historitsism mõne vanaaegse stiili jäljendamine, hakkas kujunema1820.-30.ndail Euroopas kunstialadel: sisekujunduses, pargi- ja sakraalarhitektuuris. Historitsismi ehk neostiilide aeg kestis Eesti mõisaarhitektuuris kuni Esimese maailmasõjani. Sel ajastul ehitati väga palju uusi mõisahooneid ning veel rohkem ehitati vanemaid hooneid ümber. Valdav enamik Eesti mõisaid on saanud endale midagi külge historitsismiajastust. 19
sajandi lõpul, sealt levis edasi mandrile. Stiili kasutati peamiselt arhitektuuris, sisekujunduses, raamatu- ja plakatikujunduses, vähemal määral aga maalikunstis ja skulptuuris. juugendstiili loomisel oli kahesugune eesmärk: taheti vältida vanade stiilide ja teemade lõputut kordust ning luua stiili, mis kujundaks keskkonda. Tunti, et seda võib saavutada kõigi dekoratiivsete kunstide sünteesiga. Historitsism Historitsism kujunes välja 1820. - 1830. aastatel. historitsism jaguneb elektitsimiks, tuudorstiiliks ja kroonuhistoritsismiks. Mõne vanaaegse stiili jäljendamist nimetatakse historitsismiks. Historitsism on kujunenud Antiik-Kreeka ja Rooma kunstist erinevate minevikustiilide taaselustamise üldnimetuseks. Historistismil on palju vormisüsteeme, nagu näiteks neogootika, neorenessanss või neobarokk. Iseloomulikeks joonteks oli erinevate stiilivormide segamine ja originaalsus lisamine detailidesse. Kõigest püüti võtta parim ja see omavahel ühendada
kultuuridega. Raamatus ,,Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini" eristataksegi historitsistliku mõisaarhitektuuri all klassikalise suuna puhul mõisamaja-paleed ja mitteklassikalise puhul mõisamaja-linnust. 2.1 Neogootika 19. sajandi seitsmekümnendad aastaad tõid kaasa neogootika uue tõusu ning ehitati mõisahooneid, mida vaadeldavas teoses käsitletakse kui mõisamaja-linnust. Neid võib loendada kahekümne ringis. Sajandi lõpu poole oli historitsism muutunud küpsemaks ja nõuti arhitektuuriloo põhjalikku tundmist, tegu oli ajaloolisi võrdlusi täis arhitektuurilise diskursusega. Tegemist ei olnud siiski puhtlalt varasema kopeerimisega, vaid hakati aina enam hindama ka arhitekti fantaasiat ja seda kuidas ta suudab luua originaalseid kompositsioone. Vanu vorme kasutati uutes seostes. Neogootika kõige esinduslikum näide on ehk Valgamaal asuv Sangaste mõis (projekti autor Otto Pius Hippius) (joonis 2)
KLASSITSISM JA ROMANTISM 1750-1850 suurte muutuste aeg Euroopa kunstielus, tekkisid kunstinäitused ja kunstikriitika, vähenes kunstitellijate roll. Tekkisid 2 kunstisuunda, mis olid samaaegsed ja osaliselt läbipõimunud: klassitsism ja romantism. Klassitsism (lad.k classicus esmaklassiline, parim) Nii nimetati seda stiili Kesk- ja Ida-Euroopas. Inglise ja prantsuse keeles nimet. neoklassitsismiks. Varaklassitsism kuni 1800, kõrgklassitsism pärast seda. Prantsuse klassitsism jagatakse mõnikord 3 etapiks: 1)1760-1790 Louis XVI stiil; 2) 1790-1800 direktooriumistiil; 3)1800-1820 ampiirstiil. See on kindlate vormitunnustega stiil, mõistuslik, reeglipärane ja harmooniline. Võeti eeskujuks antiikkunst. Seda soodustas antiigi pärandi kättesaadavuse tõus väljakaevamised, teadustööd. Nt Winckelmanni teos "Antiikkunsti ajalugu". On seotud valgustajate ideoloogiaga. Usuti mõistuspärastesse loodusseadustesse ja nendele toetuvasse maailmakorda. Valgustajad Voltair
keskel valgusavad, rääkiva arh idee, termaken, täisrustikas kaar. 8. Historitsismi mõiste ja jaotus hooneliikide alusel, 19. sajandi neostiilid (3 näidet iga neostiili kohta Euroopas). Historitsism ajalooliste stiilielementide mehaaniliselt kopeeriv rakendamine uusaegsetel ehitiste. Kitsamas mõttes retrospektiivne arhitektuurisuund, mis valitses Euroopas u. 1840 1900, paiguti kauemgi. Lõppjärgus langes historitsism pahatihti erinevate stiilide üksikelementide suvaliselt kokku sobitavasse eklektismi. Historitsism taaselustus paraadarhitektuurina 1930 1955 NSV Liidus ja veelgi hiljem subjektiivsemal kujul nn postmodernismis. Matkib ajalooliste stiilide vorme. Peamised suunad: neogootika, neoromaani (eelkõige sakraalhooned), neobarokk (meelelahutuslikud hooned, ooperiteatrid) , neorenesanss (administratiivhooned, raekojad,
ehitamiseni. Uut ühtset arhitektuuristiili aga välja ei kujunenud ja nii tuli uute ehitiste vormid laenata minevikust. Kujunes välja teatud seaduspärasus: uute kirikute arhitektuuris eelistati keskaegset romaani või gooti stiili. Teatritele, pankadele ja teistele esinduslikele hoonetele valiti sageli suurejooneline barokk. Tihti aga kasutatakse ühe ehitise juures mitmeid stiile. Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul (neorenessanss, neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY .
Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 9 Klassitsism kui viimane terviklik kunsti- ja arhitektuuristiil hääbus lõplikult 19. saj 40ndateks aastateks. Arhitektuuris ei väljendunud klassitsistlik vormikõne enam tervikliku stiilina, vaid ühe ajaloolisest stiilist lähtuva neostiilina. Viimaste, st neostiilide tekkimine ja kasutamine iseloomustabki 19. saj teise poole ja 20. saj alguse arhitektuuri tervikuna. Kuigi ühise nimetajana võib kasutada terminit historitsism, saab selguse mõttes selle jaotada veel järgmistesse perioodidesse: romantiline etapp 19. saj 30.–50. aastad stiilipuhas etapp 19. saj 50.–70. aastad eklektiline etapp 19. saj lõpukümnendid Ajastu ehitusmälestiste näiteid historitsismist: Ch. Barry – Inglise parlamendihoone, 1840–60 K. Schinkel – Kabel Peterhofis Venemaal, 1834 H. von Ferstel – Votiivkirik Viinis, 1856–79 G
Kõik kommentaarid