o Segab suus süljega ja neelab pugusse o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts. · Elavad vaid ühe suve, talvituvad ainult nende munad. · Sugulased heinaritsikas:
Herilane on kiletiivaliste seltsi kuuluv astlaliste ja rippkehaliste alamseltsist lendav putukas, kes pole ei mesilane ega sipelgas. Tüüpiline herilane on mesilasest saledam ja pole nii tihedalt kaetud karvakestega, kuna ei korja tolmu. Karvad on siledad ja sirged, mittehargnevad. Enamiku herilaste värvus koosneb mustadest ja valgetest karvadest ning laikudest. Erinevalt mesilastest herilased toidavad järeltulijaid mitte taimse toiduga, vaid teiste putukate ja ämblikutaolistega, kuid enamik herilasi nagu mesilasedki, teeb seda spetsiaalselt ehitatud pesas. Enamiku herilaste värvus seisneb mustades ja valgetes ribades ning laikudes. Tavalise herilase hammustus on vähem ohtlik kui mesilase hammustus. Kuid mesilane, jätnud hüvasti oma nõelaga, hukkub, herilased aga võivad nõelata korduvalt, ja nendega ei juhtu midagi. Isegi kõige kergemini herilase mürki
Nende tagajala säär on muutunud lamedaks suirakorvikeseks. Õisi külastades kleepub mesilase keha karvade külge rohkesti õietolmu, mida putukas aeg-ajalt jalgadega kokku pühib ja tagajalgade külge paigutab. Sealt edasi paigutatakse õietolm kärjekannudesse ning segavad sellesse mett. Nii tekib suir. Nende suised on kohastunud õitest nektari imemiseks. Pesa ehitamiseks kasutavad paljud mesilased vaha, mille jaoks on neil erilised vahanäärmed. Neil on 4 kilejat tiiba, millest eesmised on veidi suuremad kui tagumised. Tagakeha tipus on mürgiastel. Mesilased on ühiselulised putukad. Nad elavad koos liigikaaslastega moodustades pere, kus iga liige täidab mingit kindlat ülesannet koos rajatakse pesa, hangitakse toitu ja kasvatatakse järglasi. Peres võib olla kuni 75 000 liiget. Mesilaspered kindla korraga jaotuvad kolme eri kasti mesilasemad, lesed, töömesilased. Tuntuim ühismesilane on kodumesilane, keda inimesed kasvatavad tarudes
). emasvähk muneb sügisel kuni 60 muna. Kohe toimub kehaväline viljastamine. Viljastatud mune kannab vähk kuni kevadeni tagakeha all enesega kaasas.. alles juunikuus kooruvad munadest väikesed vähid, kes on mõne päeva veel ema tagakeha küljes. Kasvamiseks peab jõevähk ronima vanast kestast välja, s.o. kestuma ja seda teeb ta 2 korda aastas. Vähid kasvavad kogu elu. 35. Millised loomad on ämblikud (välisehitus)? Kuidas saaki püüavad? Ämblikud on lülijalgsed. Neil on 8 jalga ning kaheosaline keha. Keha 2 osa on : pearindmik (väiksem) ja tagakeha. Keha katab õhuke kitiinkest. Ämblikul ei ole tundlaid. Osad ämblikud püüavad saaki püünisvõrguga. Selle valmistab ta oma tagakehas olevate võrgunäärmete nõrest, mis hangub õhu käes peeneks niidiks. Võrgu serva lähedale koob ämblik enesele varitsuspaiga, veab sinna võrgu keskelt signaalniidi ning jääb saaki ootama. Võrku sattunud putukas liigutab signaalniiti, mis on ämblikule
). emasvähk muneb sügisel kuni 60 muna. Kohe toimub kehaväline viljastamine. Viljastatud mune kannab vähk kuni kevadeni tagakeha all enesega kaasas.. alles juunikuus kooruvad munadest väikesed vähid, kes on mõne päeva veel ema tagakeha küljes. Kasvamiseks peab jõevähk ronima vanast kestast välja, s.o. kestuma ja seda teeb ta 2 korda aastas. Vähid kasvavad kogu elu. 35. Millised loomad on ämblikud (välisehitus)? Kuidas saaki püüavad? Ämblikud on lülijalgsed. Neil on 8 jalga ning kaheosaline keha. Keha 2 osa on : pearindmik (väiksem) ja tagakeha. Keha katab õhuke kitiinkest. Ämblikul ei ole tundlaid. Osad ämblikud püüavad saaki püünisvõrguga. Selle valmistab ta oma tagakehas olevate võrgunäärmete nõrest, mis hangub õhu käes peeneks niidiks. Võrgu serva lähedale koob ämblik enesele varitsuspaiga, veab sinna võrgu keskelt signaalniidi ning jääb saaki ootama. Võrku sattunud putukas liigutab signaalniiti, mis on ämblikule
Enamus sõnajalad kasvavad metsas. Sõnajalal on kahelisulgjad lehed, mis asetsevad korrapärase lehtrina. Samuti on lehed pikad ja suured. Sõnajala lühivars asub aga mullas risoomina, veel on tal ka juur. Sõnajalg on näiteks laanesõnajalg, kilpjalg, Maarjasõnajalg. Osjad on kuusesarnased taimed. Nende varred on lülilised ja õõnsate sõlmevahedega. Osja lehed on taandarenenud ning nad kasvavad ligi 20 cm kõrguseks. Paljunevad eostega, mis valmivad eospesades ja asuvad varre tipus. Osjad on näiteks konnaosi, põldosi, metsosi. Kollad on mitmeaastased igihaljad, pika roomava varrega, roheliste väikeste lehtedega metsataimed. Nende roomavad varred, mis kannavad lühemaid tõusvaid või püstiseid külgharusid, on maa peal. Kollal puudub risoom. Kollad kasvavad ja arenevad väga aeglaselt, see tõttu on nad ka looduskaitse all. Nad paljunevad eostega. Kollad on näiteks karukold ja kattekold. 18. PALJASSEEMNETAIMEDE ÜLDISELOOMUSTUS
Tegelikult on ka alvaritel piisavalt niiskeid piirkondi. Põhja- Iirimaal elavad nad isegi liivikuil. Liblikas muneb munad 530 kaupa toidutaime lehtede alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6 bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude
Kivistisi: akritarhid, bakterid, stromatoliidid; 570 miljonit aastat tagasi esimesed käsnade spiikulad, 560 miljonit aastat tagasi Ediacara fauna. Kambrium. Hulkraksete loomade kehaehitusplaanide ja eluviiside mitmekesisus kas-vas kiiresti. Ilmusid peaaegu kõikhõimkonnad. Rohkelt esines mineraalse skeletiga loomi. Ilmusid esimesed kiskjad, algas kiskja-saaklooma "võidurelvastumine". Elu leidus ainult meres. Kivistisi: trilobiidid jt lülijalgsed, teod jt molluskid, käsijalgsed, arheotsüaadid. Ordoviitsium Kambriumis tekkinud hõimkondadele lisandusid sammalloomad. Jätkus mereliste selgrootute mitmekesisuse kasv. Ilmusid esimesed maismaavetikad ja taimed. Ajastu lõpul leidis aset mandrijäätumine ja mitmete liikide väljasuremine. Kivististe hulka ilmuvad sammalloomad, rikkalikult on peajalgseid, tigusid jt molluskeid ning graptoliite, suureneb käsijalgsete ja trilobiitide mitmekesisus
Risoomist kasvab aga välja rohkesti peeneid lisajuuri. Risoomid koos juurtega on pääsusilma tagalaks, nemad elavad kauem kui teised taimeosad. Pääsusilm õitseb suve algul ja juba juuli keskel kuivab enamik taimest ära. Selleks ajaks on ka seemned valminud. Peale lühikest puhkust ilmuvad aga veel enne talve tulekut risoomist välja uued rohelised lehed. Need elavad üle talve. Kevadel kasvab lehtede vahelt välja tavaliselt üks tugev õisikuvarb, mille tipus avanevadki kaunid õied. Kõik pääsusilma lehed asuvad maapinnal ilusa rosetina. Pääsusilm sobib hästi iluaedadesse. Seejuures on temast aretatud mitmeid eriti ilusaid sorte. Siiski ei ole tema kasvatamine alati kuigi edukas. Nimelt on pääsusilmal üks nõudmine: ta ei talu happelist mulda. Nii peame mõnikord oma maad lupjama, enne kui toome sinna pääsusilmad kasvama. Arvestama peab ka seda, et pääsusilm pole kuigi pikaealine. Nii tuleb sageli vanad taimed välja
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
Joonis: Putukavalmiku trahheedesüsteem. Alltekst: Kehapinnalt algavate trahheede imepeened harud jõuavad kõigi rakkudeni ja nii saavad gaasid liikuda otse rakku ja rakust trahheesse. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Liblikavastse hingeavad. Alltekst: Õhk liigub trahheedesse keha pinnal paiknevate hingeavade kaudu. Maismaaputukatel ning nende vastsetel ja nukkudel on selliseid pisikesi avausi keha külgedel mitu paari. Lisa Laulusääse vastse tagakeha tipus on õhu hankimiseks torujas hingamisputk, mille otsas asub hingeava. Seepärast ,,ripuvad" hingavad vastsed veepinna all. Hallasääse vastsed on hingates veepinnaga rööbiti, sest nende hingeavad on tagakeha küljes. * Miks võib väita, et putukate hingamissüsteem on paremini arenenud kui ämblikel? Ülesanne (andmete analüüs) Kes vajab rohkem hapnikku? Veeloomade elu sõltub suuresti vee temperatuurist, happesusest ja teistest omadustest. Üks oluline mõjur on hapnikusisaldus
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
