Heino Liimets Heino Liimets oli eesti kasvatusteadlane, loogika- ja psühholoogiaõppejõud. Ta on esimene Eesti kasvatusteadlasest akadeemik. Liimets on andnud suure panuse Eesti kasvatusteaduste arengusse. Sellest, milline tema panus täpsemalt oli, annab käesolev väike uurimistöö ülevaate. Ülevaade Heino Liimetsa elust Heino Liimets sündis 22.01.1928 Võrumaal Vana-Antsla vallas Perajärvel metsavahi perre, olles viiest lapsest vanim. Ta polnud oma suguvõsa ainuke kuulus kasvatusteadlane, nende suguvõsas on nüüdseks neli põlvkonda kasvatusteadlasi. Esimest põlvkonda esindab Hein Liimetsa onu Enn Koemets (ema poolt), teist põlvkonda Heino ise ja Enn Koemetsa tütar Inger Kraav, kolmandat põlvkonda esindavad H. Liimetsa tütred Reet ja Airi Liimets,
häält kuulav isiksus ● Romaan „Julie ehk Uus Héloïse” (1761), kirjeldas tundelist armastust, looduse ilu, usulist meelelaadi. Raamat asetas armastuse seisusevahedest kõrgemale, propageeris lihtsat külaelu (teos on mõjutanud eriti prantsuse romantilist kirjandust) Johann Friedrich Herbart (1776-1841) Saksa pedagoog, filosoof, psühholoog,nüüdisaegse pedagoogikateooria rajaja, juhindus Pestalozzi ideedest. ● Peamiseks kasvatuse eesmärgiks pidas ta esteetilise maailmakäsituse kaudu saavutatavat kõlblust ● Sätestas, et kasvatuse eesmärgid määrab esteetika ja kasvatusmeetodid psühholoogia ● Ta taandas kõik psüühilised protsessid kujutlusteks ning töötas välja nn õppetöö astmete teooria, mis oli Euroopa hariduses mõjukas 20.saj alguseni (Herbarti haridusteooria)
teadmisi erinevates olukordades ja tegevustes; arutleda omandatud teadmiste ja oskuste üle; hinnata oma tegevuse tulemuslikkust; tunda rõõmu oma ja teiste õnnestumistest ning tulla toime ebaõnnestumistega. Valdkonnad: · mina ja keskkond · keel ja kõne · matemaatika · kunst · muusika · liikumine · eesti keel kui teine keel Lõimimine: · õppe- ja kasvatustegevuse seob tervikuks lapse elust ja ümbritsevast keskkonnast tulenev temaatika · valdkondade kaupa esitatud õppesisu ja tegevuste lõimimisel lähtutakse üldõpetuslikust põhimõttest · lõimimine on õppe- ja kasvatustegevuse ühendamine tervikuks ja seoste loomine valdkondades, valdkondade vahel ja tegevustes · lõimitakse järgmisi tegevusi: kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine, vaatlemine,
SOTSIAALPEDAGOOGIKA TEOORIA JA SELLE PRAKTILISI VÄLJAKUTSEID EESTIS : - : · . · TARTU 2006 Sissejuhatuseks Kiiresti muutuvas maailmas tuleb igal inimesel leida oma kõht ühiskonnas, enese teostamise võimalused ja toimetuleku teed. Algus selleks tehakse juba lapseeas, kus hakkavad välja kujunema vastavad omadused, ellusuhtumine, väärtushinnangud, põhihoiakud ja toimetulekustrateegiad. Lapseeas otsustub suurel määral ka indi- viidi võime omandada haridust - tehtud vead on küll mõningal mää- ral parandatavad, aga selleks on vaja peale lisaaja ja jõupingutuste ka muid soodustavaid tegureid. Heaoluks vajalike ressursside puudumisel väheneb inimese võimalus integreeruda ühiskonda,
SOTISAALPEDAGOOGIKA I osa 2.09 loeng Sissejuhatus ainesse sotsiaalpedagoogika: mis on sotsiaalpedagoogika. Pedagoogika ja kasvatuse ajaloofilosoofiline käsitlus. Mis on sotsiaalpedagoogika? Sotsiaalpedagoogika erisugused tõlgendused on seotud erinevate inimese- ja ühiskonnakäsitlustega, moraaliteooriatega, teaduslike suundumuste ja mõttevooludega. Sotsiaalpedagoogika enesemääratlust on mõjutanud paljud ideed ja ühiskondlikud liikumised. Diskussioon sotsiaalpedagoogika üle omab ühiskonnakriitilist iseloomu tähtis, et arutlus sotsiaalpedagoogika ülesannetest oleks seotud vastava ajajärgu ühiskondlike oludega, ühiskonnaanalüüsiga ja arusaamisega, millises ajas tegevus toimub. Teoreetilisel enesemääratlusel on praktilise sotsiaalpedagoogika töö seisukohast põhimõtteline tähtsus sellest sõltub, milliseks sotsiaa
[email protected] sotsiaalpedagoogika I I loeng 12.02.14 Hariduse peamised distsipliinid: pedagoogiline psühholoogia haridssotsioloogia haridusfilosoofia. Kuhu mahub sotsiaalpedagoogika, kas mahub? Pedagoogika teadus inimese kasvatamisest (Hämäläinen). See on ka kasvatamise oskus. Kasvatamine e millegi poole püüdlemine. Pedagoogikat võib seostada sotsialiseerumisega. ,,Inimene võib nimeseks saada vaid kasvate läbi" Immanuel Kant. Sotsialiseerumine protsess, mille käigus õpivad indiviidid oma käitumist reguleerima vastavalt ühiskonnas kehtivatele normidele. (Craig, 2000). Sotsialiseerumist võib pidada sotsiaalse arengu üheks etapiks, teine on individualisatsioon. Sotsiaalpedagoogika defineerimine: Ei ole võimalik? Sõltub kontekstist? Laialivalguv kõik, mis on kasvatus? Intsitutsioonipõhine defineerimine? Palju definitsioone? Ühisosa? Sotsiaalpedagoogika mõistena. - Esmakordselt kasutati sotspedag mõi
hukkumisest inimese hoolimatuse või rumaluse tõttu. *,,Suutäis soolast'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' Tallinn 1974, toimetaja Helle Michelson. Raamat keskmisele koolieale, mis sisaldab kooli-, matka- ning laagrilugusid ning on seotud loodushoiu küsimustega. Kirjutamisel olid kirjanikul abiks ülestähendused Märjamaa keskkooli matkapäevikutest. *,,Kärp'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' 1981, toimetaja Helle Michelson. Tegu on tõsiuurimusliku looga ühe kärbiperekonna elust ja saatusest, kes on oma pesa sisse seadnud inimestega ühe katuse alla, nimelt kirjaniku maamajja Paatsalus 1976.-1978. aastal. Loomakestel on sellega seoses nii vedanud kui ka mitte. Algul on pererahva suhtumine neisse vaenulik, kuid tasapisi see muutub, aga et kõrvalise inimese käsi võib näiteks püünisepanekuga korvamatut kahju teha, seda kogevad kärbid ka: seitsmeliikmelisest perekonnast jääb järele kolm. Autor selgitab: "Kärpidele ei tähenda püünisesse sattumine
NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU Totalitaarseks ühiskonnaks saab pidada eelkõige J. Stalini hirmuvalitsusaega, kus kogu vaimuelu oli rohkem või vähem ideoloogilise surve all ning mille tugevus sõltus eri aegade poliitilistest oludest. Kõige masendavam oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Infosulg ja sundiorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. See paradoksaalne aeg teatriajaloos on vaadeldav ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele. Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku v
Kõik kommentaarid