KERGU PÕHIKOOL- LASTEAED
8. KLASS

HENDRIK VARBLANE
HÜLGED
UURIMUSTÖÖ

JUHENDAJA : LAINE KÄGU


KERGU 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Hüljeste elupaigad 4
Levila ja alamliigid 4
Alamliigid 5
Hülge liigikirjeldus 6
Audru hüljes kolib Äntu kalade kõrvale 7
Viigerhüljes 8
Hallhüljes  10
Vaenlased 10
Paaritumine ja sigimine 10
Kaitse 11
Toitumine 11
Väike meri, suur hüljes 12
Lõppsõna 16
Kasutatud kirjandus: 17

Sissejuhatus

Maailmas ei ole vähe ega palju hülgeliike kuid Eesti vetes elavad vaid kaks hülgeliiki: hall- ja viigerhüljes. Paljudele kaluritele ei meeldi hülged kuna nad lõhuvad kalurite võrke ja kalurid arvavad , et hülgeid on liiga palju, kuid tegelikult see ei ole nii. hall- kui ka viigerhüljeste arv on Läänemeres sel sajandil tunduvalt vähenenud. Hallhüljeste asurkond on praegu kriisiseisundist ehk üle saanud, kuid meie viigrite tulevikku ei suuda teadlasedki ennustada.

Hüljeste elupaigad

Eestis võib hülgeid kohata Läänemeres saarte ääres ja ka Läänemere kallastel. Maailmas on olemas aga mitut liiki hülgeid ja igale liigile meeldib olla oma kohas näiteks: Havail elav munkhüljes keda kohtab väga harva. Mõned hülged on rändava eluviisiga kuid sageli tulevad nad sigima samasse kohta kus eelmine aasta. Üldiselt elab hülgeid igal pool kus on piisavalt vett ja sobivat kohta sigimiseks.

Levila ja alamliigid

Eestis elavad hülged on hall- ja viigerhüljes ja neid kohtab Läänemeres, ka Šotimaal elavad hallhülged kuid seal on nende populatsioon palju suurem.
Hülgeliike on veel, kõrvuhülged (kotikud, merikarud, merilõvid jt) neil on selgelt eristatavad väliskõrvad.
Pärishülged on veeeluga paremini kohastunud kui kõrvuhülged, sest neil on täiuslikult voolujooneline keha, kõige suuremad hülged on morsad ja neid tunneb ära suurte rasvavoltide järgi, ning nad elavad kolooniatena arktilistes rannikuvetes .

Alamliigid

Hallhüljes: Läänemere hülglastest kõige suurem, teistest kergesti eristatav pika, suhteliselt kõrge koonu järg. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m. Isased võivad kaaluta 300-315 ja emased 150-200kg. Karvastiku värvus varieeruv , mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani, emased on enamasti heledad ja vähem laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasvalge. Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne- ja Põhjameres. Kõige idapoolsemaks levikualaks on Valge mere kael . Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe kääneosas ja Riia lahes. Arvukas levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsetesse vetesse, osa aga jääb meie avavetesse. Eluviisilt on hallhüljes läänemere hülglastest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurem osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja pankadel. Toiduks on tursk , lest , räim, heeringas, angerjas , lõhe, emakala, harva vähid ja molluskid , talve lõpul sünnitab emaloom jääkampade ja lumehangede vahel ühe, harvem kaks poega . Vettepääsemiseks hoiavad hülged lahti 1-2 rindauku, mida võivad kasutada mitu looma. Hülgepojad ei oska ujuda , mistõttu varajane jäälagunemine põhjustab nende massilist hukkumist. Alles kuu vanuselt hakkavad nad vees käima. Hallhülge arvukus on viimastel aastatel tugevasti langenud. Vajab rahvusvahelist kaitset. [1]
Kogukas morsk: hiiglasuur, kohmakas ja väga paks morsk ehk merihobu on hülge lähedane sugulane. Ta on eriti hästi kohastunud Arktikaga. Paks rasvakiht hoiab looma kehasoojust . Nelja loiva abil ujub morsk suurepäraselt, loibade najal vinnab ta oma rasket keha maale või jääle. Morsad sünnitavad kevadel, tavaliselt kliburannal. Emane poegib üle aasta ja hoolitseb poja eest ligikaudu kaks aastata; kaksikute sündimine on väga haruldane. Morsad oskavad arvestada jää sulamisi ja triivimisi ning rändavad kuni 3000 km kaugusele põhja. Rände ajal peavad nad hoiduma suurimate vaenlaste (peale inimese ) - jääkarude ja mõõkdelfiinide eest. [2]

1Erik Kumari. Punane