Happe valem Happe nimi Happe anioon -üldnimetus -1 HCl Soolhape Cl Kloriid HNO3 Lämmastikhape NO3-1 Nitraat H2SO4 Väävelhape SO4-2 Sulfaat H2SO3 Väävlishape SO3-2 Sulfit H2S divesiniksulfiidhap S-2 Sulfiid e H2CO3 Süsihape CO3-2 Karbonaat H3PO4 Fosforhape PO4-3 Fosfaat H2SiO3 Ränihape SiO3-2 Silikaat (H4SiO4) (SiO4-4)
Hapete omadused Soolhape ehk vesinikkloriidhape HCl Saadakse vesinikkloriidi juhtimisel vette seal lahustuvad need vesinikioonideks ja kloriidioonideks. Soolhape on tugev hape. Vesinikkloriid annab soolhappele terava lõhna, see kahjustab hingamisteid. Soolhape kuulub maomahla koostisse (0,5%), ta aitab toiduaineid lagundada. Üle- või alahappelisus põhjustab seedehäireid, mis on tervisele kahjulikud. Divesiniksulfiidhape H2S Saadakse lahustades vees gaasilist vesiniksulfiidi. Divesiniksulfiid on väga mürgine aine. See tekib nt valkude lagunemisel ilma õhu juurdepääsuta. Divesiniksulfiid haiseb nagu mädamuna. Väävelhape H2SO4 Väävelhape on üks tugevamaid happeid. Kontsentreeritud väävelhape on tugev oksüdeerija raske õli taoline vedelik, mis seob tugevasti õhuniiskust. Seda tuleb säilitada õhukindlalt suletud anumates. Süsinikuühendid söestuvad selle toimel. Väävelhape on üks tähtsamaid ja enamkasutatavaid happeid,
HAPPED Happed on ained, mis annavad lahusesse vesinikioone. Happed on ained, mis loovutavad prootoni H+. Enamik anorgaanilisi happeid on värvuseta läbipaistvad söövitavad vedelikud, hapetel on hapu maitse. Kõikide hapete vesilahused on söövitavad vedelikud. Happe valemis on alati vesiniku sümbol (H), kuid mitte kõik ained, mille koostises on vesinike aatomeid, ei ole happed. Nii happed kui nende vesilahused muudavad indikaatorite värvust. Indikaatorid on ained, mis muudavad sõltuvalt keskkonnast oma värvust. Õpime 8.kl hiljem. Happe sattumisel nahale tuleb nahka pesta suure hulga veega ja seejärel vastavat kohta neutraliseerida söögisooda lahusega. Happe vesilahuse valmistamisel tuleb valada alati hapet vette, mitte vastupidi! Happe lahustumisel eraldub palju soojust, st eraldub soojust ja selliseid protsesse, mille käigus eraldub soojust, nimetatakse eksotermilisteks reaktsioonideks. Valades vett happesse (eriti sooja vett
KARBOKSÜÜLHAPPED Karboksüülhapped on orgaanilised aineid, mis sisaldavad üht või mitut karboksüülrühma (-COOH). Üldvalem R-COOH või HOOC-R Karboksüülhapete nimetused tuletatakse süsivesinike nimetustest ja lisatakse nimele lõppu lõppliide - hape. N: CH3CH3 (etaan) CH3COOH (etaanhape) Sõltuvalt karboksüülrühmade arvust eristatakse monohappeid (metaanhape) ja dihappeid (oblik- ehk etaandihape). Lisaks on olemas ka aromaatseid karboksüülhappeid (bensoehape), küllastumata karboksüühappeid (süsivesinikahelas on mitmekordsed sidemed, näiteks propeenhape ehk akrüülhape) ja hüdroksühappeid (sisaldavad karboksüülrühmade kõrval hüdroksüülrühmi, näiteks 2-hüdroksüpropaanhape ehk piimhape). Kõrgemaid karboksüülhappeid, mis sisaldavad 4-20 süsiniku aatomit, nimetatakse rasvhapeteks. Üht või mitut aminorühma sisaldavaid karboksüülhappeid nimetatakse aminohapeteks. Paljudel karboksüülhapetel on kasutuses triviaal
HF vesinikfluoriidhape F- fluoriid HCL vesinikkloriidhape Cl - kloriid HBr vesinikbromiidhape Br - bromiid HI vesinikjodiidhape I- jodiid H2S divesiniksulfiidhape S 2- sulfiid H2SO4 väävelhape SO 42- sulfaat H2SO3 väävlishape SO32- sulfit HNO3 lämmastikhape NO3- nitraat HNO2 lämmastikushape NO2- nitrit H3PO4 fosforhape PO43- fosfaat H2CO3 süsihape CO32- karbonaat H2SiO3
Happed Igapäevaelus puutume kokku äädikhappega (toitude maitsestamisel või marineerimisel), sidrunhappega (jookides, küpsetuspulbris), piimhappega (piima hapnemisel, hapukurgis, hapukapsas), sidrunhappega (sidrunis, apelsinis jt. puuviljades), õunhappega (õuntes, pirnides), oblikhappega (hapuoblikas, rabarberis) jne. Keemialaboris kasutatakse hapete kindlakstegemiseks indikaatoreid, mis muudavad hapete toimel oma värvust (nt. lakmuselahus punaseks, punase peakapsa mahl, mustikamahl). Samuti võib neid kindlaks teha maitstes, kuid see võib tervisele ohtlik olla. Happed on anorgaaniliste ainete klass, mis koosnevad vesinikioonist ja happeanioonist ning mis annavad lahusesse vesinikioone. Kõigi hapete molekulide koostisse kuulub vähemalt üks vesinikuaatom ning kõigi hapete lahused sisaldavad katioonidena vesinikioone H+. Kõik hapete iseloomulikud ühised omadused, sealhulgas ka hapu maitse, reageerimine metallidega, eraldades ves
TARTU KIVILINNA GÜMNAASIUM Koostas: Riho Rosin Juhendas: Helgi Muoni Klass: 10a Tartu 2003 I AINE PÕHIKLASSID LIHTAINED LIITAINED Koosnevad ühe elemendi aatomitest Koosnevad mitme elemendi (~ 400) aatomitest Metallid Poolmet. Mittemet. Oksiid Hape Alus Sool ~90 5 19 CO2 HCl KOH KCl Cu, Ag Ge, As, S, P, O2 K2O H2SO4 Cu(OH)2 NaHCO3 Sb CO Cu(OH)2 Al2O3 KA(SO4)2 Lihtainete arvukust tõstab allo
Keemia 1.*Oksiid: O , hapniku ja mingi teise keemilise elemendi ühend metall hapnik Fe2O3 raud(III)oksiid mittemetall hapnik P2O5 difosforpentaoksiid ·metallioksiid-koosneb metallist ja hapnikust. Metall asub IA,IIA,IIIA rühmas. nt. Na2O – naatriumoksiid BaO – baariumoksiid Al2O3 – alumiiniumoksiid Metall asub B-rühmas, IVA, VA rühmas nt. Fe2O3 – raud(III)oksiid SnO2 – tina(IV)oksiid ·mittemetallioksiid-koosneb mittemetallist ja hapnikust. Indeksite asemel kasutatakse eesliiteid 2-di; 3-tri; 4-tetra; 5-penta; 6-heksa; 7-hepta; 8-oksa; 9-nona; 10-deka nt. CO2 – süsinikdioksiid P4O10 – tetrafosfordekaoksiid ·happelised oksiidid-mittemetallioksiid Happeline oksiid+vesi=hapnikhape nt. SO2 vääveldioksiid SO2+H2O=H2SO3 ·aluselised oksiidid-tavaliselt metallioksiidid nt. Al2O3 alumiiniumoksiid Alumiiniumhüdroksiid= 2Al+3(OH-)3=Al2O3+3H2O Tugevalt aluselised: aluselised (IA, IIA, Ca, Sr, Ba, Fe) reageerivad veega. Aluseline oksiid+vesi=al
Kõik kommentaarid