Hamlet, Terve Raamat (33)

WILLIAM SHAKESPEARE


HAMLET






Inglise keelest tõlkinud Doris Kareva ja Anu Lamp
Kasutatud on lõike Georg Meri varasemast tõlkest


TALLINNA LINNATEATER 1999


I VAATUS
1. stseen
Vaheruum. Kroonimistalituselt tulevad pidurõivastes KUNINGAS; KUNINGANNA, HAMLET , POLONIUS , LAERTES , OPHELIA ja õukondlased.
NARR : Tulevad! Elagu Taanimaa uus kuningas!
KÕIK: Elagu kuningas!
KUNINGAS: Ehk Hamleti, me kalli venna surm
küll värskelt meeles veel ja sünnis on,
et süda tarduks leina sünguses,
on mõistlikum meil võita loomusund
ning, kuigi tundes kurbust kadunust,
meil tuleb mõelda elavailegi.
Seepärast senise me õe ja nüüd
me kuninganna, kes on pärijaks
ses vapras riigis leseõigust mööda,
nii-öelda rõõmuga, mis murtud on,
õnn ühes silmas, valupisar teises,
me naiseks võtsime - kuuldes teie nõu,
mis kulus marjaks; olge tänatud.
KÕIK: Elagu kuningas!
KUNINGAS: Nüüd edasi. Noor Fortinbras, te teate,
meid alahinnates või arvates,
et kadund kalli venna surma järel
me riik on liimist lahti lagumas,
on unelemas oma ülemvõimust
ning tüütab meid kui uni nõudega
nüüd anda talle tagasi need maad,
mis võitis õiguspäraselt ta isalt
me ülivapper vend. Niipalju sellest.
Nüüd aga kohtumisest tänasest.
Ei ole istunud me rüpes käed,
vaid oma saadiku – Corneliuse,
kes hästi tunneb sealseid olusid
me kiirelt Norramaale saatsime.
Tal kaasas kiri Norra kuningale ,
et hoiaks ohjes ta noort Fortinbrast
ja taas me rahulepet kinnitaks.
KÕIK: Elagu kuningas!
KUNINGAS: Ja nüüd, Laertes - mis on sinul uudist?
Üks palve , ütlesid - mis asi siis?
Ei Taanimaal või mööda minna kõrvust
küll ükski mõistlik nõu. Ons midagi,
Laertes, mida sulle ma ei lubaks?
Nii nagu pea on seltsiks südamele,
nii lähedal kui käsi huultele
on Taani troon su auväärt isale .
Mis on su soov, Laertes?
LAERTES: Mu kuningas,
ma tahaks Prantsusmaale tagasi.
Heal meelel küll ma Taani tõttasin
te kroonimisepidustustele -
kuid nüüd, kus need on möödas - tunnistan,
et süda taas mind tõmbab Prantsusmaale
ja lahket mõistmist loodab teie poolt.
KUNINGAS: Kas isa lubab? Mis Polonius ütleb?
POLONIUS: Mu isand , pika lunimise peale
mu tõrksus andis lõpuks järele
ning kinnitasin ta nii kindla soovi.
Ma palun, lubage tal sõita.
KUNINGAS: Olgu siis,
õnn kaasa, Laertes, aeg on sinu päralt.
Nüüd, Hamlet, minu vennapoeg ja poeg -
HAMLET: Veest pisut paksem, verest vedelam.
KUNINGAS: Miks ikka veel nii pilves on su pale?
HAMLET: Ei, kõrgus, kõrben liiga päikse käes.
KUNINGANNA: Hea Hamlet, heida endalt öine värv
ja sõbralikult vaata Taanimaad.
Pilk tõsta põrmust, kus sa kogu aeg
näed mõttes ainult oma üllast isa.
Sest elav, tead ju küll, on surelik
ja maise pärib ikka igavik.
HAMLET: Jah, nii see käib.
KUNINGANNA: Kui nii see käib,
miks iseäralik see sulle näib?
HAMLET: Näib, proua? O n .
Piin minu sees
ei lase osa võtta välispidisest -
neist hästilavastatud leinaohetest.
KUNINGAS: On sinust, Hamlet, kiiduväärt ja kena,
et oma isa nõnda mälestad.
Kuid tea, ka sinu isa kaotas isa,
see oma isa. Mahajääjalt nõuab
ta lapsekohus mõne aja jooksul
küll leinalõivu, aga püsida
põikpäiselt muremust - nii mees ei tee.
See patt on kadunu ja taeva tahte ees,
patt loomuvastane ja mõistmatu,
sest vanemate surm on olnud ikka
me olemise paras proovikivi:
see peab nii olema. Ja sinagi
nüüd loobu üleliigsest leinast, mõtle meist
kui oma vanematest - ilma ees
sa oled lähim meie troonile.
Ei armasta sind vähem õilsamalt
ma õrnast isast... Aga sinu plaan
taas Wittenbergi minna õppima -
see risti vastu käib me soovile.
Me palume, me vannutame: jää
me silmarõõmuks siia, ainus õis
õukonnas, armas vennapoeg ja poeg.
KUNINGANNA: Kurt ära ole ema palvetele,
jää koju, Hamlet, jäta Wittenberg.
HAMLET: Ma püüan olla teile kuulekas.
KUNINGAS: Noh, see on alles armas kuulda! Tunne
end Taanis nagu omas kodus! Nii,
nüüd võime minna, naine. Südame
teeb soojaks nõnda lahke nõustumine.
Me seda tähistada tahame.
Ja iga kord, kui joome terviseks ,
las kõlab kogupauk. Kuid lähme nüüd.
Kuninganna ja kuningas lahkuvad , nende järel õukond.
HAMLET: Oh laguneks see liig, liig sitke liha
ja sulaks ainsaks kastepisaraks!
Kui vaid ei keelaks Looja käsulaud
end tapmast! Jumal, jumal, jumal küll!...
Kui läila, lame, tüütult tühine
näib kõik see ilm!... Tuim tavapärasus -
see võtab sülitama - harimata aed,
kus vohab räigelt vaid umbrohurämps
ja sigib üha.
Ah, et nii võis minna!
Kaks kuud vaid tagasi - kui sedagi !...
Kas meenutama pean, mismoodi ema
ta küljes rippus - nagu kasvanuks
ta iha üha... Jah, ja siis - oh kurat.
Naine, nõrkus on su nimi.
Kuu vaevalt möödas; vaevu kulunud
need kingad, milles isa surnukeha
ta saatis, nagu Niobe pisarais...
Et tema, et just tema...jumal küll,
ka loom, kel pole oidu ega aru,
peaks leina kauem! Ja et just lellega,
mu isa vennaga läks paari - vaevalt kuu
ta silmis püsis pisarate sool,
siis juba kihlus...Võika kiiruga
end visand verepilastuse sängi -
ei tule sellest head; ei võigi tulla.
Kuid lõhke süda, suu peab seisma lukus.
Ilmuvad HORATIO , MARCELLUS JA BERNARDO.
HORATIO: Prints , soovin tervist teie kõrgusele!
HAMLET: Ma rõõmustan, et sind näen tervena ,
Horatio - kui mina olen mina.
Suruvad teineteisel kätt.
Mis tõi su Wittenbergist siia? - Oo, Marcellus!
MARCELLUS: Aulik prints!
HAMLET: Rõõm näha teidki.
Tere õhtust.
Kuid mis sind Wittenbergist siiski siia tõi?
Viib HORATIO kõrvale.
HORATIO: Ah, tuli tuju pisut logelda.
HAMLET: Ei väidaks seda sust ka vaenlane ,
nii ära puhu mulle ette eiteamida.
Ma väga hästi tean, sa pole laisk .
Mis tõi su Helsingöri? Õpetame
su vähemasti jooma, seda küll.
HORATIO: Ma tulin, prints, te isa matusele.
HAMLET: Mind palun ära pilka, koolivend -
sa tahtsid öelda vist mu ema pulma, eks?
HORATIO: Tõepoolest, prints, see järgnes üsna kohe.
HAMLET: Sääst, sääst, Horatio - nii peiepraed
külmroaks veel pulmalauda kõlbasid.
Mu isa!... Vahel on, kui näeksin teda.
HORATIO: Kus, kallis prints?
HAMLET: Mu vaimusilma ees.
HORATIO: Kord nägin teda: tubli kuningas.
HAMLET: Ta oli igas asjas mees mis mees,
ei leidu temasarnast enam.
HORATIO: Möödund ööl
ma nagu nägin teda, prints.
HAMLET: Sa nägid? Keda?
HORATIO: Kuningat, te isa.
HAMLET: Mu isa? Kuningat?
Siis taeva nimel, räägi!
HORATIO: Kaks ööd on järjest need kaks aadlimeest,
Marcellus ja Bernardo, näinud vahil
te isa sarnast kuju. Siis mullegi
nad tunnistasid sellest. Vahti jäin -
ja nägin omaenda silmaga.
Ma tundsin teie isa: täpipealt
niisama nagu kaks mu enda kätt.
HAMLET: Te temaga ei kõnelnud?
HORATIO: Ma püüdsin,
kuid ta ei vastanud.
HAMLET: Kui imelik!
HORATIO: Me igatahes tundsime, me kohus
on teile sellest teatada .
HAMLET: Nojah,
see tõesti, tõesti teeb mind rahutuks...
Kas täna öösi peate teie vahti?
KÕIK: Meie.
HAMLET: Kas näis ta süngena?
HORATIO: Ta paistis pigem kurb kui vihane .
HAMLET: Näost õhetav või kaame?
HORATIO: Väga kaame.
HAMLET: Ja teid ei lasknud silmist?
HORATIO: Hetkekski.
HAMLET: Küll oleks alles tahtnud olla seal.
HORATIO: See oleks kohutanud teidki vist.
HAMLET: Vist küll, vist küll... Ja kas ta püsis kaua?
HORATIO: Noh, jõudis lugeda vast sajani.
MARCELLUS, BERNARDO: Ei, kauem, kauem.
HORATIO: Mitte minu nähes.
HAMLET: Tulen täna vahti, ehk ilmub jälle.
HORATIO: Ilmub kindlasti.
HAMLET: Teid kõiki palun: nagu senini
te asja varjasite, jätkake;
mis ka ei juhtuks täna öösel muud,
te võtke teadmiseks, kuid vaikige.
Te armastuse tasun; hüvasti.
KÕIK: See on me kohus.
HAMLET: Ei; armastus meid liidab; hüvasti.

2. stseen
Ilmuvad HAMLET ja OPHELIA.
OPHELIA: (naerdes) Prints Hamlet! Soojem! Soojem!
Ilmub Laertes.
LAERTES: Mu reisikraam on laeval. Ela hästi!
Hamlet lahkub .
LAERTES: Ning, õde, kui on õnnelikku juhust
sul saata sõnumit, siis ära maga,
vaid anna endast märku.
OPHELIA: Kahtled selles?
LAERTES: Kuid Hamlet... tema armutuhinat -
pea seda tühjaks tujuks, vere mänguhooks,
mis nagu kevadine kannike
küll lõhnab, samas närbub - õrn, kuid kaduv.
Muud midagi.
OPHELIA: Muud midagi?
LAERTES: Ei muud.
Võib-olla tõesti armastab ta sind,
kuid tema tungidel on piirid ees,
sest tema seisus teda kammitseb.
Ei oma saatust ise määra ta,
sest riigi hüvang sõltub valikust.
Ta armutõotusi, sa mõistad ju,
võib tõena võtta ainult sedavõrd,
kuivõrd ta eriseisund ja ta koht
teoks teha võimaldab - mis tähendab,
et piiri määrab Taani ühishääl.
Niisiis , sa kaalu omaenda au
ja ohtu, mida kergeusklik kõrv
võiks tuua kuulda võttes tema häält -
mis siis, kui südame, veel halvem , kui
sa neitsiaarde talle kaotaksid?
Ophelia, karda seda, karda, õde,
su valvsus sulle parim kaitsja on.
OPHELIA: Hea õppetund; ta võtan endasse
mu südant valvama. Kuid sina, vend,
sa ära nagu mõni raisus hingekarjane
küll okkalist ja järsku taevateed
vaid mulle juhata, kui ise sa...
Ka ise ära kergemeelselt käi
sa ula nurmenukurada...
LAERTES: Ära karda.
Ilmub POLONIUS.
POLONIUS: Mis, sa veel siin, Laertes! Teele, teele!
Laev ootab sind. Mu õnnistus sind saatku!
Paneb käe LAERTESELE pea peale.
Need vähesed nõuanded meeles pea:
Sa ära kanna oma mõtteid keelel
ja teoks neid ära uisapäisa tee.
Sa ole lahke, aga mitte libe.
Kõrv ava kõigile, suu vähestele;
nõu kuula kõigilt, oma hoia varuks .
Nii kallilt riides käi, kui kukkur lubab,
kuid alpimata - rikkalt, mitte räigelt -
sest rõivastest võib tihti tunda meest
ja laenu ära võta ega anna.
Eelkõige ole ustav endale,
sest sellest järgneb nagu ööle päev,
et ei või olla teiste vastu võlts.
Head teed - mu õnnistus sind saatku kõiges!
LAERTES: Jää hüvasti, Ophelia! Pea meeles, mis ütlesin.
OPHELIA: Kõik lukustasin mällu ning selle võtit hoian enda käes.
Kallistavad.
LAERTES: Head tervist teile!
Lahkub.
POLONIUS: Ophelia, mis asjast ta siis rääkis?
OPHELIA: Prints Hamletist, te ärge pange pahaks.
POLONIUS: Või nii? See polegi nii halb.
Ma olen kuulnud , et ta sageli
nüüd veetvat aega sinu seltsis,
kui see on nii ja nii sest ette kanti ,
siis pean küll ütlema, et...
Mis teie vahel on?
OPHELIA: Ta juba mõnda aega
on andnud märku tundeist minu vastu küll.
POLONIUS: Häh, tundeist! Kõneled kui rumal laps,
kel pole ohust õiget aimugi.
Ta tundeid, nagu ütled, usud ka või?
OPHELIA: Ei tea ma isegi, mis mõelda, isa.
POLONIUS: Eks ma siis ütle. Ainult sülelaps
võiks võtta kõike puhta kullana,
mis õrnutsedes öeldud. Kõrgemaks
end hinda - või teed päris narriks mind.
OPHELIA: Mu isa, armastust näis püüdlevat
ta minult ausal moel.
POLONIUS: Just nimelt moeks sa seda hüüagi, mis muud.
OPHELIA: Ning oma sõnu kinnitas ta küll
pea iga püha taeva vandega.
POLONIUS: Päh,
need nepipüünised! Kui veri keeb -
tean omast käest - siis varmad valguma
on vanded keelele. Ent Hamletist
niipalju usu vaid: et ta on noor
ning lõõg on temal uitamiseks pikem
kui sinul. Lühidalt, Ophelia:
ma keelan nüüdsest peale suhelda
sul asja eest, teist taga, Hamletiga.
Pea meeles, see on käsk. Võid minna nüüd.
OPHELIA: Ma kuulan sõna, isa.
Lahkuvad.

3. stseen
Tulevad HAMLET, HORATIO, MARCELLUS, BERNARDO.
BERNARDO: Kes on?
MARCELLUS: Elagu kuningas!
BERNARDO: Marcellus, sina?
MARCELLUS: Mina.
BERNARDO: Sa tuled õige täpselt.
MARCELLUS: Kas oli vaikne su vahikord?
BERNARDO: Ei krabistanud hiirgi.
HAMLET: Mis kell on?
HORATIO: Küllap varsti saab kaksteist.
MARCELLUS: Ei, juba lõi.
HORATIO: Kas tõesti? Ma ei kuulnd.
Siis ligi on see tund,
mil vaimul tavaks saand on kõndida.
Trompetite hüüud ja kaks kahuripauku.
Mis tähendab see, prints?
HAMLET: Öö läbi prassib täna kuningas,
peab pillerkaari, joob ja uhab tantsu;
kui reinvein kurgust alla voolab tal,
siis röögatavad trumm ja pasun saateks
ta tervissōōmule.
HORATIO: On komme see?
HAMLET: Jah, nii see on,
kuid arvan - ehkki olen sündind siin
ja kommetega kohanend, et au
sest kombest loobumine rohkem tooks.
See purjus trall nii idast kui ka läänest
toob meile laitust teistelt rahvastelt -
nad hüüavad meid joodikuiks; me nimel
sea tiitel kannul käib...
Ilmub VAIM.
HORATIO: Mu prints, ta tuleb!
HAMLET: Inglid ja pühad mehed kaitsku meid!
Ole sa õnnis vaim või neetud tont,
too taevahingust sa või põrguleitset,
sul olgu kuri nõu või armulik,
kuid ilmud nõnda kõnevalmis kujul,
et räägin sinuga. Sind hüüan, Hamlet,
mu isa, Taani kuningas! Oo, vasta!
Mis tähendab, et sina, koolja, täis-
kuu helgis kõnnid taas, ööd võikaks muutes?
Miks, ütle? Misjaoks? Mis meil tuleks teha?
VAIM viipab Hamletile.
HORATIO: Ta kutsub enesega kaasa teid.
kui tahaks ainult teile midagi
ta ilmutada.
MARCELLUS: Kuid ärge minge.
HORATIO: Mitte mingil juhul!
HAMLET: Ei vasta ta. Ma järgnen temale.
HORATIO: Ei, ärge minge, prints.
HAMLET: Mis karta mul?
Ma oma elust küünevõrd ei hooli;
ja mis ta vōib mu hingelegi teha?
See nagu temagi on surematu.
Ta kutsub jälle mind. Ma järgnen tal.
HORATIO: Kui aga võtab seal nii kohutava kuju,
et tõukab troonilt teie mõistuse
ning ajab hulluks teid?
HAMLET: Käi ees, sul järgnen ma.
MARCELLUS: Ei lähe te, mu prints.
HORATIO: Prints Hamlet!
HAMLET: Mu saatus kutsub mind.
VAIM ja HAMLET lahkuvad.
HORATIO: Ta läheb kujutlusest meeletuks
MARCELLUS: Siis lähme. Millega see lõpeb kõik?
HORATIO: Jah, miski on küll Taani riigis mäda.
Lahkuvad.
Tulevad VAIM ja HAMLET.
HAMLET: Kuhu sa mind viid? Ma edasi ei tule. Ei tule! Räägi!
VAIM: Kuula mind.
HAMLET: Ma kuulan.
VAIM: Sa kuulma pead, mis on mul sulle öelda.
HAMLET: Siis räägi, kuulata on minu kohus.
VAIM: Ja kätte maksta ka, kui kuuled .
HAMLET: Mida?
VAIM: Kui eales oma isa armastasid…
HAMLET: Oo, Jumal!
VAIM: Siis maksa kätte tema ilge mõrv!
HAMLET: Mis? Mõrv?
VAIM: Jah, mõrv. Mind kuula, kallis poeg:
jutt pandi käima, et mind une pealt
uss nōeland aias; iga kōrva Taanis
nii petetakse valega mu surmast.
Kuid Hamlet, minu kallis poeg, sa tea:
uss, kes su isa nōelas, kannab nüüd
ta krooni peas.
HAMLET: Mu ennustaja hing!
Mu lell?
VAIM: Jah, tema just. Kui aias puhkasin,
nii kuis mul kombeks pealelõunati,
mu rahuhetke varitses su lell,
käes pudel surmatoovat mürki...
Nii riisus vennakäsi hetkega
mult elu, krooni, kuninganna - kõik.
Kuis nüüd ka toimid, ära rüveta
sa oma meelt ja halba vähimat
sa ära ema vastu sepitse.
Jää jumalaga siis, pea meeles mind!
VAIM kaob.
HAMLET: Oo taevaväed, oo maa, kas põrgu ka
veel hüüan appi? Vait, mu süda, vait!
Mu lihased, te ärge nõtruge,
mind kandke püsti veel. Pea meeles mind?
Jah, vaene vaim, kui kohta mälul veel
on selles põrund peas. Pean meeles sind?
Mu ajuraamatus vaid sinu käsk
las seista kirjas, lahus kõigest muust , mil väärtust vähem. Taeva nimel, jah!
Oo, hukatuslik naine!
Oo, lurjus , naeratav ja neetud lurjus!
Jah, naeratada lakkamata võib
ja olla ise lurjus - vähemalt
ma tean, et nii võib olla Taanimaal.
Nüüd mu deviis :
“Jää Jumalaga siis, pea meeles mind."
HORATIO: Mu prints!
MARCELLUS: Prints Hamlet!
HORATIO: Taevas kaitsku teda.
MARCELLUS: Mis on, mu üllas prints?
HAMLET: Ei ela ühtki lurjust Taanimaal,
kes poleks kaabakas.
HORATIO: Ei hauast tõusta vaimul tarvitse,
et seda teatada.
HAMLET: Sul õigus on.
Ja niisiis, ilma pika jututa,
mul tundub kohane, kätt anname
ja lähme lahku;
mis puutub vaimusse, see vaim on eht.
HORATIO: Te jutt on pöörane ja põiklev, prints.
HAMLET: Head sõbrad, palun teid,
kui sōpru, koolivendi, sōdureid
mu palvet täita.
HORATIO: Täidame. Mis palve see?
HAMLET: Sest vaikige, mis nägite sel ööl.
HORATIO & MARCELLUS: Mu prints, me vaikime.
HAMLET: Üks asi veel
Kui edaspidi juhtuda võib see,
et vahel võtan veidralt käituda,
siis ärge iitsatage kellelgi,
et sellest asjast teate midagi.
Minge nüüd!
VAIMU HÄÄL: Jutt pandi käima, et mind une pealt
uss nōeland aias; iga kōrva Taanis
nii petetakse valega mu surmast.
Kuid Hamlet, minu kallis poeg, sa tea:
uss, kes su isa nōelas, kannab nüüd
ta krooni peas.
HAMLET: Aeg liigestest on lahti - neetud rist ,
et minult nōuab paikapanemist! -
Nüüd tulge, lähme koos.
Möödub mōni nädal.


4. stseen
POLONIUS. Tuleb OPHELIA.
POLONIUS: Ophelia, mis juhtund on?
OPHELIA: Oh, isa, isa, küll ma ehmusin!
POLONIUS: Mis kohutas sind, taevas küll?
OPHELIA: Kui olin oma kambris ōmblemas,
prints Hamlet, vammus nööbit lahti eest,
samm nõtkuv, hamekarva valge palg
ja pilk nii piina uhkav tulnuks ta
kui põrgust, õudusi et rääkida.
Nii seisis minu ees.
POLONIUS: Kas armust sinu vastu hull?
OPHELIA: Ei tea,
kuid kardan seda küll.
POLONIUS: Mis rääkis ta?
OPHELIA: Mul haaras randmest, hoidis kinni mind.
Siis taganes, kätt lahti laskmata,
ja teist kätt oma laubal hoides nii
mu nägu uuris teraselt,
kui soov tal olnuks joonistada mind.
Siis lõpuks raputas mul kergelt kätt,
ja noogutades peaga korda kolm
nii sügav ohe paiskus rinnust tal,
et katkeda näis keha, lõppeda
ta maine matk . Siis laskis lahti mind.
Pea pöörat üle õla tagasi,
näis silmadeta kätte leidvat tee,
sest väljus uksest nende abita ,
pilk piinamas mind lahkumiseni.
POLONIUS: See on ju ehtsaim armuhullustus,
mis ägeduses hukkab iseend
ja meeletusi ajab tegema.
Ehk oled printsi solvand hiljuti?
OPHELIA: Hea isa, ei.
POLONIUS: Ta sellest ongi hull.
Ma kahetsen, et mõistmist mul ta jaoks
liig vähe jagus. Kartsin, mängleb vaid
ja hukutab sind, laps. Mu kiivust küll!
Teab taevas, minu eale samavõrd
on omane kõik üle soolata,
nii nagu kombeks noorusel on, et
neil puudub takt. Kuid lähme, kuningas
sest loost peab kuulma. Varjamine tooks
veel rohkem muresid kui pahameel,
mis lahvatab tõtt kuuldes. Lähme siis.
Väljuvad.


5. stseen.
Vaheruum. Ilmuvad KUNINGAS ja KUNINGANNA, , ROSENCRANTZ ja GUILDENSTERN.
KUNINGAS: Teid tervitame, kallis Rosencrantz
ja Guildenstern! Kiirkutse ajendiks
nii soov teid näha taas kui vajadus
te abi järele. Ehk kuulnud te
siin Hamletiga toimund muundustest -
nii seda nimetan -, sest väliselt,
ei seesmiselt ta ole endine.
Ei arvata ma oska muud, kui et
ta isa surm on põhjuseks, miks nii
on enesest ta ära. Palun teid,
sest kasvasite koos maast-madalast
ja tunnete ta kombeid lähedalt,
et meie juurde jääda suvatseks
te mõneks ajaks, seltsi pakkudes
tal mõtteid lõbudele juhiks siis
ja selgitaks, kui selleks juhust on,
kas teda miski, mis meil teadmata
ehk vaevab .
KUNINGANNA: Ta palju teist on rääkind, härrased,
ja olen kindel, ilmas kedagi
teist pole, kellesse ta kiindund nii.
Kui lahkust osutama nõustute,
me juures mõnda aega viibides,
et kuhtund lootus taas meis tõstaks pead,
siis teie külaskäik saab tasutud
eht kuninglikul moel.
ROSENCRANTZ: Ent Kõrgused…
GUILDENSTERN: Te käsuna ja mitte soovina
ju oma palvet esitada võiks.
KUNINGAS: Ma tänan, armas Guildenstern ja Rosencrantz.
KUNINGANNA: Ka mina tänan,armas Rosencrantz ja Guildenstern. Ja palun väga teid
et poega külastaks te sedamaid.
GUILDENSTERN: (vaikselt) Rosencrantz!
ROSENCRANTZ: Ah?
GUILDENSTERN: Guildenstern!
ROSENCRANTZ: Ah?
Rosencrantz ja