18.sajand valgustussajand VALGUSTUS Ameeriklaste iseseisvusdeklaratsioon, ,,Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon" Rõhutati mõistuse, mõistuspärasuse, hariduse ja teaduse tähtsust, astuti välja vananenud feodaalsete normide vastu. Saksa ringkondades nõuti eestlaste ja lätlaste olukorra parandamist. Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel, publitsist Johann Christoph Petri, publitsist ja kirjanik Garlieb Helwig Merkel arvasid, et ebaõigluse ja vaesuse vastu aitab eelkõige mõistus, mis tuleb puhastada ebausust, eelarvamustest ja rumalusest. Ernst Wilde asutas esimese eestikeelse valgustusliku ajakirja ,,Lühhike õppetus..." Tallinnas tegeles näitekirjanik August von Kotzebue, kellel oli üleeuroopaline kuulsus. RAHVAHARIDUS Korraliku koolivõrgu väljakujundamine oli vaevaline, oli palju umbusklikke inimesi. Nende vastuseisu murdmiseks seati sisse sundus: lugemisoskuseta ei pääse läbi leerist, leerit
Vene aeg Balti erikord sai valitsemiskorraks Venemaa Keisririigi Balti provintsides 18.-19.sajandil. Balti erikord seati sisse pärast Põhjasõja lõppu. Selles olukorras oli Vene riigile vajalik baltisaksa mõisnike poolehoiu võitmine. Balti erikorra põhijooned kinnitati 1721.a. sõlmitud Uusikaupunki rahu. Balti erikord kehtis ainult Balti kubermangudele. *säilis saksa keel asjaajamis keelena *säilis luteri usk *säilis Rootsi aegne maksusüsteem *kehtestati tollipiir Balti kubermangude ja Vene kubermangude vahel *mõisnike võim talupoegade üle oli piiramatu *viidi läbi restitutsioon (varem riigistatud vara anti tagasi endistele omanikele) Aadlike omavalitsust teostasid rüütelkonnad, mida oli 3: Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa. Tähtsamaid küsimusi arutasid rüütelkonnad maapäevadel. Balti erikorrale olid suureks toeks tsaariõukonnas end sisse seadnud baltisakslased. Linnades säilis omavalitsus, kuid väiksematel linnadel olid
Eesti Vene tsaaririigi koosseisus KEISRINNADE SAJAND Balti erikord (suurvõim on aadli rüütelkonna käes) Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-Eesti koos poole Lätiga Liivimaa. Mõlemad jagunesid maakondadeks. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik aadlikud ega mõisaomanikud, vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud. Kummagi kubermangu aadliku kõrgeimaks otsustuskoguks oli nagu Rootsi ajalgi maapäev, kus otsustav sõnaõigus oli vaid rüütelkondade liikmeil. Rüütelkondade tähtsaimaks juhtorganiks oli 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Eesti- ja Liivimaa ametiasutustes ning kohtutes aeti asju saksa keeles, ning kehtisid vaid need Vene riigi seadused, mis ei olnud vastuolus siinse aadli eriõigusega. Talurahvas ja Roseni deklaratsioon (põhjustas Virumaa mõisa mõisnik) Teadmist, et isegi talupojal on olemas elementaarsed õigused, ei saanud neilt keegi võtta. See asjaolu avaldus eriti kirkalt
5 VENE AEG 26. Ptk Keisrinnade sajand (18.saj) Balti erikord (lk 140) Uusikaupunki rahuga olid balti aadlikud niisiis saanud kinnituse oma Rootsi aja lõpul käest libisema kippunud võimule. Administratiivsed piirid jäid samaks: P-Eesti mood Eestimaa kubermangu, Lõ-Eesti koos poole Lätiga Liivimaa. Mõlemad jagunesid maakondadeks. Eristaatuses oli Liivimaa alla kuuluv Saaremaa, kus oli omaette rüütelkond. Sisuliselt valitsesid Eestit 3 rüütelkonda: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa oma. (tähtsamad- Eesti-ja Liivimaa oma, üks keskusega Tln, teine Riias) Immatrikuleeritud aadlikud-aadlimatriklisse kantud aadlikud, kes ei kuulusid rüütelkonda. Koos prkliikmetega kokku oli kahe kubermangu matrikliaadlikke kokku u 2000. Maapäev-kummagi kubermangu (Liivimaa, Eestimaa kubermang) aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks (nagu Rootsi ajalgi). Seal oli otsustav sõnaõigus vaid rüütelkondade liikmeil. Ja nagu R ajal, nii oli ka nüüd rüütelkonna tähtsaimaks juhtorganik
Eesti 18. sajandil 1. Balti erikord, selle põhijooned, positiivsed ja negatiivsed tagajärjed Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721.a Uusikaupunki rahuga. Rahu alusel säilis balti aadlil Vene impeeriumi koosseisus laialdane omavalitsus. Seda süsteemi nimetati balti erikorraks. Selle põhijooned on: Kehtima jäi endine maksukorraldus ja seadused Kindralkuberneril oli õigus neid keskvõimu ukaase (seadusi), mis balti erikorraga kokku ei sobinud, jätte välja kuulutamata. Valitsema jäi luteri usk, saksakeelne asja ajamine ja tolli piir. Säilisid Saare-, Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad. Balti-Saksa aadlikud kanti erilistesse rüütlinimekirjadesse ehk aadlimatriklitesse – nimekirjad, kuhu kantud aadlikud omasid majanduslikke ja poliitilisi privileege (nt õigus omada rüütlimõisat, osaleda maapäeval). Et võita balti aadli poolehoidu, vi
Ühiskonna hädasid seletasid ratsionalistid sellega, et valitses pärisorjus, aga pietistid seletasid, et viga on talurahva puudulikus kõlblustundes. Eisen von Schwarzenberg - ratsionalistist kirikuõpetaja, töötas välja mitmeid agraarprojekte, alustas rõugete vastu pookimisega. Hupel - kirikuõpetaja, moodustas seltse, levitas raamastuid, koos Peter Wildega (arst) andis välja esimest eestikeelset ajakirja "Lühhike õppetus..." · Haridus Põhjasõda andis tagasilöögi ka haridusele. Esialgu jäi hariduse edendamine üksikute kirikuõpetajate teeneks. 1739. aastal kehtestati kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduse kava kohustus kehtis vaid neile 7-12 aastastele, kes polnud kodus lugemist selgeks saanud. Miinimumnõuded: · Iseseisev piibli lugemine · Iseseisev lauluraamatu kasutamine · Lutheri väikese katekismuse lahtiseletamine 1765
Eesti 18. sajandil 1. Balti erikord, selle põhijooned, positiivsed ja negatiivsed tagajärjed. Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721. aastal Uusikaupunki rahuga. Rahu alusel säilis balti aadlil laialdane omavalitsus. Seda süsteemi nimetati Balti erikorraks. Põhijooned: 1) Kehtima jäi endine maksukorraldus ja seadused. 2) Kindralkuberneril oli õigus neid keskvõimu ukaase, mis Balti erikorraga kokku ei sobinud, jätta välja kuulutamata. 3) Valitsema jäi luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. 4) Säilusid Saaremaa, Liivimaa, Eestimaa rüütelkonnad. Baltisaksa aadlikud kanti erilistesse rüütli nimekirjadesse ehk aadlimatriklitesse nimekirjad, kuhu kantud aadlikud omasid majanduslikke ja poliitilisi privileege. Näiteks õigus omada rüütli mõisat (maj), osaleda Maapäeval (pol). Et võita baltisaksa aadlike poolehoidu, viis Peeter I läbi restitutsiooni redukt
HERNHUUTLUSE MÕJUD EESTI KIRIKU- JA KULTUURILOOLE Lühiuurimus Sissejuhatus 1720. aastatel sai Saksamaal alguse usu uuendusliikumine, mis rõhutas kõigi kristlaste vendlust, tõeliselt vagasid eluviise, südameheadust ning pühendumist Jumala teenimisele. Liikumist hakati selle sünnikoha järgi nimetama hernhuutluseks. Liikumine laienes üsna jõudsalt tungides luterlikele ja luterlusele lähedaste konfessioonidega naaberaladele (Sveits, Holland, Inglismaa, Skandinaavia maad)1 1730. aastal jõuavad hernhuutlased Balti kubermangudesse, võites kiiresti palju poolehoidjad eelkõige alamkihtide hulgas. Eesti- ja Liivimaal hakatakse rajama ametlikust kirikust sõltumatuid palvemaju, kus koguduse seast valitud jutlustajad viisid läbi teenistusi. Luterlikule kirikule selline isetegevus ei meeldinud ning 1743. aastal vennastekogudused keeleti. Hoolimata kitsendustest ja keeldudest jätkasid paljud kogudused poolsalaja oma tegevust. 19. sajandil keeld tühi
Kõik kommentaarid