SISUKORD SISSEJUHATUS Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada lähemalt ühte 18.sajandi suurimat Saksa filosoofi ja matemaatikut Gottfried Wilhelm Leibnitzit (1646-1716). Ta oli Isaac Newtoni kaasaegne, kuid temast sõltumatult, mõtles välja diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Samuti oli osaline energia jäävuse seaduse formuleerimisel. Leibnitz tegi palju teisigi olulisi teaduslikke ja matemaatilisi kaastöid. Leibnitzi võib nimetada matemaatilise loogika rajajaks. 1671-1674 konstrueeris nelja põhitehet sooritava arvuti. Kuigi Leibnitzi doktriin oli heterodoksne, uskus
füüsik ja filosoof ühes isikus. Friedrich Suur on nimetanud teda "omaette Akadeemiaks". Ta kavandas mõistelise keele, mis põhineb formaalsel arvutusel ja on rakendatav kõikjal, sisust sõltumata, mistõttu Leibnizit võib pidada üheks nüüdisaja matemaatilise loogika esiisaks. Leibnizi filosoofia keskmeks on metafüüsilise probleemistiku lahendamine monaadi mõiste varal. Elulugu Gottfried Wilhelm Leibniz sündis 21.juunil 1646 aastal. Tema isa oli Leipzigi ülikooli moraaliprofessor. Kui Gottfriedi ristiti ja vaimulik maimukese kätele võttis, oli lapsuke pea tõstnud ja silmad avanud. Poisikese isa nägi selles ennet ning oma märkmetes ennustas pojale imeliste asjade kordasaatmist. Kahjuks tema silmad seda ei näinud, sest ta suri varakult. Üliõpilaspõlves kaotas Leibniz ka ema. Gottfried oli viieteistkümneaastane, kui ta pärast mõneaastast aktiivset
Gottfried Wilhelm Leibniz sündis 21. juunil (1. jullil) 1946. aastal. Gottfried oli viieteistkümneaastane, kui ta pärast mõneaastast aktiivseteneseharimist astus 1667. aastal Leipzigi ülikooli õigusteaduskonda. Ülikooli lõpetas ta 1666. aastal ja õppis veel ühe semestri Jenas matemtilise tunnetusmeetodi kuulsa entusiasti E. Weigeli juures. Juba samal aastal tõestas ta aga hiilgavalt oma õigust doktorikraadile Altdorfis. Leibniz on filosoof XVII sajandist, mis on maailmale andnud suuri mehaanika- ja
VANALINNA HARIDUSKOLLEEGIUM Erle Maido X kl. G. W. LEIBNIZ Referaat Tallinn 2011 Sisukord Gottfried Wilhelm Leibniz ..................................................................................................... 2 Leibnizi elulugu ...................................................................................................................... 4 2 Gottfried Wilhelm Leibniz
Gottfried Wilhelm Leibniz "Looduse ja Jumala-armu alused mõistuse põhjal" Antud teksti põhiväiteks on: Mitte miski siin ilmas ei sünni ilma küllaldase algpõhjuseta. Jumalariigis pole ühtegi kuritegu karistuseta ega heategu võrdväärse hüvituseta, seal on nii voorust kui ka headust see kõik tuleneb looduslike asjade endi korrapärast, Jumala kehtestatud harmoonia väel. Maailma olemasoluks on vaja küllaldast põhjust, mis enam muud põhjust ei vajaks vaid oleks ise põhjuste alge selleks põhjuseks nimetatakse Jumalat. Jumal on loonud kõik oleva. Et Jumal saaks luua, selleks peab ta omama kõikvõimsust, kõiketeadmist, ülimat headust ja õiglust. Jumal on ühendanud paiga, aja ja ruumi kõige otstarbekamalt, et kõigil oleks võimalik püüelda kõige täiuslikkuse- suurima võimsuse, teadmuse, õnne ja headuse poole. Kõik hinged ja ka monaadid tunnetavad lõpmatust ja kõiksust, kuid vähesed on võimelised seda selgepiirilisena tajuma. Neid väheseid nimetataks
Gottfried Wilhelm Leibniz (1646- 1716) ELULUGU Oli saksa filosoof, matemaatik ja füüsik, kellel olid ka laialdased teadmised teistes valdkondades. Tema tööd olid peamiselt prantuse ja ladina keeles. Ta oli 17. Sajandi üks tuntumatest ratsionalistidest. Sündis moraalfilisoofi professori Leibnizi ja Catherina Schmucki pojana. Isa suri kui poeg oli 6 aastane. Leibniz tohtis oma isa raamatukogu kasutada alates sellest ajast, kui ta oli 7- aastane. Koolis keskenduti väheste autorite kitsale ringile, kuid tänu isa sisukale raamatukogule sai ta teadmisi, mida oleks ta muidu saanud alles ülikoolis. Õppis omal käel ladina keelt. Alustas õpinguid 14- aastaselt Leipzigi ülikoolis ja lõpetas bakalaurusekraadiga filosoofias 1662. Aastal. Hilisemalt pärast kaks aastat kestnud juuraõpinguid sai ta aastal 1665. õigusteaduse bakalaureuseks.
1 FILOSOOFIA AJALOO PÕHIPERIOODID JA PÕHIJOONED Filosoofia püüab väljendada väljendamatut; mis on teadmiste piiride taga. On vihje, et kusagil on tõde. Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks me
· Albert Suur · 354 - 430 Albertus Magnus · Üldiselt · u. 1206 -1280 · Augustinuse mõttetöös leiab tõusev kristlik kultuur · Üldist oma esimese kõrgfilosoofilise väljenduse. · Entsüklopeedilise harituse tõttu on teda nimetatud · Ta on "kristliku filosoofia" rajaja. ka "doctor universal'iseks". · Elu ja töö · Tema puhul on tegemist ühe suurejoonelisema · "Sa oled meid enese suunas loonud, ja rahutu on katsega ühendada üksikteadmisi ja kreeka meie süda, kuni see rahu leiab Sinus." filosoofiat. Confessiones. · Üldist · Augustinus kirjeldab oma "Pihtimustes" ( 13 · Albert kommenteerib Aristotelese teosei
Kõik kommentaarid